Tallinna rannavalve müütiline olematus

Veronika Valk

Tühi politseimaja on ideaalne koht infopunktiks. VERONIKA VALK

On olemas üks klubi Membraan. Ühel ilusal kevadisel pärastlõunal arutavad klubi liikmed ehk mõned linnavalitsuse ametnikud ja AS Tallinna Sadama nõunikud Laulasmaa spas isekeskis aktsiaseltsile kuuluva rannaala planeerimist. Koosviibimise eesmärk on kirjeldada loodava uue linnaosa väärtusi, luua piirkonnale visioon, mõelda välja ühine moto ning genereerida rakendatavaid linnaruumilisi ja turunduslikke ideid, määratleda külastajagrupid turistide hulgas nagu ajaloohuviline külastaja, ärimees, ?oppaja ja konverentsi külastaja. Teemaringi tõsidus ja ulatus on aukartustäratav. Pärast paaritunnist arutelu ning kokkuvõtte tegemist lähevad klubi liikmed randa jalutama ja ujuma ning sõidavad seejärel koju pere juurde.  Nii planeeritakse tallinlasi aastakümneteks kottima jäävat reaalset mereäärset südalinna maastikku. Ei mingit avalikku arutelu, meediakajastust ega linlasi kaasavat dialoogi.

See pole müüt, vaid tegelikkus. Välja pakutud ideed pole iseenesest halvad ? tuleb nõustuda, et väikses grupis on arutelu tihti palju tõhusam. AS Tallinna Sadamale kuulub kesklinnas ca 53 hektarit maad, kõik mere ääres. Sadam muudkui planeerib Loodemuuli ja Vanasadamat, ainult et keegi ei tea täpselt ? mida? Linnavalitsusel ei tundu ka olevat päris selget ülevaadet, kuigi tegutsetakse justkui koos. Põhjus, miks keegi midagi ei tea, on osalt selles, et sadamal puudub konkreetne linnaehituslik ja turunduslik visioon. Aastate vältel toimunud arhitektuurikonkursside võidutööd ei kõlba, laiutatakse käsi. Linnaplaneerimisameti juurde on moodustatud töögrupp, kes püüab kuidagi aidata.

Äsja lahkus sadama juhatusest kolm inimest, niisiis viimasemadki tegutsemisotsused tänaseks enam ei kehti. Tahaks küsida ? mis toimub? Võib-olla ei pabistakski keegi nii väga ja tekiks normaalne, rahulik ja avalik arutelu, kui sadamal oleks planeerimisinfo edastamiseks mingi väljund: infopunkt, kus on väljas töös olevad linnaehituslikud lahendused, genereeritud ideed ja ametnike seisukohad,  kus linlane võiks ka oma arvamuse üles tähendada, koht, kus toimuksid ka arutelud. Edukaid näiteid analoogsetest just sadamate infopunktidest on mujal maailmas küll, kas või näiteks Hafencity keskus Hamburgis. Kus võiks selline asi Tallinnas paikneda? Endine politseimaja Lootsi tänaval Admiraliteedi basseini ääres näiteks sobiks selleks ideaalselt.

Politseimaja on aastaid seisnud tühjalt, igavesti soolase koha peal, otse vee ääres, teel reisiterminalist vanalinna. Maja paistab üle vee Mere puiesteele ja Soolalattu ära, miks mitte luua visuaalne side kahe arhitektuurigalerii vahel? ?Back to the Sea? näitust tehes tekkis mõte, et teise korruse klaasseinad võiksid olla kokku üks kolmemõõtmeline linnaruumiline ekraan, kus pimedal ajal videokunsti näidata. Hea ju laine loksumise või jää praksumise taustaks vaadata. Ei räägiks Tallinnas enam hoonetest kui maamärkidest, vaid kui meremärkidest. Aja kui ruumi neljanda mõõtme oskuslik haldamine linna arengu hüvanguks on asi, mida Tallinnas tuleb veel õppida. Ehk  kuidas kasutada söötis seisvaid hooneid ja piirkondi kuni lõplike (planeerimis)otsuste selgumiseni ikkagi 24 tundi ja 7 päeva nädalas, nii et linn on elus ega sure piirkonniti välja.

Infopunkt võiks olla omamoodi inspiratsiooniklubi, kuhu on põhjust tulla ka siis, kui otseselt planeeringuid vaadata ei viitsigi. Politseimajja võiks asuda tegutsema n-ö kultuurne rannavalve, kes lisaks sadama-alal toimuva monitoorimisele ka pidevalt loominguga tegeleb ehk sadamaalale (kunsti)projekte välja mõtleb, tõstes sadama renomeed. Teeks basseini äärde valgust kumavad iglud, kinnitaks sadamakraanade külge valgustid ning paneks kraanad liikuma. Tulemuseks oleks võimas koreograafiline tantsuetendus, vaadeldav nii maalt kui merelt. Sadama-ala identiteedi moto võiks olla ?mereõhk teeb vabaks?, siin navigeerimine sarnaneb merel seilamisega meremärkide ehk kunstiobjektide järgi. Kuid enne ei saa ideid teoks teha, kui sadam ei otsusta, et suhtleb inimestega. Eelmine juhatus astus planeeringuteteemalise näitusega väikse sammu avatuse poole, kas uus juhatus õpib kõndima?