Tark mees teaduskeskuses

Tiit Kändler

Tartlased said möödunud aastal hakkama teadusimega. Tartlased said möödunud aastal hakkama teadusimega.Ühes muistses hiina mõistujutus läks ohmu pojuke kord turule orja ostma. Ta nägi peeglist omaenese kujutist, pidas seda kenaks orjaks ja ostis kalli raha eest ära. Kodus sai isa käest sugeda, et lollist peast oli ostnud eseme, mis kujutab vaid seda, kes parasjagu ees seisab. Kui me kõneleme möödunud aastast, siis vaatame tegelikult omamoodi ohmuna peeglisse. Miks ei võiks sellest näha majandushädade kõrval või kogunisti ees ka seda uut, mis peegli ette sättida annab? Üks säherdusi peaaegu et uskumatuid saavutusi on Ahhaa teaduskeskus Tartus.

Eesti oma Heureka

Kui Helsingi lähedal Vantaas 1989. aastal avati Heureka teaduskeskus, siis sinna pääsenult ei jõudnud ma ära imestada, kuidas saab teadust nõnda köitvalt ja arusaadavalt esitada. Ei jäänud küll üle muud kui tutvustada seda soomlaste saavutust ja soovitada neil, kel vähegi võimalik, võtta ette väike rongisõit Helsingist ja ise vaatama minna. Ei osanud küll lootagi, et Eestis võiks midagi selletaolist välja ilmuda. Kuid ennäe – 1993. aastal sai alguse Energiamuuseum ajaloolises Tallinna elektrijaamas, millest nüüdseks on välja kasvanud Energia Avastuskeskus, ja läks veel mõni aasta, mil Tiiu Sild ja tema kolleegid Tartus hakkasid mitte ainult et unistama, vaid ka samm-sammult teoks tegema meie oma Heurekat. Nõnda on sobilik öelda suisa otseses mõttes, sest Heureka keskuse abil ja toel, mille inimlikuks kehastuseks on olnud Heureka teadus- ja arendusjuht Hannu Salmi, see alul vaid virtuaalsena tundunud ettevõtmine möödunud kevadel omaenese hoonena materialiseerus. Ja on andnud juba enne oma hoone valmimist siirdeid mujale Eestisse, sealhulgas Eesti keskse väljaku rollile pretendeeriva Vabaduse platsi serva alla.

Kui Kuningliku Ühingu liige Michael Faraday 1825. aastal alustas Londonis jõululoengutega lastele, milles teadlased lihtsalt, selgelt ja paeluvalt kõnelesid ümbritsevast maailmast teaduse silme läbi, ei arvanud ta küllap, et need loengud kestavad vähemalt 87 aastat. Kuid nõnda on juhtunud. Kuninglik Ühing on olnud teaduse populariseerimise algatajaid ja eestvedajaid kogu maailmas. Igal aastal korraldab see maailma tippteadlasi koondav ühing Londonis oma peamajas peaaegu nädalase ekspositsiooni, kus tutvustatakse Suurbritannia teadlaste saavutusi. Ning kus on kohal mitte ainult doktorandid, vaid ka nende juhendajad, kes on meelsasti nõus kõnelema kõigest oma tööga seonduvast. Linnarahva huvi on suur. Nii nagu on suur ka Helsingi linnarahva huvi üle aasta jaanuarikuul korraldatavate teaduspäevade vastu. Seal esineb paarsada Soome teadlast, töötagu nad siis kus tahes, ilma honorarita, pidades seda auasjaks.

Tahad või ei taha, tuleb tunnistada, et üha vähem on teadus teadlaste enese asi. Teadus on ühiskondlik kokkulepe – ühiskond ootab vaimseid saavutusi, et heaolu suurendada ja elu paremaks muuta, kui kulunult see ka ei kõlaks. See tähendab, et mitte ainult teadusuudisteks kehastunud saavutused, vaid tegevused, mis aitavad mõista teaduse olemust, on Faraday aegadest vaid üha olulisemaks kasvanud.

Kvaliteet kontrolli all

Teadus on muu korraldatud tegevuse seas olnud erakordne, sest sellel on hästi tegutsev informatsiooni kvaliteeti kontrolliv mehhanism. Väärt ajakirjades avaldatakse artiklid, mida on asjatundjad eelnevalt hinnanud. See süsteem on peaaegu tõrgeteta töötanud alates XVII sajandist. Nüüd on hakanud end ilmutama muutused. Digitaalse meedia kasv loob võimalused oma teaduslikke või vähem teaduslikke tulemusi soovi korral paukselt avaldada.

Kui siiani oli amatööridele avatud peaaegu vaid et uute meteooride avastamise rõõm, siis nüüd saavad nad osa võtta kas galaktikate klassifitseerimisest, valkude struktuuri uurimisest või miks mitte maavälise elu otsingutest. See annab uusi võimalusi, lööb jalad alt kohatul salatsemisel ja autorikaitse nime all toimival demokraatiavõõral sehkendamisel. Kuid mõneti ka madaldab seniseid teaduse standardeid.

Kuid teadus vajab usaldust ehk enamgi kui politsei või ajakirjandus. Usaldada saab aga vaid seda, keda mõistetakse. Sestap on üha enam oluline, et noorsugu saaks aimu teaduse olemusest. Sellest, et lahterdamine ei ole loomuomane looduses, vaid see on inimese poolt tehtud, et ta ise loodusest aru saaks.

Inimene pole reeglina ohmu, kes endale peeglitagust orja ostab. Sestap on Ahhaa keskuse edu mõistetav. Kaheksa kuuga külastas seda veidi üle 100 000 inimese. Võrdluseks võib võtta, et soomlaste Heureka keskust külastab aastas umbes 240 000 inimest. Kes tahab läti keelt kuulda, see mingu Ahhaa teaduskeskusesse, millest on kujunemas ka üks Eesti välisturismi tõmbemagneteid. Lätis, Leedus ega isegi Venes sihukest asja veel ei ole.

Ahhaa keskus on Eestis küllap ainus paik, kus on palgal inimene ametinimega leiutaja. Ja paljud sealsed atraktsioonid ongi teaduskeskuse nõukogu liikme ja teadusnõukogu esimehe Jaak Kikase sõnul tartlaste välja mõeldud ja teostatud. Lihtsamalt ja odavamalt kui muidu. Pole ka ajakohatu teada, et Ahhaa keskuse põhisaal ühes oma veemaailmaga laiub arhitektide Ain Padriku ja Vilen Künnapu projekteeritud ning tähelepanu äratanud liimpuidust tugikaartega innovatiivse kuppelkatuse all.

Nii nagu on märganud Poola kirjanik Czesław Miłosz, on meietaoline ühiskond olnud ja on siiani rajatud hirmule. Oli hirm poliitilise politsei ees, nüüd on hirm vaesuse ees. Siia saab lisada, et tarkuse ees pole veel üleüldist hirmu tundma hakatud. Mis muud kui tark mees tasku ja teaduskeskusesse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht