Sündsuse rajajoon

JAAN PUHVEL

Eesti indoloogia vastne puhang toob ja tõotab ridamisi uusi saavutusi. Tähisnäiteiks on hiljutised „Avatud Eesti raamatu“ ja Ilmamaa ühisüllitised „Manu pärimus“ ja „Upanišadid“. Mõlemad väärivad tunnustust kui autori pika ja andunud pühendumuse viljad, ülirasked ja keerukad tõlke­panused. Kuna iga traduttore on paratamatult mitte ainult ümberpanija, vaid ka tõlgendaja, peab õiglaselt arvestama muundusi ja moondusi (traditore), tõlkija sihiseadmisi ja pürgimusi, selmet mingit kaano­nit normiks suruda.

Tarbijaskonna koosseis võib ulatuda rangest tõsiteadlasest üld­­haritlaseni ja huvitatud tavakodanikuni. Linnart Mälli avalikud stagnaaja õhtuloengud meenutavad Pariisi daamide kübaramerd Henri Bergsoni ettekannetel. Omal ajal Mälli „Bhagavadgitat“ arvustades vaatlesin selle arvult sadades tõlkelugu eri keeltes, aastast 1785 alates. Ka muu vanaindia kirjanduse paremikule on igas keeles ja kohas tervitatav, tarvilik ja rikastav enam kui ainsa tõlkemalli rakendus.

Seetõttu on Martti Kalda lausrünnak Sirbis Mait Rauna teosele kriitikana ebakohane, asjalikkuse rüüs isiklikku vimma ilmestav, räigelt toonilt taunitav karuteene eesti indoloogiale. Jääb vaid nukrus, nördimus ja hämmeldus sellise lahmiva kirjatüki avaldamise üle.

https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/veel-kord-upanisadidest-emotsioonideta

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht