Sirbi laureaadid 2017 – Mihhail Trunin

PILLE-RIIN LARM

Mihhail Trunin on eruditsiooni, süvenemise, isikupäraste seisukohtade, aga ka huumorisoone poolest hinnatud Sirbi kaastööline.

Elvi Velpler

„Täpselt kaheksa aastat tagasi, 2009. aasta sügisel, võttis linn, kuhu olin äsja suure armastuse kannul elama kolinud, mind vastu valimisplakatitega. Mäletan isegi esimest plakatit, millele bussiaknast arvatavasti selle erksa värvi pärast tähelepanu pöörasin. Kollasel foonil naeratav Keit Pentus (mitte veel Rosimannus) kuulutas: „Ma armastan Tallinna“ ning mu keele­vaist aitas mul seda fraasi mõista“ (Sirp 15. IX 2017).

Nii on kirjeldanud oma eestimaalaseks saamist praegu Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudi teadlane Mihhail Trunin. Ta on sündinud ja kasvanud Venemaal ning lõpetanud Moskva riikliku ülikooli, kus kaitses ka väitekirja vene kirjanduse teemal.

Mõne aastaga on Truninist saanud eruditsiooni, süvenemise, isikupäraste seisukohtade, aga ka huumorisoone poolest hinnatud Sirbi kaastööline. Autor alustas kirjandusarvustajana, kuid on nüüdseks sõna sekka öelnud mitmes valdkonnas. 2017. aastal ilmus Sirbis üheksa Trunini kaastööd, sealhulgas arvamuslugusid Eestimaa Rahvaste Partei asutamisest omavalitsuste volikogu valimiseni, intervjuu Artemi Troitskiga ning kaks arvustust: tema huvi pälvisid Rainer Sarneti film „November“ ja Berit Kaschani luulekogu „Ma naeran magades“.

Teise keeleruumi tausta tõttu on Truninil eesti luulet enda sõnul mingis mõttes lihtne lugeda: „Kuna ma ei valda eesti keelt perfektselt, siis lihtsalt ei märka luuleklišeesid, ei tunne silmapilk ära poeetilisi tsitaate ja vihjeid, ei pane tähele tautoloogilisi riime ega luuletaja heitlust grammatikaga“ (Sirp 15. XII 2017). Tema kirjutistes pakub peale kõrvaltvaataja värske pilgu aga põnevust veel eesti kirjanduse kõrvutamine vene ja maailma kirjandusega, eraldi on põhjust esile tõsta autori värsi­tehnika analüüsi.

Trunin on võrrelnud ka Eesti poliitikas toimuvat näiteks Venemaa poliitikaga, vahendanud eesti lugejale Venemaa venelaste, Eesti venelaste ja eestivenelaste meeleolusid – kuuldavasti on ta viimaste seltskonda uusi (ebapopulaarseid) seisukohti toonud. Mõttevahetust on ta igal juhul elavdanud mitmes suunas.

Trunin kirjutab nii eesti kui ka vene keeles ning on kommenteerinud seda nii: „Mõistmise saavutamiseks peab sõnumi saatjal ja vastuvõtjal olema sama kultuurikood, ja mitte alati ei ole selles rollis üks keel. [—] Kultuurikoodiks võivad olla harjumused, traditsioonid, ühised huvid, mis tahes hetkeline kokkulepe“ (Sirp 17. III 2017).

On olnud huvitav ja inspireeriv üksteise kultuurikoodi tundma õppida! Kas see on aidanud kaasa ka mõistmisele? Kahtlemata, несомненно.