Süsinikjalajälg ja tiheda linna suur jalanumber

Tihedal linnal on palju puudusi, millest ei räägita. Neist olulisim on, et tihe ja kivine elukeskkond ei ole tervislik.

KADI TUUL

Puud ja metsad aitavad inimkonnal kohaneda muutuva kliimaga. See vana üldteada tõde on uues kuues nüüd ka teadlastelt kinnituse saanud: kliimamuutuste leevendamisel on puude istutamine osutunud kõige tõhusamaks meetmeks. Puude istutamine vabadele aladele, sh linnades, soovitatakse võtta eesmärgiks. Linnas puude istutamine ei ole sugugi lihtne, vaid kauakestev ja keeruline tehnoloogiline protsess rohkete agrotehniliste ja insener-ehituslike töödega. Agrotehniliste tööde põhimaht on seotud puukoolides puude ette­kasvatamisega, mis võib kesta ligi kümme aastat. Insener-ehituslikud tööd sisaldavad teede, tehnovõrkude ja hoonete projekteerimist ja ehitust. Selles tööde jadas ei saa midagi vahele ega tähelepanuta jätta, veel vähem valesti teha. Eestis on paraku kujunenud halvaks tavaks tööprojektis haljastuse eiramine. Sellest on kindlasti vähe, kui keegi värvilisel eskiisjoonisel näitab: siia tulgu puu. Kuidas puuistik seal kasvada saab, kui talle ei kindlustata kasvutingimusi? Tööprojekt on vajalik seepärast, et anda detailselt läbilahendatud tööjoonised ja juhised selle kohta, mis materjalidest ja kuidas ehitada ning üksikasjalik eelarve kõigi tööde ja materjalide kohta. Miks maju ja teid värvi­piltide järgi ei ehitata, kui ehitusmees ju ometigi oskab ehitada?

Kuhu haljastus mahub?

Ehitusele eelnev tööprojekt on just see koht, kus otsustatakse, kas istutatav puu jääb kasvama või hääbub. Töö­projektis tuleb läbi mõelda ja paika panna nii ehitiste konstruktsioon kui ka puudele ja muule haljastusele vajalik kasvukeskkond. Sarnaselt hoonete ja rajatiste konstruktsioonide detailjooniste ja lõigetega peab ka taimede kasvukeskkonda kujutama detailsetel joonistel ja objekti konstruktsiooni kujutavatel lõigetel. Kui tööprojekti tegev projekteerija eirab insenerbioloogiat, satub istutatud puu või taim ebasobilikku keskkonda, jääb kiratsema ja lõpuks hävib või likvideeritakse, kuna on kole. Agrotehnilised võtted, nagu väetamine või kastmine, osutuvad sellisel juhul asjatuks.

Inseneribioloogiaga arvestamine on täiesti möödapääsmatu nn uus­urbanistlikus linnaplaneerimises, mille peaeesmärk on linna tihendamine. Idee tundub õilis: linn tuleb tagasi anda jalakäijatele ja jalgratturitele, kõik vajalik peab olema nii lähedal, et auto omamine ei ole tähtis. Tihedalt hoonestatud linn arvatakse olevat ka süsinikneutraalsem. Ometi on ka tihendatud linnal palju puudusi, millest ei räägita. Neist mõjukaim on, et selline keskkond ei ole tervislik elukeskkond.

Tempoka tööelu tõttu närvilised inimesed vajavad stressi maandamiseks rohelust enda ümber, mitte linnapiiri taga. Ka teadlased kinnitavad tõsiasja, et puud ja muu rohelus langetavad stressitaset, see tähendab, et avaldavad inimesele psühhofüsioloogilist mõju.

Tiheda linna lähestikku asetsevate hoonete vahel kanjonina kulgevatel kitsastel tänavatel ei jää ruumi puude istutamiseks ega mururibadeks. Puujuured vajavad vähemalt 25 ruutmeetrit pinda, s.t pinda, mis pole tüüpkonstruktsiooniga tee või väljak. Ruumipuuduse tagajärg on haljastamata kvartalisisesed tänavad, kus ülekuumenenud asfaltbetooni keskkonnas on jalgsi käia piinav. Nii juhtubki, et linlasel kaob kontakt rahustavalt mõjuva halja keskkonnaga. Tiheda hoonestuse pooldajad peavad lahenduseks linna peatänavaid, mis on ühtlasi alleed. Tegelikult on see kulukas ja raskesti teostatav, sest piiratud tänavaruumis on raske leida kohta paljudele puudele. Näiliselt võib see ruum olemas olla, kuid maa all võtavad ruumi ära tehnovõrgud ja maa-alused parklad. Parema koha puudumise tõttu tuleb puud kavandada sillutise sisse või maa-aluste parklate katusele. Tüüpsed insener-tehnilised lahendused on siin täiesti välistatud, tuleb arvestada nii taime­liigi nõuetega kasvukeskkonnale kui ka tee koormustaluvusega. Projekteerijal peavad olema inseneribio­loogiaalased teadmised, mille õpetamisele Eestis seni tähelepanu ei ole pööratud. Paljud uhked projektid sillutisse kavandatud puude või katusehaljastusega ei ole teostatuna kahjuks kestlikud. Rajatud haljastuse aeglane hääbumine tähendab objekti omanikule ja haldajale asjatuid kulutusi haljastuse päästmiseks. Agrotehniliste võtetega ei saa puudulikult projekteeritud haljastust hiljem parandada.

Populistlik tihe linn?

Haljastuse suured hoolduskulud on uusurbanistlikult tihedas linnas mööda­pääsmatud. Kuna kvartalisisestele tänavatele haljastus ei mahu, siis üritatakse seda kompenseerida hoonete vahelistes siseõuedes. Ka see ülesanne nõuab maastikuarhitektilt palju inseneri­teadmisi. Väikeste siseõuede pinnast asub suur osa tavaliselt maa-aluse parkla katusel, kus puudub looduslik vee­ringlus. Loodusliku pinnase ja veeringluse puudumine tuleb korvata niisutus-, kuivendus- ja õhutussüsteemidega. Piltlikult öeldes on puud vooliku otsas nagu koomas inimesed ning vajavad hooldust ööpäev läbi. Kõike seda valvatakse nutisüsteemide kaudu. Ja hoidku jumal selle eest, kui keegi peaks kraani kinni keerama, süsteem katki minema või asjatundmatu aednik tegutsema! Infotehnoloogia, mida Eestis ollakse harjunud pidama eesmärgiks omaette või siis riigi toimimise abivahendiks, on töövahendina haljastusse jõudnud. Kõrgtehnoloogilise haljastuse remontimine või hukkunud taimede asendamine on kinnisvara omanikule kulukas lõbu.

Kes tahab uut tihehoonestust omal nahal kogeda, võib minna jalutama Helsingi uude Kalaranta või Jätkäsaari elamukvartalisse. Sealne tänavamiljöö on hästi disainitud, ei puudu ka just õigesse kohta asetatud heal tasemel skulptuurid. Aga hoonete süngesse varju jäävas kitsas tänavakanjonis jalutaja näeb päikest vähe, fassaadidelt kaigub vastu kajakate kisa ning kõrghaljastuse puudumisest jõudu koguv tõmbetuul ei jäta korras soengu säilitamiseks lootustki. Puuduvad muruga kaetud haljas­ribad, mis tuuletõmbuses keerleva tolmu kinni peaksid. Jääb mõistatuseks, kuidas koristatakse lund kohtades, kus lumevaaludele pole ruumi jäetud. Pole probleemi, ütleks vastu argumenteerija, sest lumi tuleb kohe kokku koguda ja ära vedada ning tolmu vastu tuleb regulaarselt tänavaid pesta. Ometi suureneb ka iga hooldustööga linna süsinikjalajälg. Kas mitte süsinikneutraalsus ei pidanud olema eesmärk?

Kliimamuutuse, selle tagajärgede leevendamise ja kohanemise aruteludes on tõdetud, et paduvihmade tekitatud tänavate üleujutused on probleem. Kui linna veelgi tihendada, tuleb inseneridel sademevee probleemi lahendamiseks kõvasti vaeva näha. Tihendatud linnas pole looduslik lahendus, s.t kohapeal sademevee maasse immutamine, ruumi­puudusel võimalik. Kasutada tuleb eelmisest sajandist pärit sajuveekanalisatsiooni või luua uus maa-alune veereservuaaridega süsteem. Üld­juhul suurendavad süsinikjalajälge kõik lahendused, kus ei kasutata ära looduslikke protsesse. Mida keerulisem on tehniline lahendus, seda haavatavam on see ka ilmastiku ekstreemolukordades.

Kitsaste tänavate ja siseõuede haljastamise teeb keeruliseks pääste­autoga ligipääsu nõue. Eirata seda nõuet ei tohi, inimelud on tähtsad. Kogenud projekteerijana ei ole ma näinud, et seda nõuet planeeringutes ja eelprojektides eriti arvestataks. See saabub kui välk selgest taevast ja kustutab idüllilise elukeskkonna ilupildid. Projekteerimisest detailse tööprojektini jõudes seisame dilemma ees, et kohta, kuhu peaks tulema vohav ja õitsev taimestik, tuleb ehitada päästeauto juurdepääsutee, mille lõpus saaks päästeauto ka ümber keerata. Kuhu siis saaks taimedele ruumi leida? Muidugi, on ju olemas suur hulk vaba katusepinda!

Katusehaljastus on perspektiivikas, kui hoonete vahel ruumi napib. Paraku ainus hooldusvaba katusehaljastus on katuse katmine kukeharjamatiga, aga sellel katusel ei saa käia. Sellist katuseaeda, millel saaks kõndida, on keeruline projekteerida, kallis rajada ning see vajab pidevat väljaõppinud spetsialisti hooldust.

Katuseaiad ei ole nii hõlpsasti ligipääsetavad kui maapinnale rajatud haljastus. Pean tunnistama, et kuigi olen tallinlane, ei ole ma kordagi jõudnud Viru kaubanduskeskuse katuseaeda. Katuseaia väisamine eeldab, et sinna minek on eesmärk. Sinna ei pääse niisama möödaminnes.

Helsingis Kalaranta uues uhkes kaubanduskeskuses Redi on valminud katuseaed, mille nägemiseks otsustasin ekstra sinna minna. Kui kohale jõudsin, selgus, et katuseaeda viiv lift on sel päeval remondis. Ma ei jätnud siiski jonni. Kaubakeskuse infolauast juhatati alternatiivse juurdepääsuvõimaluseni, mis osutus katuseparkla rambiks. Rampi mööda jalakäijana siiski üles ronida ei riskinud ning nii jäi katuseaed nägemata. Sellest moraal, et tihedam ja tehislikum linn ei pruugi alati osutuda jalakäijasõbralikuks. Üllatuslikult on ilmnenud jalakäijasõbralikkus hoopis vabaplaneeringuga aladel.

Mustamäe elanikuna näen, kuidas lühikese ajaga on hüppeliselt suurenenud elektritõukerataste ja muude sääraste liikumisabivahendite kasutamine. Nende masinavärkidega saab liikuda palju kiiremini kui jala või jalgrattaga. Mustamäe nõukogudeaegseid kvartaleid ääristavad pikad sirged ja laiad kõnniteed soodustavad neid uusi liikumisviise. Ometi ei sobi need liiga tihedasse keskkonda jalakäijate vahele, kus tekitavad ohuolukordi. Kui jalakäija kasutab tulevikus liikumiskiirust suurendavaid abivahendeid, kui autod muutuvad iseliikuvaks ja keskkonnasäästlikuks, kui kaugküte asendub õhk-, maa- või päikeseküttega, siis ju puudub vajadus tihedalt üksteise kukil elada. Miks tahta ebatervislikumat ja ka kulukamat elukeskkonda? Linna tihendamisel nagu puudub mõte. Tihedamat hoonestamist toetavad praegu muidugi kinnisvaraarendajad ning surve linna tihedamaks hoonestamiseks on suur. Tihedama linna teoreetikutel on kinnisvara­arendajate näol tugev seljatagune.

Tihedamat linna propageerivatest üllitistest ei leia ma millegipärast neid negatiivseid aspekte, millest eespool olen kirjutanud. Kas tihedama linna teooria osutub populistlikuks, nagu väidavad mõned maastikuurbanismi pooldajad?

Maastikuurbanism

Maastikuurbanism (landscape urbanism) on jõudu koguv linnaplaneerimise suund, mis vastandub tihendamisele. Maastikuurbanism lähtub eelkõige sellest, et inimesele vajalikele infrastruktuuridele, sh ka rohe- ja sinivõrgustikule, peab linnas kavandama ruumi. Alates 1990. aastatest on linna rohevõrgustikule lisandunud pinnavete juhtimise ja immutamise funktsioon, et leevendada kliimamuutustest, kallaste kinniehitamisest ja sajuvee kanaliseerimisest tingitud keskkonnamõjusid. Sajuvett ei juhita kanalisatsiooni, vaid vesi saab oma loomulikul moel puhastuda ja voolata aeglaselt loodusliku veekogu poole.

Haljastus peab saama juurduda maasse ja sademevesi imbuda pinnasesse. Mida rohkem toetutakse looduslikele protsessidele, seda kestvamad ning lõppkokkuvõttes soodsamad on lahendused. Loomulikult ei tähenda maastiku­urbanism seda, et tehnovõrke ja teid võiks vabalt maastikku paigutada. Kaugel sellest, maastikuurbanism tähendab eri valdkondade projekteerijate palju suuremat koostööd juba linna planeerimise algstaadiumides, sest eelkõige planeeritakse toimivaid võrgustikke.

Maailmas ei mõelda välja enne­olematult uusi asju ning tundub, et linnaplaneerimises on täiesti võimalik võtta taas suund avaramate lahenduste poole. Väita, et üks või teine suundumus on ainuõige, ei saa. Projekteerijale on huvitav teha erinevaid, sealhulgas ka väga tehislikku keskkonda kavandavaid projekte. Linn on inimestele ja inimesed on erinevad. Kellele meeldib turvaliste betoonseinte vahel külg külje kõrval koos elada, kellele meeldib ruumis väheke distantsi hoida ja olla rahus omaette. Linnas peaks seda kõike saama.