Surkov ja Rebane

Valle-Sten Maiste

Oleme karastunud rahvas, kes on kestnud läbi ajalootormide, fundeerinud oma reaalsustaju Igor Mangi ja Vahur Kersna hookuspookuste pöörises ning omab ainulaadset suhet infotehnoloogia, ükssarvikute ja metsaga. Nüüd oleme õnnelikult üle elamas ka Vargamäe Andrese nimelise kangelase kunstilist moondamist kinolinal, mille käigus põline rahvuslik eeskuju transformeerus Staliniks. Ja ometi leidub hüpnotisöör, kes närib Eesti eliidi meelekindlust efektiivsemalt kui ussisugu puhkajaid David Cronenbergi „Värinates“.

Cronenbergi ohukuulutuse üle arutati korra Kanada parlamendis, misjärel jäi see filmifriikide huvisfääri. Putini lähikondlane Vladislav Surkov triumfeerib meil aga ikka ja jälle nii, et parimad silmamoondajad esimees Mao mõttereformi meistritest Benderi ja Wolandini kadestavad, mokk töllakil. „Värinate“ reptiilid teotsesid kindla mustri järgi, tungides kanalisatsioonist kehaõõnsustesse ning kutsudes esile freudistlikke orgiaid. Surkov kasutab ajuväänamiseks aga kirjeldamatuid hübriidmeetodeid, siseneb ei tea kust ja levitab tuleviku sõdade, valitsemisvormide ja igaveste riikide valemeid.

Paljudes järjepidevalt Venemaa teemale pühendunud väljaannetes (Guardian, New York Times) ei pälvinud Surkovi viimane etteaste „Putini kauakestev riik“ (Nezavissimaja Gazeta 11. II) vähimatki äramärkimist. Vene inforuumis vallandus mahlakas lõõp, kasutati väljendeid „ajalooaineline müstika“, „isemõtlejalik traktaat“ jms. Värvikas vaatleja Sergei Dorenko lugenud Medvedevi presidendiks oleku ajal vale poolevaliku tõttu soosingu kaotanu armastuskirja Putinile koguni „põlvili ja joobumuspisarais“.

Meie retrobestilembeses vaimu­kliimas mõjuvad Surkovi nägemused aga vist veel raputavamalt, kui ees­ootavalgi sesoonil suve suurimaid kontserdielamusi tõotavad lõputult kordumatud Al Bano ja Smokie part II. Nädal pärast Surkovi ilmutusi eksalteerub Raul Rebane (ERR 18. II), kes kirjutab: „See lühike aasta on olnud väga rikas silmatorkavate, elu muutvate tekstide poolest … Surkovi artiklit loetakse sõna-sõnalt välismaal … Venemaa naabritel hingerahu ei ole“. Ja siis kostitatakse lugejat ränkdramaatiliselt ulmega, mis hullem kui Cronenbergi oma. Venemaa sekkuvat meie ajudesse ja me ei tea, mida teha oma muutunud teadvusega. „Venemaa hakkas ise tootma mõtteid ja Euroopa ja Ameerika eksperdid järjest rohkem eksima.“

Mujal tihti adjektiiviga „kvaasi­filosoofiline“ varustatud fantasme võtab Rebane tormtõsiselt, kirjutades: „Surkov alustab filosoofilise aruteluga teemal, et meil on ainult illusioon sellest, et meil on valik.“ Ajumanipulatsioonide alastest edusammudest raporteerija lisab, et „Surkovi saab küll kõiges süüdistada, aga lolluses mitte, tegemist on paljulugenud intellektuaaliga“. Mis küll teeb nägemustest, mida American Interest (14. II) käsitleb kui vene ideoloogilise mõtlemise kliinilise seisundi näidet, siinmail nii lummava fetiši?

Kirjutab Surkov ju nagu röövkapitalismi koledaimate päevade PR-töötajate ja copywriter’ite küünilisuse ja jultumusega garneeritud halb Žižek. Läänes on hordides sellise sofistika valdajaid, kelle enamasti sotsiaaldemokraatia varjundiga agenda kedagi ei huvita. Isegi Nõukogude Liidu varisemise järel taas tõusta ihkavatele venelastele ei jää ju märkamata Surkovi oportunism ja hallutsinatoorne mõtte- ja väljenduslaad. Strateegiline nõustaja Rebane lõpetab Surkovi kommenteerimise aga militaristlike üleskutsetega. Analüüsi tase võiks nädal pärast sündmust, kui on küllaga aega olnud mõtteid seedida ja eri seisukohtadesse süüvida, siiski nüansitundlikum ja kaalutletum olla, enne kui laseme lapsukestel kaevikuisse tulla.