Suletud maailm

Knowles kordab mantrana, et kõige halva taga siin ilmas on radikaalide (loe: liberaalide) tegevuskava, mille peaeesmärk on lääne ühiskonna alustalad kummuli keerata.

PRIIT PENJAM

See raamat juhtus minu öökapile pooljuhuslikult. Isale oli selle keegi kinkinud ning ta andis mulle selle muiates lugeda, et vaata, mis sina ka sellisest raamatust arvad. Kui ma seda õhtul kodus lähemalt uurisin, läksid ohutuled kohe põlema: tagakaanel iseloomustab Martin Ehala (!) Lauri Vahtre (!!) tõlgitud raamatut sõnadega „Vajalik raamat, et kultuurisõja lahinguväljal mitte langeda“ (!!!). Et mitte olla iseendale sotsiaalmeedia sisufiltriks, otsustasin tugevale eelarvamusele vaatamata raamatuga siiski lähemat tutvust teha. Kas või selleks, et paremini mõista Ameerika vabariiklaste äärmuslikuma otsa mõttemaailma.

Kui raamat oli autoril ja Eesti väljaandjatel mõeldud inimeste silmi avama, siis seda eesmärki see kindlasti täidab. Ma küll ei suutnud kuidagi paremini mõistma hakata asjaolusid, mis võiksid intelligentse inimese panna ka veel pärast 2021. aasta jaanuari sündmusi (mil raamat on originaalis välja antud) arvama, et Donald Trump on USA presidendiks sobiv kandidaat. Sissevaade sellise inimese mõttemaailma oli siiski paariõhtust lugemispingutust väärt.

Raamatu kandev idee on lugejale näidata, et kuskil pesitseb üks üli­kaval kommunismi armastavate vasakpoolsete liberaalide (USAs tuntud kui demokraadid) kõikehõlmav salasepitsus, mille põhieesmärk on lääne kultuuri alavääristamine ja totaalne hävitamine. Need vandenõulased on muu hulgas vallutanud kõik akadeemilised ringkonnad ja lõviosa ametkondadest (süvariik?) ning autor pajatab meile samm-sammult, kuidas nad oma roojast kava ülikavalate võtetega ellu viivad. Peamine tööriist on seejuures meile kavalalt peale surutav „poliitiline korrektsus“, mille abil nihutatakse justnagu humanistlike moraalsete põhjendustega pisitasa keeleruumi mõisteid ja tähendusvälju, keerates nõnda tükk tüki haaval meie hea ja armsa lääne ühiskonna pea peale.

Raamat on vormistatud kui tõsine akadeemiline mõtisklus ning väljaandest ligi veerandi moodustab viidete loetelu 70-l leheküljel. Seejuures on väga paljude allikatega ringi käidud ülimalt meelevaldselt, moodustades kombineeritud lauseid, millesse autor on oma eesmärgile sobivas kastmes ja kontekstis sisse põiminud üksikuid kursiivis sõnu või fraase viidatud allikatest, nagu parimas propagandistlikus telemontaažis. Knowles ei hoia ennast tagasi ka värvikate hinnangutega: näiteks, kritiseerides Obama tervishoiureformi läbisurumist demokraatide poolt, toob autor sisse Nancy Pelosi ühe pressikonverentsi kõneteksti toimetamata ülestähenduse ning varustab selle omapoolse saatelausega: „lalises ta kõige lihtsamaid grammatikareegleid eirates“ (lk 150). Raamat lausa kubiseb sellistest stiilinäidetest.

Olgu öeldud, et arvan end olevat parempoolse maailmavaatega ning praegu aktuaalsel konservatismi ja liberaalsuse teljel pigem kuskil keskel või keskkohast natuke liberaalsuse poole kalduvat. Nõnda tuleb nentida, et mõned ekstreemsemad liberaalse maailmavaatega seostatavad ühiskondlikud veidrused, mille autor väga värvikalt välja toob, on ka mind pannud tihti mõtlema, kuhu me ikkagi lääne maailmas täpselt teel oleme. Olgu sellisteks näideteks siis kirjandusklassika tsenseerimine kordustrükkide väljaandmisel, mingite teemade käsitlemise täielik välistamine avalikus debatis, nn tühistamiskultuur, või näiteks autori ühe poisi eluteed puudutav kirjeldus. Tolle ema hakkas teda kaheksa-aastaselt tüdrukuna riietama, sest avastas lapse sügaval südamepõhjas peituva soovi naiseriideid kanda, kui too kaubanduskeskuses Kate Perry laulu kuuldes tantsima hakkas, ja kes nüüd üheteistkümnesena drag’ina geiklubides üles astub ja „perverdid pilluvad poisile kokkukäkerdatud rahatähti, nagu oleks tegemist strippariga“ (lk 185). Olgu siinkohal samuti välja toodud, et mul ei ole midagi selle vastu, et mustanahalist mitte kutsuda selle kurikuulsa „n-sõnaga“, kui see teda solvab, kuid üle saja aasta tagasi ilmunud kirjandustekstide puhul eelistaksin teose konteksti selgitamist väljaande kommentaaris selle tsenseerimisele või suisa ümberkirjutamisele. Alaealise drag’i loo puhul ei ole ma allikaid kontrollinud, kindlasti on see raamatu üldist stiili arvestades ka riskantne ettevõtmine. Seda kirjeldust kui teoreetilist konstruktsiooni analüüsides oleksin aga ka ise seisukohal, et võib-olla ei ole oma lapse asetamine sellisesse situatsiooni ühest emast eriti mõistlik tegu. See viitab pigem ema enda kui lapse probleemidele ning tekitab terve rea küsimusi aktsepteeritavusest lapse ja ema õiguste ja huvide puhul tänapäeva ühiskonnas.

Aga siinkohal ka minu maailmapildi kattuvus autori omaga lõppeb. Knowles näeb probleeme ka seal, kus tundub palju mõistlikum tunnustada inimkonna saavutusi. Kui mainida vaid mõnesid, on autorile vastukarva naiste abordiõigus, feminism või võrdõiguslikkuse ilmingud mis tahes vormides, igasugune minevikus tehtud lääne ühiskonna vigade tunnistamine, vähemuste huvidega arvestamine, teadlaste ja ekspertide kaasamine ühiskonna otsustusprotsessidesse, sh eriti terviseekspertide kaasamine koroonakriisi ajal langetatud otsustesse (mil, meenutame, soovis president Trump uurida desinfitseerimisvahendite seespidise manustamise võimalusi võitluses viirusega) jne.

Knowles vihjab siin-seal kurja juurtena ka mõnedele konkreetsetele isikutele: mainitakse George Sorosit, Bill Gatesi, Warren Buffetti, Oprah Winfreyd, aga veel olulisemana rõhutab autor Frankfurdi koolkonna intellektuaale Herbert Marcuset, Erich Frommi ja Max Horkheimerit (raamatus mainitud korduvalt). Pildil kurjuse pesa, sotsiaaluuringute instituudi hoone Frankfurdis.

 CC BY-SA 3.0 / Wikimedia Commons

Knowles kordab mantrana, et kõige halva taga siin ilmas on radikaalide (loe: liberaalide) sihikindel tegevuskava, mille peaeesmärk on alt ära saagida kõik lääne ühiskonna alustalad, et see kummuli keerata. Seejuures ei ole need radikaalid vist autorile avaldanud ei oma nime ega lõppmotiive, sest valdavalt on käsitletud seda salasepitsust umbisikuliselt. Jääb ka selgusetuks, mis on siis nende radikaalide lõplik eesmärk, sest lammutamine lammutamise nimel ei saaks ju nii sihikindlat plaani koos hoida. Ühiskondlike protsesside ükski muu võimalik seletus, mis ei lähtu sellest vandenõust, raamatus kajastamist ei leia.

Näiteks võimalust, et uuemaid kukalt kratsima panevaid ühiskonnailminguid võiks vaadelda hoopis normaalse progressi ühe vaheetapina, Knowles ei tunnista. Sarnaselt evolutsiooniga looduses peabki ühiskond arenemiseks katsetama erinevaid muteerumisi, et aja jooksul nendest välja sõeluda elujõulisemad ja kasulikumad versioonid ning heita kõrvale kasutud või kahjulikud. Seetõttu on ju täiesti normaalne, et olles ise oma eluga ühiskonna evolutsiooni katseklaasis toimuva lõputu eksperimendi aktiivsed osalised, näevad inimesed iga päev ka arengusuundi, mis on neile võõrad või mis nende hinnangul tulevikus ebamõistlikena kõrvale heidetakse.

Natuke autori mõttemaailma süvenedes jääb tunne, et ta tunnistab ennast selles võitluses ette kaotanuks, sest oma vandenõuteooria defineerimisega asetab ta iseennast katseklaasi hädaldama ja paigutab kavalad vandenõu anonüümsed niiditõmbajad mikroskoobi taha muiates pipettidega mängima. Ei hakka parem süvenemagi mõtetesse, milliste järeldusteni üks tubli ja pühendunud katoliiklane võiks seda mõtet edasi arendades jõuda …

Knowles küll vihjab siin-seal kurja juurtena ka mõnedele konkreetsetele isikutele: mainitakse George Sorosit (lk 22), Bill Gatesi, Warren Buffetti, Oprah Winfreyd, Mike Bloombergi ja taas George Sorosi salakohtumist (lk 196), aga veel olulisemana rõhutab autor Frankfurdi koolkonna intellektuaale Herbert Marcuset, Erich Frommi ja Max Horkheimerit (raamatus mainitud korduvalt) ja omaaegset Itaalia Kommunistliku Partei juhti Antonio Gramscit (samuti mainitud korduvalt), kelle aktiivsem tegutsemisaeg jääb eelmise sajandi algusesse. Juba nende niiditõmbajate tegutsemisaegade erinevus ja kattumatus võiks anda mõtlevale inimesele viite, et nõnda pikk strateegiline juhtimine ületab paratamatult inimvõimete piiri ning ehk tuleks põhjusi otsida laiematest ühiskondlikest protsessidest.

Irooniat ja mahlakaid näiteid autori kõverpeeglist saaks pikalt ja värvikalt jätkata, kuid ilmselt on juba arusaadav, millega on selle raamatu näol tegemist. Lugedes tekkis tugev paralleel McLuhani „Gutenbergi galaktikas“ kirjeldatud katsega, kus Aafrika n-ö suulise pärandiga maailmas üles kasvanud inimestele näidati filmikatkendeid ja uuriti, kuidas nad vaadatu sisu mõistavad. Selgus, et lihtne tegevus kinolinal kätkeb endas nii palju meie kultuurile omaseid kontseptsioone (näiteks tervikpildile keskendumine detailide asemel või mida tähendab filmis see, kui tegelane kaadrist välja jalutab ja hiljem jälle kuskilt välja ilmub, jne), mida tundmata jääbki näidatu vaatajale täiesti seosetuks piltide liikumiseks. Peab tunnistama, et seda raamatut lugedes tajusin, et minu ja autori vahel on meie arusaamade alustes sama tüüpi lõhe. Tundub ju mõistetamatu, kuidas haritud ja suure lugemusega inimene suudab värvikalt kirjeldada meie ühiskonna küsitava väärtusega arenguteid, aga rakendab nende põhjuste analüüsis nii mustvalget seletuste mustrit, nähes kõige taga üht suurt koordineeritud rünnakut valge mehe ja lääne ühiskonna vastu. Ühtlasi mõistan, et kui autor saaks lugeda minu mõtteid selle raamatu kohta, saaksin tema peas võtta koha sisse riiulil, kus istuvad reas kõik need õnnetud, kes on langenud radikaalide kavalalt seatud lõksu. Raamatu kokku­võttes on ta ka selle riiuli juba valmis klopsinud, ennustades, et teda vandenõu nägemises süüdistama hakatakse. Ja ma ei usu, et me suudaksime teineteise seisukohti ka kui tahes hästi argumenteerides muuta, sest meie lähtepositsioon on selles diskussioonis liiga erinev.

Siit jõuame ka teise olulise tähelepanekuni. Nimelt jaotuvad Knowlesi maailmas inimesed rangelt kahte leeri: olla saab kas hea parempoolne konservatiiv (loe: vabariiklane) või halb kommunismi kalduv vasakpoolne liberaal (loe: demokraat) ning rohkem valikuid ei ole. Küllap tuleb siin selgitust otsida kahest teineteist mõjutavast alus­talast, Ameerika kaheparteisüsteemist ja vandenõusse uskuva persooni mõttemustrist, kus inimesed jagunevadki nendeks, kes mõistavad, ja nendeks, kes ei mõista. Aga lugejana, kes autoriga võrreldes enda teaduseusku mõõdukaks liberaaliks liigitab ja on seejuures selgelt parempoolsete poliitiliste vaadetega, ei leidnud ma endale selles raamatus üldse kohta. Liberalismi ja vasakpoolsuse vahele on läbivalt tõmmatud nii rasvane võrdusmärk, et autori seisukohad välistasid minu ebasobiva käsitlusega maailmavaate juba eos. Mis aga ainult kinnitab meie teoreetilise omavahelise diskussiooni lõppemist igasuguste tulemusteta juba enne algust.

Kokkuvõttes, vaatamata kõikidele puudustele, mida ma siin olen kirjeldanud, arvan siiski, et see on raamat, mis väärib lugemist, vähemalt diagonaalis. Peale mõningate sümptomite enam-vähem adekvaatse kirjeldamise ei saa küll nõustuda autori diagnoosi ja arusaamatuks jääva raviplaaniga, kuid ehk just see terav erimeelsus autoriga pakub lugejale võimaluse ühiskonnas olulistel teemadel kaasa mõelda.

Ajendatuna Knowlesi korduvatest viidetest Erich Frommile kui ühele tänapäeva maailma hädade arhitektile otsisin riiulist üles tema märgilise raamatu „Põgenemine vabaduse eest“. Iroonilisel kombel kattub Frommi kriitika tegelikult väga paljudes aspektides Knowlesi omaga, aga pakub ehk tänapäeva probleemidele natuke arusaadavamaid selgitusi. „Inimene tunneb, et on kaootilises andmete massis abitult lõksus ja ootab kaastunnet äratava kannatlikkusega, kuni spetsialistid välja selgitavad, mida teha ja kuhu minna. Niisugusel mõjutamisel on kahetine tagajärg: üks on skeptilisus ja küünilisus kõige suhtes, mida öeldakse või kirjutatakse, samas kui teine on kõige selle lapselik uskumine, mida autoriteetne isik räägib. Niisugune küünilisuse ja naiivsuse kombinatsioon on nüüdisaja inimesele väga tüüpiline,“ on kirjutanud Fromm aastal 1941 (ee  2020, lk 227).