Sirp enne ja nüüd

Marju Lauristin, Peeter Vihalemm

Kultuuriväljaannete tähendus ENSVs  Sirp ja Vasar (alates aastast 1940, juulist 1989  Reede, jaanuarist 1991 Sirp, veebruarist 1994 Kultuurileht, aprillist 1997 taas Sirp – nii ka edaspidi selles tekstis), nagu ütleb tema nimigi, loodi seitsekümmend aastat tagasi selleks, et tuua Eesti haritlaskond ja kultuuripublik nõukogude ideoloogia lippude alla. Paradoksaalsel kombel kujunes Sirbist hoopis vahend, millega püüti võimaluste piires eestikeelset kultuuriruumi kaitsta täieliku nõukoguliku võsastumise eest. Ehkki see püüdlus  täitus tollastes oludes vaid osaliselt, on meil täna põhjust tähistada Sirbi sünnipäeva siiras tänumeeles.  Nagu teisedki lehed, alustas Sirp sõja järel üsna suure tiraažiga, mis aastatel 1947–1956  kahanes ja seejärel tugevasti tõusis (vt joonis 1). Ajavahemikul 1955–1985 kasvas vabariiklike ja kohalike lehtede kogutiraaž 3,5 korda (Vihalemm ja Kõuts 2004, lk 64-65). Tiraažide suur tõus „sula ja lootuste ajal” (1956–1969) oli seotud nõukogude süsteemiga kohandumisega, aga ka ajalehtede osalise vabanemisega nõukogulikest kaanonitest, muutumisega mitmekesisemaks ja lugejalähedasemaks. Seejuures tõusis eriti tugevasti vähem ametlike väljaannete  nagu Noorte Hääle, kohalike lehtede (eeskätt Edasi) ja kultuuriväljaannete tiraaž. Sirbi tiraaž tõusis järsult 1950. aastate lõpus, tõus jätkus pidevalt kuni laulva revolutsioonini, peegeldades eestlaste kiindumust oma keelde ja kultuuri. Vaadates ka tollaseid raamatutiraaže, teatripubliku hulka, 1978. aastal tähistatud Tammsaare aasta üldrahvalikku tähendust, võime öelda, et emakeelne sõnakunst ja kultuuriajakirjandus olid Eestis ligikaudu kolme aastakümne jooksul rahvusliku identiteedi ja vaimse sideme põhikandjaiks.        Massiline klammerdumine kultuuriväljaannete külge oli omamoodi anomaalia, mis tegelikult sai toitu nõukogude totalitaarse süsteemi poliitilisest tasalülitatusest, ideoloogilisest üleküllastusest ja venestamisest.

Joonis 1

Igasugune avaliku poliitilise arutelu võimalus puudus, kuid kultuuriväljaannete parteilise tsensuuri mõningane pehmenemine 1950. aastate lõpust, nn sula ajast, andis võimaluse kunstimaailmaga seotud keskustelude kaudu korvata tollases ühiskonnas täiesti puudunud poliitilist avalikkust. Me kõik teadsime ja tunnetasime ka siis selle suhtelise pehmenemise piire, ent ometi käis pidevalt nende piiride tugevuse kompamine ja nende laiendamise katsetamine. Nagu oleme teisal juba osutanud, oli kultuuriajakirjanduse mänguruum mõneti avaram tänu nõukogude süsteemis toiminud ideoloogilise kontrolli hierarhiale (vt Lauristin ja Vihalemm 2008). Sirbis või Loomingus  sõltus avaldatava „ketserlikkuse” määr toimetaja julgusest, tema tahtest ja oskusest väljaande autoreid kaitsta tollase „valge maja” (EKP Keskkomitee) kabinettides (neist kogemustest on avameelse pildi andnud näiteks Kalle Kurg, meenutades oma tööd Loomingu toimetajana). Rahva Hääles või Eesti Kommunistis oli isegi seesugune toimetaja „vabadus” mõeldamatu.       

Kultuuriväljaannete suhteliselt vabam ning vähem ühetaoliseks silutud käsitlusviis  muu ajakirjandusega võrreldes võimaldas Sirbi autoritele loomulikumat eneseväljendust ka väljaspool otsest kultuuritemaatikat. Tollaste kultuuriväljaannete sisus leidsid suhteliselt avameelsemat käsitlemist ka pakilised ühiskondlikud probleemid tervishoiust iibeni. Selle tingimuseks oli muidugi teatud tabuteemade ja tabuväljendite vältimine või nende mõistukõneline ja vihjav käsitlemine. Absurdihuumor ja irooniline stiil, karikatuuride  ja paroodiate populaarsus, tegelikkuse kriitika harrastamine kirjanduskriitika vormis lõi sümboolse ruumi, milles vaim sai veidigi hingamisvabadust. Seda oskas peale loojate vääriliselt hinnata ka publik. Kuna suuremale väljendusvabadusele lisandus ajakirjandusliku ja kunstilise produktsiooni väga madal hind, oli tiraaž ja loetavus väga suur. Kultuuriavalikkuse toimimine poliitilise avalikkuse aseainena soodustas ka kultuuritegelaste ja (kultuuri)  ajakirjanike rolli muutumist. Neilt oodati toimimist „eesti rahva häälena”, „avaliku südametunnistusena”.   

Kultuurivaldkonna tähenduse muutumine 1990ndail     

Nõukogude süsteemi järkjärgulise taandumise ja rahvusliku massiliikumise perioodil 1987–1991 oli kogu meedia, ka kultuuriväljaanded, haaratud iseseisvusliikumisse. Seni puudunud poliitilise avalikkuse kujunemine ja areng 1988. aasta kevadest peale kasvatas veelgi rahva lugemishuvi. Eesti ajakirjandusest, sh kultuuriväljaannetest kujunes laulva revolutsiooni ajal paradoksaalsel kombel just  selline poliitilise avalikkuse kanal, mida oli jutlustanud nõukogude ajakirjandusteooria: ajaleht ei pea olema mitte üksnes propagandist ja agitaator, vaid ka masside organiseerija. Rahvaliikumised kasutasid ajakirjandust oma kogunemiste kajastamiseks, avalduste ja pöördumiste avalikuks levitamiseks, kommunistliku režiimi kuritegude avalikustamiseks.     

Ülioluline oli neil aastail ajakirjanduse osa rahvusliku mälu taastamisel. Kõigi ajakirjandusväljaannete tiraaž tõusis tasemele, mida Eestis ilmselt enam kunagi ei saavutata. Ka Sirbi trükiarv  tõusis 1990. aastal rekordilise 90 000. ENSV-aegne väga suur huvi trükisõna, eriti kultuuriväljaannete vastu taandus kohe pärast Eesti jõudmist „normaalsesse turumajandusse”. Saabunud poliitiline sõnavabadus ei vajanud enam kunstilist kesta. Aastatel 1991– 1993 tuli väga järsk tiraažide langus, aeglane langustendents on iseloomustanud mitmeid väljaandeid ka edaspidi. Üle-eestiliste päevalehtede ja üldsuunitlusega ajakirjade trükiarv  oli 1994. aastal keskmiselt 4,5 korda väiksem kui 1990. aastal, kultuuriväljaannete oma aga keskmiselt 19 korda. Selle peamiseks põhjustajaks polnud ainult üldine huvide teisenemine, vaimsete vajaduste taandumine materiaalsete ees, vaid ka trükisõna hinna keskmiselt kolm korda suurem tõus teiste hindadega võrreldes. Muutusid meedia funktsioonid. Kiiresti kommertsialiseeruv Eesti meedia lakkas olemast kogu rahva sotsiaalne ja kultuuriline  ühendaja. Sirbi tiraaž langes 1995. aastal 1990. aastaga võrreldes 22 korda, jäädes võbelema 3000-4000 piirimaile. 2004. aastast ilmnenud väike trükiarvu tõus toimus ilmselt üldise jõukuse suurenemise tõttu (tabel 1) . 

Tabel 1. Sirbi tiraaž aastatel 1995–2008 (trükikoja andmetel jaanuari seisuga, tuhandetes)
Allikas: Eesti Ajalehtede Liit (www .eall.ee)
 

 

1995	1997	1999	2001	2003	2004	2005	2006	2007	2008*
4,0	3,1	3,4	3,5	3,6	4,0	4,9	4,9	5,0	4,9

 

* 2009. aastast ei ole Sirp enam Eesti Ajalehtede Liidu liige, mistõttu tiraaži avaldamine selle kodulehel on katkenud.

Mida näitas Sirbi lugejauuring kolm aastakümmet tagasi   

1970ndate lõpul tehti TRÜ ajakirjandusosakonnas Sirpi välja andnud kirjastuse Perioodika tellimisel Sirbi sisu ja lugejaskonna põhjalik uurimus (vt Lauristin ja Vihalemm 1979). 1976.  aasta novembrist 1977. aasta maini korraldatud küsitlus hõlmas 1031 inimest. Valim oli esinduslik vähemalt keskharidusega eestlaste osas vanuses 18–69. Sirbi lugejaid oli nende hulgas 60%. Küsitletud teadlastest ja õppejõududest luges Sirpi 97%, loomeinimestest ja kultuuritöötajatest 89%, riigiametnikest ja parteitöötajatest 80%, üliõpilastest 78%, õpetajatest 69%, kontoriametnikest 56%, meedikutest 54%, tootmisspetsialistidest ja -juhtidest 48%.   

Toonase Sirbi lugejate kirju hariduslik koosseis erines põhimõtteliselt tänase Sirbi valdavalt  kõrgharidusega lugejaskonnast. Just enne meie 1977. aasta Sirbi lugejaskonna uuringut, kus, nagu öeldud, vaatlesime vaid kesk- ja kõrgema haridusega lugejaid, oli ETV korraldanud oma auditooriumi esindusliku uuringu, kus jälgiti ka kõigi teiste meediakanalite kasutamist. Selle uuringu andmete alusel oli Sirbi lugejaskonnast ligi kolmandik väiksema kui keskharidusega (vt joonis 2). Seejuures oli lugejate seas kaks viiendikku alla 30aastaseid noori, ligi pool  lugejaist oli vanuses 30–59 aastat ning ainult 13% üle 50aastasi. 

TRÜ ajakirjandusosakonna küsitlusandmete põhjal luges Sirpi aastatel 1979–1984 pidevalt 30% täiskasvanud eestlastest. Kolmandik Sirbi lugejaist oli lehe tellinud, kaks kolmandikku oli üksiknumbrite ostjaid. Seejuures ulatus Sirbi loetavus kõrgharidusega inimeste hulgas kahe kolmandikuni, keskharidusega inimeste hulgas ligikaudu pooleni ja vähema kui keskhariduse puhul ühe viiendikuni. 1990. aastaks oli pidevate lugejate osakaal tõusnud  47 protsendini eestlastest (Vihalemm ja Kõuts 2004). 

1977. aasta küsitluses uurisime lähemalt ka Sirbi lugejate meelisteemasid. Ligikaudu pool lugejatest jälgis küllalt harva kunstilise kultuuriga seonduvaid spetsiifilisemaid materjale, kuid huvitus vormilt vähenõudlikumast kunstikäsitlusest (näiteks olid väga loetavad pikad intervjuud kultuuriinimestega), eriti aga sotsiaalsetest teemadest ja probleemidest.  Üldrahvalikuks meelisharrastuseks oli tollal kujunenud uudissõnade loomine (mida veel „sõnauseks” ei nimetatud). Loetavuse esiritta kuulusid ka teatri-, filmi-, kirjanduse ja muusikaarvustused, kus tollal sagedamini kui praegu keskenduti arutlemisele teoste sõnumi ja sisu üle (vt tabel 2): 

Tabel 2

Sirbi loetavamad teemad 1979. aastal
Allik as: TÜ ajaki rjandusk ateedri 1977. aast a uuring

 

	Loeb alati  %
1. Armastuse ja abielu probleemid	74,1
2. Reisikirjad	66,8
3. Uudissõnade tuletamine	59,2
4. Filmiarvustused	59,0
5. Teatriinimeste sõnavõtud, intervjuud, portreed	58,4
6. Algupärased naljalood ja paroodiad	57,9
7. Sõnalavastuste arvustused	57,6
8. Välismaa filmielu tutvustused	53,6
9. Kirjandusinimeste sõnavõtud, intervjuud, portreed	50,1
10. Moraali ja õiguse probleemid	49,9
11. Proosapalad	47,6
12. Kirjandusarvustused	47,0
13. Muusikalavastuste arvustused	45,9
14. Kultuuritegelaste mälestused	45,0
15. Keelearvustused	44,9
16. Kineastide sõnavõtud, intervjuud, portreed	44,6
17. Rahvastiku arengu probleemid	44,2
18. Kunstinäituste arvustused	43,9
19. Välismaa teatrielu tutvustused	43,3
20. Pedagoogika ja hariduse probleemid	42,9

 

Sirbi populaarsuse aluseks oli ka meeldejäävate ja poleemiliste kirjutiste suhteline rohkus. Nii näiteks tõstsid mitmed küsitletud esile juba paar-kolm aastat tagasi ilmunud Vello  Pohla kirjutisi sarjas „Inimese dimensioon ja kultuur”. Meeldejäänud kirjutiste hulgas märgiti sageli Gustav Naani „Su(u)ndmõtteid abielust”, Rudolf Rimmeli algatatud diskussiooni abielulahutuste teemadel, Gustav Ernesaksa mälestusi, Valter Heueri malekommentaare, Mart Pordi, Voldemar Panso, Kaarel Irdi, Leo Gensi isikupäraseid arvamusavaldusi. Ebahuvitavate teemade hulgas märgiti aga kõige sagedamini ideoloogiat ja poliitikat, aga ka  spetsiifilisemaid muusika ja kujutava kunsti käsitlusi. Eriti populaarseks sai Sirp oma teravalt ühiskonnakriitilise karikatuurikülje tõttu, kus esinesid pidevalt sellised meistrid nagu Priit Pärn, Toomas Kall, Rein Lauks, Heinz Valk või Hugo Hiibus. Pole juhus, et fosforiidisõja logoks sai Sirbi tagaküljel avaldatud Priit Pärna karikatuur „Sitta kah”.         

Seega võime öelda, et toonase Sirbi lai lugejaskond püsis lehe juures seetõttu, et kunstilise kultuuri professionaalsed käsitlused vastasid laiema kultuurihuvilise publiku ootustele, ent ka vaade ühiskonna probleemidele oli kultuurilehes kriitilisem ja lugejale lähedasem kui mujal ajakirjanduses. Kunstilise kultuuriga seonduvgi oli sagedasti esitatud laiemas sotsiaalses kontekstis. Niinimetatud vana Sirp oli seega palju rahvavalgustuslikum kui tänane.  Sirbi lugeja suhtuski lehte kui püsiva ja väärtusliku info allikasse: 53% küsitletutest säilitas ja kogus lehes avaldatud materjale, neist viiendik ka terviknumbreid. Nii trükiarvu kui loetavuse poolest oli tollane Sirp lähedane praegusele Postimehele.       

Tüüpilisi Sirbi lugejaid 1977. aasta küsitluse põhjal 

Tänases Eestis on levinud stereotüüpsed kujutlused stagnaajal ENSVs elanud inimestest kui tobedavõitu punaullikestest, küünilistest kohanejatest või pimendatud akende taga konutavatest kannatajatest. On hea meel, et eelmises Sirbis osutas Veiko Märka sellistele  koomiksikangelastele ETV uues saatesarjas „ENSV”, öeldes välja nähtavasti paljude toda aega veel mäletavate inimest küsimuse: kui inimesed ENSVs olid nii vaimuvaesed, siis kuidas sai vaid viis aastat hiljem toimuda laulev revolutsioon? 

Nagu äsja öeldud, kuulus tollase Sirbi lugejaskonna hulka kolmandik eestlastest, haritud inimestest koguni kaks kolmandikku. Seetõttu on praegu üpris põnev sirvida üle kolmekümne aasta tagasi tehtud uuringu aruande koltunud  masinakirjalehti, kus kirjeldatud üksikasjaliselt, mis stagnaaja sügavamas pimeduses lugejaid huvitas ja kuidas nad loetut hindasid. See on omamoodi tagasivaatepeegel juba ununevasse minevikku. Kindlasti pole küsitlusest saadud pilt vaba inimeste tavapärasest soovist end peegli ees kenamaks kohendada. 

Tuleb arvestada, et ka uurijad olid tollastes oludes ettevaatlikumad kui praegu ning vältisid otseste meelsusküsimuste käsitlemist. Kuid mäletame hästi, kui tõsiselt ja siiralt inimesed vastasid ülikooli sotsioloogide küsimustele ja kui rangelt pidasid uurijad ise kinni  vastajatele antud anonüümsuse lubadusest. Seetõttu võime seda pilti siiski pidada küllalt tõepäraseks portreevisandiks 1970ndate lõpu ENSV kultuuriavalikkusest. 

Põhjalik sotsioloogiline küsitlus haaras lisaks Sirbi lugemisele üldisi huvisid, orientatsiooni ja elulaadi, mis võimaldas lugejate sisulisemat vaatlust ja liigitamist (vt Lauristin ja Vihalemm 1979). Lugejaskonna  analüüsist selgus neli põhilist lugejatüüpi. Saime need tüübid tollal veel suhteliselt uudset nn klasteranalüüsi meetodit kasutades: küsitletuid võrreldi ja rühmitati arvuti abil ankeedivastustes väljendatud huvide ja hoiakute alusel. Sellisel viisil saadud lugejate mitmemõõtmeline statistiline kirjeldus võimaldas näha, mille poolest erinevad või sarnanevad Sirbi lugejarühmad. Peamisteks eristavateks tendentsideks oli ühelt poolt kriitilisus ja valivus suhtumises lehes avaldatavasse (milles teadagi peegeldus ka suhtumine lehe sisus kajastatavasse tegelikkusesse), teiselt poolt lugejahuvi iseloom lehes pidevamalt jälgitavate lugude temaatika alusel, mille põhjal eristusid professionaalsemate kultuurihuvidega ja nn üldhuvidega lugejad. Saamaks lugejatüüpidest kujukamat pilti, pöördusime tagasi  täidetud mahukate ankeetide juurde, et välja valida need vastajad, kes olid rühmitamisel korjanud kõige rohkem endasarnaseid.       

Selle põhjal koostasime tüüpiliste lugejate sotsioloogilised „portreed”, millest mitmed väärivad praegugi meenutamist. Nendele ankeedivastuste põhjal kirjeldatud lugejaportreedele andsime tinglikud nimed esitähtedega A, E, I ja J, et eristada nende sugu ja lugemisaktiivsust.  Täpsema pildi 1977. aasta Sirbi lugejatüüpide huvidest, eelistustest ja sotsiaalsest taustast annab tabel 3.    

Tabel 3   

 

Lugejatüüp, osakaal	Iseloomulikud eelistused	Iseloomulik sotsiaalne taust
1 – (osakaal 14%) üliaktiivne vähekriitiline universaalsete huvidega prestiižlugeja (Asta)	Kõik huvihinnangud väga kõrged. Paistab silma huviga ideoloogilise ja nõukoguliku temaatika vastu.	Kultuuri- või ideoloogiatöötaja, õpetaja; keskealine sageli humanitaarse kõrgharidusega naine.
2 – (34%) väljakujunenud eelistustega humanitaarsete huvidega põhilugeja (Elfriede)	Mõni kunstivaldkond huvitab sügavamalt. Loeb rohkem arvustusi ja kultuuriteoreetilisi käsitlusi.	Kesk- või vanemaealine naine või mees, pigem kõrgharidusega. Eristub sügavama kultuurihuvi, mitte formaalse haridussuuna poolest.
3 – (32%) mittehumanitaarne ühiskonnakriitiline põhilugeja (Ivar ja Irma)	Kultuuris eelistab filmi ja teatrit, poleemikat, kultuuritegelaste sõnavõtte. Huvitub rohkem ühiskonnast ja teadusest.	Alla 30aastane pigem mittehumanitaarse kõrgharidusega või seda omandav, sagedamini Tallinnas või Tartus elav naine või mees.
4 – (18%) moraalihuviline meelelahutuslik lugeja (Juta)	Eelistab välismaa filmi ja popkultuuri temaatikat, moraali ja suhete probleeme, huumorit	Keskealine naine, kontoriametnik, elab sagedamini väljaspool Tallinna või Tartut

 

Mõned näited iga tüübi kesksete esindajate kohta       

Esimese lugejatüübi, üliaktiivsete vähe valivate lugejate iseloomulikuks esindajaks oli 33aastane kultuuritöötaja Tartust, kellele andsime nimeks Asta. Tema huvide ring oli mitmekesine, eriti suur oli huvi keele, kultuuri, ajaloo, pedagoogika vastu, kuid teda köitis ka mood, kodukultuur ja perekonnaprobleemid. Sirbis avaldatava suhtes märkis ta paljude teemade sagedast jälgimist, erandiks vaid muusikateooria, puhk- ja rahvapillimuusika. Asta kodu oli väga hästi kindlustatud, olid olemas auto, suvila ja kõikvõimalikud kodumasinad. Tema harrastuste hulka kuulusid nii lugemine, kunst, teater ja tantsimine kui ka sport. Aktiivsusele ja huvide mitmekülgsusele vaatamata iseloomustas Astat vähene kriitilisus nii kultuuri  kui ühiskonna suhtes. Võib arvata, et kultuuritarbimisel oli tema jaoks tugev prestiiži tõstev tähendus, mistõttu ankeeditäitmist mõjutas püüd vastata „nii nagu peab”.       

Sirbi lugejaskonna teise tüübi, humanitaarse orientatsiooniga põhilugejate hulgas osutus keskseks figuuriks 55aastane muuseumitöötaja Tallinnast, tema nimetasime Elfriedeks. Ta oli väga hoolas  lehelugeja, jälgides kõiki peamisi eestikeelseid trükiväljaandeid, lisaks Austria Volksstimmet (ainsateks vabalt kättesaadavateks välislehtedeks olid tollal Lääne komparteide väljaanded). Sirp oli tema põhiline kultuuriteabe allikas, ta säilitas seda aastakäikude kaupa. Elfriedet huvitasid Sirbis üldisemad sotsiaalsed ja kultuuriprobleemid, kujutav kunst ja muusika.       

Kirjandus-, teatri-, keele- ja filmilehekülgedelt  luges ta eeskätt arvustusi. Rohkem tahtis ta Sirbis näha rahvastiku, keskkonnakaitse, arhitektuuri, kultuuritöö temaatikat, samuti kultuuritegelaste mälestusi, välismaa kunsti- ja teatrielu tutvustusi. Kolmanda tüübi, kriitiliste sotsiaalselt orienteeritud lugejate hulgast võib esile tuua kaks näidet. Esiteks 29aastase elektriku Tallinnast. Tema nimetasime me Ivariks ja tema huvialadeks olid tehnika  ja teadus, sport ja ajalugu. Kunstialadest pakkusid talle suuremat huvi kirjandus ja film. Ivarit iseloomustas tugev orientatsioon välismaa kultuurielule, ta oli suur Soome TV vaataja, püüdis jälgida Wochenposti ja Volksstimmet. Välisinfo ning teaduse ja tehnika arengu kõrval pakkusid talle Sirbis huvi massikultuur, filmi- ja kirjandusarvustused, keeleveerud.  Sirbiga oli Ivar küllaltki rahulolematu, tahtis rohkem teravaid, poleemilisi kirjutisi, rohkem sõnaandmist lugejatele. Teise tüüpilise kujuna võib vähem aktiivsete ja kriitiliste lugejate hulgast esile tuua 40aastase füüsikaõppejõu, kelle nimetasime Irmaks. Sirbi lugemise järjekindluse ja põhjalikkuse poolest (ta oli lugenud Sirpi juba 50ndate lõpust) kuulus ta kahtlemata lehe põhilugejate hulka, kuid tallegi  pakkusid rohkem huvi üldsotsiaalsed probleemid kui spetsiifilised kunsti- ja kultuurikäsitlused. Ka tema tahtis lehte rohkem poleemikat, noorte seisukohti, kunsti- ja kultuuritegelaste sõnavõtte, aga ka rohkem nalja. Sealjuures oli tema kunstialane eruditsioon küllalt suur, ta luges järjekindlalt kunsti ja muusikateoreetilisi kirjutisi, kirjanduse, kunsti- ja kontsertide arvustusi.       

Neljanda tüübi, moraalihuviliste juhulugejate hulgas oli üks keskseid 23aastane sovhoosi raamatupidaja, kellele andsime nime Juta. Ta luges Sirpi üsna pealiskaudselt, suuremat huvi äratasid ainult abieluprobleemid, filmiarvustused ja välismaad puudutavad kirjutised. Kuna Juta ise mängis akordioni, luges ta ka isetegevuslike ansamblite kohta kirjutatut ning muusikainimeste sõnavõtte. Juta arvates oleks Sirbis võinud vähem olla kultuuri ja ühiskonna üldprobleeme käsitlevaid materjale, kultuuritöö, kujutava kunsti temaatikat, kirjanduskriitikat, selle asemel rohkem reisikirju, abielu ja armastuse  probleeme, moraaliküsimusi, välismaa filmi, teatri- ja muusikaelu tutvustamist, naljalugusid.       

Mida võib oletada ülalkirjeldatud tüüpiliste lugejate tänase meediakasutuse kohta? Nagu näha, jagunesid kolm kümnendit tagasi Sirbi lugejad ligilähedaselt pooleks: ühtesid motiveeris rohkem kultuurihuvi, teisi aga pigem ühiskondlik huvi või ajaviide. Maailmale avatud käsitlusviisi ja uute kanalite tekkimisega vähenes  nii esimeste kui ka teiste huvi Sirbi vastu. 1990ndatel uute väljaannete tekkimisega seoses loobusid ilmselt Sirbi lugemisest need, kellele see oli olnud prestiiži (Asta), meelelahutuse (Juta) või kriitilise ühiskonnahoiaku (Ivar) rahuldamise allikaks.       

Ka lugejaskonna laia silmaringiga kultuurihuviline tuumik (keda esindas Elfriede ja osalt ka Irma) sulas majandusraskuste all kokku. Uue põlvkonna publik aga  leidis kultuuris osalemiseks ja kultuuri üle arutlemiseks Sirbist hoopis atraktiivsemaid võimalusi näiteks Eesti Ekspressi Areenis, päevalehtede kultuurilisades, uutes nišiajakirjades, rahvusvahelistes telekanalites ja rohkes ning mitmekesises elavas kunstielus. Sirbis domineeriv professionaalne kunsti ja kultuuri suhteliselt konservatiivne käsitlus jäi paljudele neist kaugeks.       

Sirbi kohast tänasel kultuuriväljal       

Kui vaimsete väärtuste asemel hakkas laiem publik eelistama tarbijaväärtusi, jäi Sirbi osaks olla sirgeselgne nišiväljaanne neile, kellele glamuur ei asenda kultuuri. Tänaseks on nii Sirbi lugeja kui leht ise taandunud Eesti ühiskonna keskse arvamusliidri kohalt tagasihoidlikule, ehkki väärikale kultuurivardja positsioonile. Emori 2010. aasta I kvartali küsitlustulemuste põhjal võib öelda, et Sirbi ühe numbri tõenäoline lugejaskond on praegu 12 000 inimest, 1,6% eestlastest vanuses 15–74 aastat. Kaks kolmandikku lugejatest on kõrgharidusega, ent kõigist kõrgharidusega  inimestest moodustavad Sirbi lugejad vaid 3,8%, mida on endise kahe kolmandikuga võrreldes karjuvalt vähe (keskharidusega inimestest loeb nüüd Sirpi tühine 0,6% ja vähema kui keskharidusega inimestest 0,2%). Ligikaudu pool lugejatest on vanuses üle 50, alla 30aastased noored moodustavad nüüd Sirbi lugejaskonnas vaid viiendiku (rahvastikus on neid ligemale 30%) (Emor 2010). Kuna  Sirbi lugejaid on elanikkonnas niivõrd väikene osa, siis tuhandelisesse küsitletavate valimisse satub neist vaid paari-kolmekümne vastajaga rühmake. Seetõttu ei ole standardküsitluste põhjal paraku enam võimalik usaldusväärselt kirjeldada Sirbi lugejaid kõigis üksikasjades, nagu tegime seda kolmkümmend aastat tagasi. Üksikasjalikuma pildi saamiseks oleks vaja teha Eesti praeguse kultuuripubliku, sealhulgas  kultuuriväljaannete lugejate süvauuring, mis teeks võimalikuks ENSV aja ja tänase Eesti kultuurivälja võrdlused.*   

Kuid veelgi enam kui uuringut oleks vaja, et kultuuriministeerium ning haridus- ja teadusministeerium seisaksid head selle eest, et kõik rahva- ja kooliraamatukogud saaksid endale tellida Sirpi. Seda oleks vaja nii eesti kultuuripubliku noore põlvkonna harimiseks kui ka lehe kättesaadavuse tagamiseks vanemale põlvkonnale, eriti kooliõpetajatele, kes kuulusid kunagi  Sirbi agaraimate põhilugejate tüüpi. Nii nagu kolm aastakümmet tagasi, on ka praegu Sirbi osaks olla kultuuriruumi kaitsjaks poliitilistest ambitsioonidest risustatud ja oportunistlikku ellusuhtumist soosivas ühiskondlikus keskkonnas. Ajal, mil kultuurisuhtluse sisukamaid traditsioone ähvardab enda alla matta järjest enam killustuv, hajuv ja säutsuv moodsa virtuaalkultuuri laine, on mustvalges  kuues Sirbi eksistentsiaalne tõsimeelsus jätkuvalt meenutamas: ars longa, vita brevis est. 

Joonis 2

Kirjandus

Emor 2010 – Eesti meediauuring. I kvartal, talv 2010. TNS Emor. Käsikiri.   

Lauristin, M. ja Vihalemm, P. (1979). „Sirbi ja Vasara” lugeja küsitluspeeglis. – Sirp ja Vasar 17. VIII, 5. ja 12. X.     

Vihalemm, P. ja Kõuts, R. (2004). Trükisõna ja lugejaskond Eestis 1965–2004. Rmt: Meediasüsteem ja meediakasutus Eestis 1965–2004. Toim P. Vihalemm. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 61–90.       

Lauristin, M ja Vihalemm P. (2008). Kultuuriajakirjad sotsioloogi pilguga. – Keel ja Kirjandus, nr 1-2, lk 3–15.       

* Sirbi lugejaskonna kohta eraldi uuringuid pärast 1977. aastat tehtud ei ole, kuid Sirbi nagu ka teiste suuremate ajalehtede ja ajakirjade lugemist või mittelugemist on fikseeritud  mitmetes 1979.–1990. aastani Tartu ülikooli ajakirjandusosakonnas tehtud sotsioloogilistes küsitlustes, mille tulemusi säilitatakse TÜ juures tegutsevas Eesti Sotsiaalteaduslikus Andmearhiivis (www.psych.ut.ee/esta), nii et need on ka praegu huvilisele kättesaadavad. Suurte esinduslike küsitluste traditsioon taaselustus TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonnas 2002. aastal, oleme korraldanud küsitluse „Mina. Maailm. Meedia” aastatel 2002, 2005 ja 2008.  Nende küsitluste andmetel on Sirbi pidevaid lugejaid praegu umbes 2% eestlastest juhulugejate arv on aga palju suurem, ca 20%.