Sirbi laureaadid 2017 – Rebeka Põldsam

OTT KARULIN

Rebeka Põldsam on kindlasti feminist, aga tema tekstidest hakkavad ennekõike silma sellised teemad nagu võrdsus, neoliberalismi kriitika, aga ka (enese)kriitiline vaade nn vasakintellektuaalidele ning kindaheited nüüdiskunstiväljale.

Piia Ruber

Neile, kes vähegi avalikul arvamusruumil silma peal hoiavad, ei tulnud ilmselt üllatusena, et USA Merriamide-Websteri sõnaraamat valis 2017. aasta sõnaks „feminismi“, mida otsiti nende andmebaasidest 70% sagedamini kui aasta eest. Võib muidugi vaielda, kas „feminismist“ sai aasta sõna tänu suurtele edusammudele selle teooria tutvustamisel avalikkusele või hoopiski seetõttu, et vähemalt mõningates ringkondades (sh Trumpi-meelsed üle lombi ja rahvuskonservatiivid Eestis) oli see eelmisel aastal vaata et kasutatuim sõimusõna. Neid, kes näevad feminismis hukukuulutust meessoole, on tõesti omajagu (või on nad siis lihtsalt väga häälekad, mis on ehk usutavamgi).

„Mida need feministid siis vihkavad, kui mitte meessugu?“ on küsinud Rebeka Põldsam ja vastanud: „Feministid põlastavad struktuurset vägivalda, mida (valdavalt) mehed naiste ja teiste endast nõrgemate vastu tarvitavad, neid tülgastab kultuur ja kohtusüsteem, mis eeldab naistesse kahtlusega suhtumist. Feministid ei tee ka naistele oma nõudmistes allahindlust: tuleb olla vapper, enda ja teiste eest hoolitseda, olla õiglane ja täpne, ei tohi rumalusele alla vanduda, vaid ikka ennast arendada. Seda kõike tuleb korraga teha. Sellest tulenevalt räägitakse naiste seas levivast liigsest täiusepüüdlusest, nn hea tüdruku kompleksist, mida peetakse hoolimata efektiivsusest ebasoovitavaks, -intelligentseks“ (Sirp 20. I 2017). Jah, Põldsam on kindlasti feminist, aga kui lugeda tema eelmisel aastal Sirbis ilmunud tekste, neist enamikku tema autorirubriigis „Roosa müts“, hakkavad ennekõike silma sellised teemad nagu võrdsus – peale soost tingitute ka sissetuleku ja ressurssidele ligipääsu mõttes –, neoliberalismi kriitika, aga ka (enese)kriitiline vaade nn vasakintellektuaalidele ning kindaheited nüüdiskunstiväljale.

Ta on kirjutanud: „Kohe pärast Donald Trumpi valimist hakkasid sajad liberaalid ja vasakpoolsed arvamusliidrid endale tuhka pähe raputama, et pole suutnud oma sõnumiga jõuda heitunuteni, keda ühendab võõravaenuna väljenduv nõutus. Idealistidel on raske mõista, et on inimesi, kelle elu pole kantud parema homse eesmärkidest, vaid nad on lõplikult jäänud nõiaringi, kus tuntakse, et kõigist pingutustest hoolimata pole neil väärtust ega kohta mitmekesisuse maailmas, kus moraalne võrdsus peaks laienema kõigile. Tegelikult aga vireleb Eestis suhtelises vaesuses iga viies inimene, mitmel pool veel rohkem“ (Sirp 17. II 2017). Seetõttu näeb Põldsam ka sellest aastast kehtima hakanud maksureforme sammuna õiges suunas: „Pärast neoliberalismi ainuvõimalikuna nägeva Reformierakonna võimukümnendite lõppu on Eestis lõpuks ometi käes solidaarsema maksusüsteemi aeg, kus maksupatriotism seatakse elunormiks. Uus tulumaksuskeem on ideoloogiline samm lääneliku demokraatia filosoofiliste aluste poole, mida iseloomustab hästi ingliskeelne sõna commonwealth, ühine rikkus. Jagamine kui väärtus saab senisest sisuliselt tähenduslikumaks ja annab suuremale arvule inimestele tunde, et nende elu mõjutab riigi arengut ja vastupidi,“ tõdedes siiski: „Keegi ei arva, et maksureformiga lahendatakse kõik Eesti probleemid ja viiakse tööjõupuuduses riik maailma võrdõiguslikkuse revolutsiooni etteotsa, aga vähemalt on praegu inimesed pandud riigist kui elukohast teistmoodi mõtlema“ (Sirp 1. XII 2017).

Miskipärast pole praegust ühiskonda kunstides Põldsami arvates väga näha, nii et ta küsib: „Miks on praeguses maailmas, kus maa on must jubedatest uudistest, sõjahirmust ja -kaotustest, kunstis nii levinud süüdimatu mäng vormidega? Miks on meetrise diameetriga viie sentimeetri laiune peegeldav pronksist ketas hästi valgustatud varjudega valgel seinal, samalaadne ellips enesekindlalt põrandal, pealkirjata, just see, mis rahustab vaataja maha oma täiusliku mittemidagiütlevusega?“ (Sirp 1. IX 2017) ning „Kaua me elame selles üksteise võõrastamise ja satiiri tegelikkuses?“ (Sirp 1. XII 2017).

Selles, et praegu peab küsima ja reageerima ka juhul, kui tahaks võtta kõrgilt ignorantse positsiooni, Põldsam ei kahtle: „Kui üldiselt on totrustest möödavaatamine hea strateegia nende sisu mahavaikimiseks, siis kas pole praeguses situatsioonis vaikimine lihtsalt vastutustundetu?“ (Sirp 28. VII 2017). Selles osas nõustub Põldsamiga ka Oxfordi sõnaraamat: eelmise aasta sõnaks valiti „youthquake“, kuna noored kutsuvad ühiskonnas esile sama võimsaid muutusi nagu maastikus maavärin.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht