Sõda kui ühiskonna taashõimustamine

Afganistani sõja veteranina pikib Mike Martin teoreetilise arutelu vahele pihtimuslikke mõtlusi oma sõjakogemusest.

MEELIS OIDSALU

Mike Martini populaarteadusliku koega „Miks me sõdime“ räägib küll sõdimisest ja selle inimlikest ja ühiskondlikest põhjustest, aga avab ka ühiselu üldisi toimimismehhanisme. Seda teksti võib lugeda ka kui evolutsionistliku (sotsiaal)psühholoogia ühiselukäsituse üle­vaadet.

Martin on hobbesiaan: „Kuigi isendite­vaheline konkurents on evolutsiooni seisukohalt keskmiselt võttes „mõttetu“, on loomadel tung võidelda, sest kui loom on valmis ressursside pärast võitlema ja vägivalda kasutama, saab ta kohe edukamaks kui need, kes selleks valmis ei ole. Selles seisnebki algne turvadilemma või konfliktilõks“, nn „kõigi sõda kõigi vastu“ (lk 64).

Küsimusele „miks me sõdime?“ annab autor korraga kaks vastust. Esiteks on sõdimise põhjused evolutsioonibioloogilised – inimesed sõdivad selleks, et omaenda ja sugulaste geene edasi anda. Geenide edasiandmise võimalust suurendavad kuuluvustunne ja staatus ning ligipääs ressurssidele. Sealjuures sõdib tavainimene pigem kuuluvustunde kaotamise hirmus ja juhiomadustega grupiliikmed staatuse ja ressursside taotlemiseks. Inimrühmades tegutsemine kasvatas ajalooliselt inimese ellujäämisvõimalusi ja nii jäid ellu need, kes olid sotsiaalsemad, kes rühmaeluga paremini kohanesid, ehk siis kel oli suurem võimutahe või kuuluvustundlikkus. Antisotsiaalsed või oma staatuse pärast liiga muretud indiviidid ei saanud inimrühmas tegutsemise eelistest (ressursside hankimine ja jagamine, spetsialiseerumise teel mingi grupile vajaliku oskuse omandamine, kaitse välise vägivalla eest) osa ja seetõttu jäi neile vähem ressursse, sealhulgas paljunemiseks.

Teine sõdimise põhjus kognitiiv-psühholoogiline. „[—] mõned tänapäeva teadlased väidavad, et inimesel arenes mõistus välja selleks, et ta saaks oma tegusid ja otsuseid kergemini teistele põhjendada ning vajaduse korral neid oma kavatsustes veenda – teisisõnu, et need „otsused“ on tegelikult juba enne nende põhjendamist alateadlikul tasandil tehtud“ (lk 120). Sellele justkui möödaminnes tehtud viitele annab autor suure kaalu, ilmselt omaenda sõjakogemuse tõttu: „Kui ma esimest korda Afganistani läksin,“ meenutab Mike Martin, „[—] ei kahelnud ma oma sammus hetkekski. [—] Olin kindel, et meie asi on Afganistanis võidelda õigete väärtushinnangute eest, nagu demokraatia, naiste õigused, liberaalse interventsionismi moraalne õigus jne. [—] See oli lihtsalt sõda ja hea ja kurja vahel. Mida kauem ma aga olin Afganistanis olnud ja nii meie poolt kui ka vastu olevate afgaanidega rääkinud, seda rohkem sain aru, et need ideoloogiad ei sobinud peaaegu üldse toimuva kirjeldamiseks, ammugi põhjendamiseks“ (lk 116).

Seda eesmärgisegadust on väljendanud oma intervjuudes ka Eesti ja Ameerika Ühendriikide veteranid ja Afganistani sõja mõttekuse debatt oli nähtaval nii Eesti kui lääne meedias. Sõda, mis algas 2001. aasta oktoobris kättemaksusõjana ühe terroristliku organisatsiooni vastu, muutus juba 2002. aasta aprillis äkitselt riigiehitusoperatsiooniks. Nagu Mike Martin sedastab, osales Ameerika Ühendriikide juhitud koalitsioon tema hinnangul aga hoopis Afganistani hõimude omavahelises võimuvõitluses ning Afganistani valitsusel polnud vähimatki huvi George W. Bushi riigiehitusprojekti tõsiselt võtta. Martini arvamuse paikapidavust kinnitab ka 2021. aastal toimunud šokeerivalt kiire Talibani võimule naasmine: riiklust kui sellist liitlasriikide okupatsiooni käigus ei tekkinud.

Afganistani sõja veteranina toob autor teoreetilise arutelu peatükkide vahele pikituna pihtimuslikke mõtlusi oma sõjakogemusest. Neis päevikukandeid meenutavates vahepeatükkides saame aimu autorit informeerivast elukogemusest, sellest emotsionaalsest ja eluloolisest olukorrast, millest veterani aruteluhuvi üldse alguse sai. Akadeemilistes ringkondades ei peeta pihtimuslikkust heaks stiiliks. Et aga tegemist pole teadustööga, vaid populaarteadusliku esseega, siis ei saa seda ka otseselt puuduseks pidada. Autori isiklike läbielamuste kirjeldused üllataval kombel hoopis suurendavad autoripositsiooni läbipaistvust: ma saan lugejana paremini aru, kust autoril n-ö valutas kirjutamise eel, milline tung teda kannustas enne kui ta nii kompleksse teema uurimise ette võttis.

Pihtimuslikest vahepeatükkidest on aimata ühe alguses ehk veidi idealistliku Briti sõjaväelase pettumust, aga ka õrna süütunnet. Ei autori pettumus ega ka süü ole sugugi kibedad. Kui ainult kõik oskaksid kordki elus nii soliidselt ja põhjalikult väljendudes pettuda! Küll aga väärinuks Afganistani sõda läbiva näitena veidi pikemat käsitlust, mh oleks aidanud Afganistani sõjas tehtud otsuste (või õigemini vist otsustamatuse) põhjuste analüüs autori väite luustikule veidi liha lisada. Sõdade põhjusi lahkavast tekstist oodanuks ka näiteid rohkemate sõdade eeldatud põhjuste kohta, et mh paremini aru saada, kas ja kui palju autor ise sõdade põhjustamise muid sotsiaal-majanduslikke tegureid, mis toimivad süsteemi- ja mitte selle elemendi tasandil, arvestab.

Sõdimise ala- või ebateadlikele põhjustele osundamine näib intuitiivsel tasemel igati kohasena, psühholoogiliste tungide neuroloogilistele käivitajatele kulutab autor märksa enam aega kui teadvusteoreetilistele põhjendustele. Nii toob ta välja, et kõrgema oksütotsiinitasemega inimesed on ühtaegu suurema grupikuuluvustundega, aga ühtlasi potentsiaalsemad võõravihkajad. „Inimesed, kellele on antud oksütotsiini, tunnevad suuremat lähedust oma kultuuri sümbolitega – lipud, keel, toidutabud ja isegi ideoloogia. On tõestatud näiteks, et korralikult kirikus käivate inimeste oksütotsiini tase on teiste omast kõrgem. Sama on avastatud ka koorilauljate puhul“ (lk 91). „Tänapäeva teadlased on seisukohal, et mõistus ei arenenud inimesel välja selleks, et fakte hinnata ja otsuseid teha. Nende arvates arenes see välja hoopis selleks, et inimesed saaksid oma tunge põhjendada ja selgitada. Evolutsiooni seisukohalt omandasid inimesed, kes oskasid oma (isekaid) tunge, ihasid, otsuseid ja instinkte teistele paremini selgitada, kohasuseelise“ (lk 126).

Käsitlemist leiab ka religiooni, ideoloogiate ja moraalikoodeksite mõju sõjakusele. Mike Martin on veendunud, et sõdu ei põhjusta ideoloogiad, religioon ega moraalikoodeksid, vaid neid kasutatakse sõdimistungi põhjendamiseks. Kui viimane aitab vähendada grupisisest vägivalda, siis kaks esimest on aidanud suuremaid inimgruppe koos hoida ja neil kasvada, sest nii religioon kui ideoloogiad on andnud inimkonnale hõimutasandilt kõrgemale küündiva sotsiaalse agentsuse ja teisalt võimuritele (ka usulistele) vahendi oma sunni kehtestamiseks suurema inimgrupi kui üksik hõim tasemel. „Religioon on üks kõige aktsepteeritumaid sotsiaalseid põhjendusi inimese alateadlikule sõdimistungile. Teisisõnu on religioon sageli asi, millega sõdu põhjendatakse, kuid sõdima see iseenesest ei pane. Tegelikult aitab usk üleloomulikesse jõududesse, nagu teisedki sellised süsteemid, moodustada suuremaid gruppe, mis, nagu teada hoopis vähendavad vägivalda“ (lk 158).

Kas ei olnud Afganistani sõda mõnes mõttes põhjustatud sellest, et nii USA kui tema liitlased oma vastast kultuuriliselt valesti profileerisid? Austraallannad Afganistanis liitlasvägede koosseisus 2010. aastal.

CC-BY-2.0 / Wikimedia Commons

Et inimgrupi suuruse (õigemini, grupi hõlmavuse) kasvuga väheneb vägivaldsus, näeb Mike Martin ennustatavalt vajadust globaalse kogukonna ja maailmavalitsuse tekitamiseks. Raamatu viimases lühikeses peatükis „Mõtted“ keskendub ta just globalismi kui rahu allika õigustamisele.

Teos on kirjutatud haaravalt, aga tekst veikleb minu meelest liiga ennustamatult sõdimise põhjuste individuaalsete ja grupitasandi eesmärkide-põhjuste vahel, lugejana on raske jälgida, millistes olukordades millised põhjused domineerivad ning milline on nendevaheline dünaamika. Üldisemalt aga vajanuks raamat etteotsa üht instrueerivat peatükki ka mõiste „põhjuslikkus“ ja selle kasutuse kavatsuste kohta. Küsimusi tekitab ka autori kultuurikäsitlus: „Minu arvates ei ole kultuur asi, mis määrab inimeste tegevust, vaid ühte gruppi kuuluvate inimeste tegude (ja nendevaheliste mõjude) summa“ (lk 66).

Kultuuri vaatlemine tegude või ilmingute kogumina ei ole alternatiivne seletus kultuuri rollile, vaid mõtestus­tasandi erinevus. Kõiki süsteeme ja nähtusi saab ühtaegu kirjeldada ja seletada. Üks ei välista teist. Kui juba nii resoluutne avaldus tehakse, siis oodanuks autorilt väite testimist kasvõi sellesama Afganistani sõja käigu põhjal. Kas ei olnud sõda mõnes mõttes ka põhjustatud sellest, et nii USA kui tema liitlased oma vastast kultuuriliselt valesti profileerisid? Ja kas ei võimaldanud just Briti ühiskonna või vahetumalt sõjaväeline kultuur Mike Martinil sinisilmselt uskuda Afganistani sõja ideelistesse eesmärkidesse? Ja kas ei ole just kultuurilised praktikad (nt monumentaalkultuur ja kodusõjaaegsete identiteedimarkerite kasutamine) siiamaani elus hoidnud Ameerika Ühendriikides küdevat kodusõjatraumat?

Kui sõda ka ei põhjusta kultuurilised faktorid, siis kultuurilised erinevused ometi võimaldavad oma vastast teisestada. „Ülereageerimist esineb eriti palju sotsiaalses keskkonnas, kus inimese reaktsioone reguleerivad ajumoodulid peavad olema võimelised tekitama piisavalt mitmekesiseid reaktsioone teiste inimeste tegudele (mis on ju samuti mitmekesised)“ (lk 42). Kultuur ongi nimetatud mitmekesisuse avaldumise domeen, sõdadest rääkides tuleks keskenduda kitsamalt valitsemiskultuuri ja ühiskonna enesekorralduskultuurile ja vägivalla või sõjakuse rollile selles. Kahjuks autori kultuurikäsitus paari lausega piirdubki. Kultuuri nähakse selles tekstis puhtalt võimutehnikana nagu religiooni või ideoloogiaidki. Sõja sotsiaal-majanduslikke põhjusi mainitakse raamatu lõpus, mil tsiteeritakse Thomas Picketty teost „Kapital 21. sajandil“, kus sõda nähakse talumatuks muutunud majandusliku ebavõrdsuse lammutamise vahendina. Kultuuriliseks praktikaks võib pidada ka Lääne-Euroopas juurdunud, ent Ida-Euroopale kohati mõistetamatut patsifismi, mis on lääne valitsusi hoidnud avalikult sekkumast ka Ukraina kaitsesõtta. Ma ei esita siinkohal vastuargumente, seda pole võimalik teha, sest autor ise on jätnud oma kultuurivälistuse argumenteerimata.

Veidi probleemne on ka grupisisese vägivallakuritegevuse ja sõja kui vägivalla­akti põhjuste ja tegurite samastamine. Tänapäeva sõdades näeb küll vägivalla­tegusid, aga viis, kuidas neid vägivalla­tegusid korda pannakse, ei sarnane tänavakuritegevusega. See tuleneb puhtalt relvade laskeulatusest. Napoleoni ajal kasutuses olnud suurtükkide maksimaalne efektiivne tuleulatus oli 900 meetrit. See tähendas, et vastane pidi asuma nägemisulatuses. Ka käsitsivõitluse osakaal oli tol ajal märksa suurem. Armee riietati silmatorkavalt erksatesse värvidesse, kamuflaaži kasutamist peeti argpükslikkuseks. Seega: vastane oli ligidal, nähtav ja tolleaegsele sõdurile võis lahing paista pea alati sarnane massilise tänavavägivalla episoodiga, tõsi: lihatükke lendas kahuritule tabamuste järel märksa rohkem.

Tänapäeval on võimalus sõjas osaleda ka tuhandeid kilomeetreid eemal tapadrooni juhtimispuldi taga ning ka surma saades ei näe sõdur enne suremist vastase silmi. Seega sõda võib olla isiklik, aga selle „vägivaldsus“ võib nähtuda hoopis teisiti. Mul ei ole endal moona, et siin kindlat kõneviisi kasutada, aga nii vägivalla mõiste kui ka üldse oma algküsimuse „miks?“ eritlemine ja selgem nüansseerimine oleks arutluskäigu arusaadavusele kasuks tulnud. Tsiviilvägivalla statistika asemel oleksin oodanud viiteid sõdurite seas läbi viidud küsitlustele või muudele konkreetselt sõjaväelasi hõlmavatele uuringutele. Neid jäi aga napiks.

Kui autor peaks kunagi kaaluma täiendatud või uueks teoseks edasi arendatud samateemalist raamatut, siis soovitaksin käsitleda ka sõja- ja käsukultuuride toimemehhanisme ja neid olukordi, mil see käsukultuur tsiviil­ühiskonna olemisse nõrgub. Selle ilmingud on viimase kahe kümnendi vältel ka läänes väga tugevad ja arutluskäigu terviklikkuse mõttes tasub lisaks sõja tekke põhjustele ka sõdade tagajärgi (mh jätkusõdade esinemise tõenäosuse suurenemist) lugejale valgustada. Käsu­kultuur võib täiesti vabalt olla ühiskonna taashõimustamise vorm ja on võimalik, et sõjavägi on valitsusele legaalne moodus ilma hõimuülest demokraatlikku ühiskonnastruktuuri ohustamata suur osa ühiskonnast määratud ajaks ametlikult taashõimustada.

S.t et sõjaväkke määratud osa elanikkonnast organiseerub „sõjaolukorra lõppemiseni“ küll tsentraliseeritud ja selge hierarhiaga superorganisatsiooniks, aga seda moodustavate hõimude tasandil toimitakse hoopis hõimukultuuri normide kohaselt. Kriiside ja ohuolukordadega kaasneb aga ka hõimukommunikatsioon, avaliku debatiga kontrollitakse ühiselu narratiive seeläbi ahendades ja suunates poliitilist agendat. Ka Mike Martin rõhutab, et jalaväekompanii suurus on enam-vähem võrdne hõimu optimaalse suurusega ning et sugulussidemele viitav sõna „relvavend“ osutab sellele sidemele. Seega ei pruugi sõjavägi olla ainult moodus relvasüsteemide võimalikult mõjusaks kasutuseks, vaid ka moodus ühiskonna hõimustamiseks rangelt ja selgelt määratletud hierarhia ja käsuliini alusel. Ukraina sõja jätkudes peame ka Eestis sellele hõimustumise teemale üha hoolikamalt tähelepanu juhtima.

On sümpaatne et autor on pikkinud teksti ka meeldetuletusi, et arutelu põhineb hetketeadmisel ja et ka teaduslikkuse taotluse puhul on normaalne tunnistada väljendatud tõdede ajutisust ja ümberlükatavust. Need avaldused võimaldasid mul ka märksa lõdvestunumalt raamatut nautida ka siis, kui ei saanud autorilt piisavalt toetust ei tema arutluskäiguga nõustumiseks ega selle ümberlükkamiseks. Olgu Mike Martini arutluskäigu terviklikkuse ja kummuta­tavusega kuidas on, autori hea intuitsioon on andnud talle oskuse põimida omavahel eri teadusalade tähelepanekuid inimkäitumise kohta. Lisaks aitas nii mõnigi peatükk mul paremini mõista praegust poliitilist õhkkonda ja see­pärast soovitan Mike Martini raamatu­pikkust esseed kindlasti lugeda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht