Tarkus ja jõukus tulevad kõhu kaudu

Toidu ja maakasutuse süsteemi kiire reformimine pidurdab kliimamuutusi ega ole sugugi kurnav kulu, vaid hoopis tulus äri.

KAAREL TARAND

Läkski, nagu minema pidi. Hoolimata sellest, et Eesti erakonnad vältisid kevadtalvise valimiskampaania ajal selliseid üleilmse haarde ja mõjuga teemasid nagu kliima, keskkond jms, on need teemad ikkagi päevakorra keskmesse kerkinud ning valitsusel tuleb nüüd otsused langetada ilma valija selge suuniseta, mida ja kuidas teha. Eelmisel nädalal said otsustajad valgustust nii SEI Tallinna analüüsist kui ka kliimakonverentsilt, millest õnnestus viilida vaid keskkonnaministril.

Tuleviku paratamatusi kommenteerides teatas rahandusminister Martin Helme pressikonverentsil, et majanduse kliimaneutraalsuse saavutamise hinnasilt on 16,7 miljardit eurot, ning väitis: „Meile just kerkis ette müür, mille kõrgus on umbes pool kogu Eesti SKPst, mis on umbes poolteist korda Eesti riigieelarvet. See ei ole lihtsalt number paberi peal. Neli miljardit kulutada lähiaastatel avalikul sektoril saab olla võimalik ainult, kui meil toimub raju maksutõus, erasektoril ainult juhul, kui meil toimub raju hinnatõus.“

See avalikkuse hirmutamiseks lendu lastud väide vajab tuulutamist. Esiteks ei ole maksutulu ainus võimalik muutuste finantseerimise allikas. Praegust majandussiiret nimetatakse sageli ka kolmandaks tööstusrevolutsiooniks ning kumbagi varasemat ei finantseerinud riigid kogutud maksudest. Maksutulu saabus tagantjärele, kui esimesel puhul tekstiilitööstuse seadmed ning aurumasin, teisel juhul sisepõlemismootor ja elekter olid oma töö teinud. Ka tänapäeval, mil maksustatakse eeskätt inimese tegevust ja käitumist, pole asi teisiti. Kõigepealt peab olemas olema kõrge tootlikkusega, kasumlik majandustegevus ning arukas ja vastutustundlik tarbimine, siis on ka, mida ja keda maksustada.

Pealegi pole maksutulu kõrvalepanemine üldse vajalik. Arvuna väljendatud rahasumma 16,7 miljardit (see ei ole number!) on Eestis juba olemas. Eesti residentide summaarne hoiuste jääk pankades oli möödunud aasta lõpul 17,7 miljardit eurot. Ja see erutav teadmine peaks minema väga korda ka valitsusele, kes askeldab innukalt vähemasti ühes säästude osakonnas nimega teine pensionisammas. Seega pole valitsuse puhul küsimus selles, kuidas kliimaneutraalsuse saavutamiseks vajalik investeeringuraha koguda, vaid hoopis see, kuidas tekitada residentidele, kodanikele ja leibkondadele ahvatlusi ning võimalusi oma säästude paigutamiseks majanduslikult tulusatesse revolutsioonilistesse algatustesse. Säästude kõrval teine variant tulusa uut tüüpi majandustegevuse käivitamiseks on laenuraha, mida on eriti soodsalt võimalik saada valitsustel. Kahjuks on aga riikidel esiteks kalduvus seda raha kulutada ebatulusaks investeerimiseks, mille näiteks Eestis on kõikvõimalikud taristuunelmad. Ja teiseks ei tõmba riiklik laenamine ühiskonna majanduslikku ümbersündi aktiivselt kaasa laiu hulki.

Jah, tegu on just nimelt tasuva investeeringuga, mis annab tootlikkuse kasvu ja mille viljad väljenduvad uutes, seni tundmata töökohtades, nii palgasaajate kui ka ettevõtete võimalikust hinnatõusust kiiremas sissetulekute kasvus. Täpselt nii juhtus see ka eelmiste tööstusrevolutsioonide käigus, mille põhimure oli see, et võimudel ei olnud meie nüüdset tagantjärele tarkust, kuidas tasandada turujõudude tempost kiiremini revolutsiooniga kaasnevat kihistumist, sotsiaalse ebavõrdsuse kasvu. Pikal ajalõigul, kolme inimpõlve jooksul, on osutunud võitjateks kõik, aga lühikeses perspektiivis see nii ei olnud. Seetõttu tõid muutused varasematel kordadel kaasa rahutusi, vägivalda, riigikukutamisi ja sõdu. Nende vältimiseks on meil nüüd teadmised ja tööriistad olemas.

Hirmutamine võib samuti olla tulemuslik mõjutusviis, kuid selle tagajärjel tehakse üle ilma ka hiiglaslikke väärinvesteeringuid, mis ei tasu ennast ära ehk kujunevad püsikuluks (eeskätt militaarkulud ehk võidurelvastumine). Palju paremaid tulemusi võiksid anda kavad, mis inimesi ei hirmuta, ei rõhu nende kohustustele, ohvritoomisele ega üleminekupiinadele, isegi kui need revolutsiooni kõrvalnähtudena mõnd inimrühma tabavad. Siirdeplaanide keskmes peaks olema näitamine, kuidas muutused vääramatult suurema jõukuse, heaolu ja õnneni viivad, ohustamata seejuures inimese ja kõigi teiste liikide elu jätkumist.

Ühe sellise vaateviisi näitena avaldas sel nädalal rahvusvaheline valitsusväline Toidu ja Maakasutuse Koalitsioon (FALU – The Food and Land Use Coalition) aruande toidu ja maakasutuse süsteemi olukorra ja tuleviku kohta. See sisaldab ka kümme ettepanekut ehk positiivse stsenaariumi. Loomulikult on toidu ja maakasutuse valdkond vaid osa kliimapoliitika kompleksist, kuid kui maakera atmosfääri otse mõjutamiseks tehnoloogiad veel napib, siis toidutootmise ja maakasutuse ümberkorraldamiseks on teadmised ja tehnika olemas. Suurim raskus seisneb esialgu selles, et maailmas on paljud riigid juba võimekad solistid. Kuigi, ollakse veendunud selleski, et soolopaladest hoopis võimsam on ühisloominguna valminud suurvorm. Sellele vaatamata ei ole siiski veel tehtud tõsist katset sümfooniaorkestrit kokku panna, veel vähem sellele parimat peadirigenti valida.

Soovitan FALU aruannet* lugeda kõigil otsustajatel, see on jõukohane igale poliitikule. Mitte selleks, et kõike pimesi uskuma jääda või sealt otse elluviimiseks ilma kohapealse eripäraga arvestamata ideid kopeerida, vaid pigem mõistmaks, kuidas serveerida reforme nii, et need hulgad kaasa tõmbaksid, mitte ei kannustaks neid organiseeritud vastuseisule. Jutu ilmestamiseks toon aruandest „Kümme kriitilist siiret toidu ja maakasutuse ümbersünniks“ välja selle põhiseisukoha: aastaks 2030 kindlustab reformitud toidu ja maakasutuse süsteem inimkonnale kontrolli kliimamuutuste üle, tagab igas ühiskonnas investeeringute 15kordse tasuvuse ning tekitab sektoris aastas ärivõimalusi 4,5 triljoni dollari väärtuses.

Tulusaim on ette võtta inimkonna tervisliku toitumise teema. Ei saa öelda, et Eestis oleks see unarule jäetud. Juba aastaid on meil olemas riiklikud toitumissoovitused ja ka praegu käib Tervise Arengu Instituudi eestvedamisel toitumispüramiidi jälgima kutsuv kampaania „Tasakaalus peitub jõud“. Globaalse toiduäri turuväärtus on ümmarguselt 10 triljonit dollarit (ligi tuhat Eesti riigieelarvet). Aga, aga … Praegust süsteemi iseloomustavad ka varjatud kulud, mille summaks hindab FALU 12 triljonit dollarit, mis jaguneb kolmeks suureks klotsiks (tervis 6,6, keskkond 3,2 ja majandus 2,1 triljonit).

Kõige kiiremini hakkab inimkond tulu saama, kui tegeleb suurima kuluallika hädadega. Alates 1980. aastast on toidu tootmine maailmas kalorite arvestuses olnud püsivalt kiirem kui rahvastiku juurdekasv. Ideaalis on seega igal inimesel kõht paremini ja õigemini täis. Tõrked, kaod ja puudujäägid toidu tootmise ja jaotamise pikas ahelas aga tähendavad tegelikult olukorda, kus absoluutarvudes kasvab mõlema äärmusrühma suurus. Suuremas või väiksemas alatoitumuses elab 820 miljonit inimest, teises servas on aga kahe miljardini paisunud ülekaalulised, nende seas 679 miljonit rasvunut. Alatoitumuse üleilmne kahju aastas on 1,8 triljonit, ületoitumuse oma 2,7 triljonit dollarit. Põllumajanduslik keskkonnareostus lisab omalt poolt tervisekulusid 1,3 triljoni jagu.

See kõik on välditav kulu, sest valesti või puudulikult toitujad on inimkonnas praegu vähemuses ning globaalse demokraatia tingimustes (see ei tähenda, et kõik riigid demokraatlikud oleksid) on rahvusvahelistes organisatsioonides võimalik enamuse toel vähemusele kiireid lahendusi pakkuda – ka jõuga. Praegust olukorda, kus majanduslikult mõistlikum (soodsam) on süüa tervist kahjustavat rämpstoitu, saab poliitiliste kokkulepete, maksude ja investeerimistingimuste loomisega muuta. Peaminister Jüri Ratas teatas teisipäeval ühismeedias, et soovib algatada maksudebati. Minu pakkumine on, et esmajärjekorras võetaks sihikule põllumajanduse, toidutootmise ja tarbimise rahva tervist toetav maksustamine, tasandades vajadusel uute maksude mõju töö ja vara maksuleevendustega. Selle juurde kuulub mõistagi ka tingimuste loomine, et inimesed saaksid oma säästud toidu ja maakasutuse süsteemi reformi tulusalt investeerida. Selles valdkonnas saab kõige kiiremini kõige rohkem võita.

*https://www.foodandlandusecoalition.org/wp-content/uploads/2019/09/FOLU-GrowingBetter-GlobalReport.pdf