Tagantjärele targad poleks Pätsi ja Laidoneri asemel suutnud midagi targemini teha

ARVO VALTON

Sirp on väheseid eesti ajalehti, mis pole kollane või poolkollane. Kahjuks leidub mõnikord selleski väljaandes kirjutisi, kust kumab kollast kas urgitseva ärapanemise püüde või nõmeda asjatundmatuse ja õelavõitu suhtumise tõttu. Priit Uringu 6. augusti Sirbis ilmunud kirjutises rünnatakse järjekordselt Eesti iseseisvuse olulisel määral taganud suurmehi Pätsi ja Laidoneri, mis on lausa moeks saanud kahjuks isegi nende vaatlejate armust, kes ajalugu tunnevad märksa paremini kui kõnesoleva kirjutise autor.

Vassimine algab juba artikli pealkirjast, otsekui polekski Pätsi ja Laidoneri peret Venemaale küüditatud. Mis see siis oli, kui ühel päeval ilmusid Kloostrimetsa relvastatud mehed eesotsas nukuvalitsuse siseasjade rahvakomissari Maksim Undiga (kes ajaloolise kurioosumina juba uue iseseisvuse ajal on kantud kommunismiohvrite nimekirja) ning kogu pere saadeti väevõimuga Venemaale?

Kõnesolev artikkel on näiliselt rautatud tsitaatidega, mis on välja nopitud tekstidest, ilma et oleks neid konteksti või nopitu naabruses olevate lausetega selgitatud. Eriti absurdsena kõlab väljanope, otsekui oleks Konstantin Päts ise kutsunud oma miniat ja lapselapsi Venemaale kaasa. Artikli autor jätab märkimata, et vastavalt silmakirjaliku vene kombe kohaselt rakendati vägivalla erinevaid vorme. Kahele kõnesolevale rahvusvaheliselt tunnustatud rahvajuhile anti küll Venemaal väljasaatmisel alul omaette (muide, rangelt valvatud) elamine, aga õige pea saadeti kõik täiskasvanud kinnipidamisasutustesse ja Konstantin Pätsi alaealised lapselapsed paigutati lastekodusse, kus noorem kahest Pätsi pojapojast suri otseselt nälga.

Sama absurdne on väide, nagu olnuks väljasaadetutel kaasas olnud suur varandus, mis alles nende arreteerimisel konfiskeeriti – ning seegi tõestavat, et tegemist polnud küüditamisega. Olen ise olnud aastal 1949 noorukina küüditatud ning võin kinnitada, et kraamist, mis küüditatul õnnestus kaasa võtta, midagi ametlikus korras väljasaatmiskohas ära ei võetud, kui tegemist polnud just röövimisega, mis oli mõistagi eraettevõtlus. Muidugi kõik kodumaale mahajäänu läks kas riigile või agaratele krabajatele.

Priit Uringu asjatundmatu ja pahatahtliku kirjatöö juhtmõtteks on niisiis seisukoht, et Eesti riigi kaht kõige olulisemat loojat polekski nagu represseeritud ja absurdi tipuks on vihjed, otsekui oleksid need kaks suurmeest Eesti riigi reetnud või olnud koguni Kremli käsilased. Tule taevas appi, nagu hüüatas järgmine president Lennart Meri, kes oma egotsentrilisuse või komplekside tõttu on samuti korranud, nagu oleksid okupeeritud Eesti juhid vaikides alistunud. Ajaloolasena pidanuks ta piisavalt teadma, kuidas president Päts ja valitsus otsisid okupeerimise ohtu teades liitlasi ja abi Euroopast, mida nad aga ei leidnud, ning otsustasid üheskoos mitte sõjaliselt vastu hakata, kuna vastuhakk tähendanuks nende arvates – nagu see tõenäoliselt ka olnuks – rahva peaaegu täielikku hävingut ja maa purustamist niivõrd ülekaaluka vastase poolt.

Ajaloost oli ju teada, et alla andnud linnus jäi sageli terveks ja selle kaitsjad enamjaolt ellu, viimseni vastu hakanud tapeti aga maha koos sülelaste ja vanuritega, linnus aga tehti maatasa. Meie olukorras võrdlus Soomega maksab vähe. Soomlased olid Talvesõjas Vene vägedele vastu pannes ülimalt vaprad, aga kui Venemaa oleks neid kogu oma võimsusega rünnanud ja venelastel polnuks ideed moodustada Soomest puhverriiki, poleks soomlastel samuti pääsu olnud.

Kõik tänased tagantjärele targad, olgu ajaloolased või isehakanud, poleks Pätsi ja Laidoneri asemel suutnud midagi targemini teha. Toonase valitsuse otsuste taga olid ka kõik need, keda mõni tagantjärele tark oma lihtsameelsuses neile kahele alternatiiviks pakub.

Muide, sama kõnesoleva artikli juures on ka Pätsi mõnitavad portreemoonutised, mis lisavad artiklile kollast värvi tublisti juurde.