Teadusmaailma oskuslik vahendamine ajakirjanduslike võtetega

Küllo Arjakas

Stefan Kleini teoseid eneseabi kirjavara alla paigutada ei saa. Stefan Klein, Andmise mõte. Miks isetus evolutsiooni käigus võidab ja me egoismiga kuigi kaugele ei jõua. Saksa keelest tõlkinud Krista Räni. Toimetanud Piret Pääsuke. Kujundanud Päivi Palts. Varrak, 2012. 319 lk. Stefan Klein, Lihtsalt õnnelik: õnne valem igaks päevaks. Saksa keelest tõlkinud Krista Räni. Toimetanud Terje Kuusik. Kujundanud Britt Urbla Keller. Varrak, 2012. 173 lk. Viimastel nädalatel on müüki jõudnud koguni kaks teadusajakirjanik Stefan Kleini raamatut: „Andmise mõte. Miks isetus evolutsiooni käigus võidab ja me egoismiga kuigi kaugele ei jõua” ja „Lihtsalt õnnelik. Õnne valem igaks päevaks” (173 lk). Kleini tähelend algas 2002. aastal, mil ilmus „Õnne saladus ehk Kuidas tekivad head tunded”. See püsis Saksamaal menuraamatute hulgas haruldaselt pika aja, enam kui aasta. „Õnne saladus” tegi autori tuntuks kogu maailmas. Klein sünteesib omapäraselt sotsiaalpsühholoogiat ja neuroloogia harusid, lisades juurde filosoofilise kallakuga mõtisklusi. Teda on tõlgitud enam kui 25 keelde, sh hiina, tai, vietnami, jaapani ja korea keelde. Ka meil ei ole põhjust häbeneda, Kleini on usinalt eestindanud Krista Räni. Varrakult on ilmunud „Õnne saladus ehk Kuidas tekivad head tunded” (2004), „Kas kõik on juhus? Jõud, mis määrab meie elu” (2007) ning „Aeg: aine, millest koosneb elu” (2009). Need raamatud on nüüdseks ammugi läbi müüdud. Sestap võib eeldada äsja ilmunutele samalaadset müügiedu. Kleini loomingust ei ole veel eesti keelde vahendatud 2008. aastal avaldatud raamatut „Da Vinci pärand ehk Kuidas Leonardo maailma uuesti leiutas”.

Edukas müügimees

Stefan Klein (snd 1965) on Münchenist pärit füüsik ja teadusajakirjanik, aga ka hea esseist. Tema vanemad olid keemikud, kolmanda põlvkonna teadlased. Klein õppis füüsikat ja analüütilist filosoofiat Müncheni ja Grenoble’i ülikoolis, kaitstes doktorikraadi Freiburgi ülikoolis teoreetilisest biofüüsikast. Teadlase karjäärist ta siiski loobus.

Alustanud 1990. aastate keskel ajakirjas Der Spiegel, on Klein tuntuks saanud just ajakirjanikuna. Teda on koguni peetud viimase aastakümne edukaimaks saksa teadusajakirjanikuks. Pärast esikteose peadpööritavat edu pühendus Klein kirjutamisele ja elab praegu vabakutselisena Berliinis.

Kleini raamatute pealkirjad jätavad esmapilgul mulje, et tegemist on nn eneseabi raamatutega. Seda tüüpi kirjavara ilmub palju, ja muuseas, rahvaraamatukogudes on need pikki aastaid olnud ühed enim laenutatavad trükised. Kleini teoseid eneseabi kirjavara alla paigutada ei saa, ehkki selliseid elemente tal leidub. Kindlasti on autor suure hoolega kuulanud raamatute turustusekspertide nõuandeid. Kinnitavad ju nemad, et kui uue „toote” pealkirjas on sõnad „õnn”, „tunded”, „saladus” vms, siis on juba pool müügitööd tehtud.

Klein toetub teaduse uusimatele saavutustele. Kindlasti on oluline keeruka teadusmaailma oskuslik vahendamine ajakirjanduslike võtetega. Nii näiteks kirjeldab Klein viimase aastakümne inimaju-uuringute tulemusi. Need näitavad igaühe võimalusi ise oma aju kasutada parema elu saavutamiseks. Klein kirjeldab keerukaid keemilisi ja füsioloogilisi protsesse põnevalt ja ladusalt. Millistest allikatest saavad toitu õnn ja õnnetus? Kelle jaoks jääb teoreetiline jutt liiga keerukaks, võib tuge saada Kleini mõtisklustest. Ta toob välja reegleid, kuidas leida häid tundeid ning pääseda halbadest, aga ei tee seda triviaalsel moel.

Oma viimases eesti keeles ilmunud raamatus veenabki Klein lugejaid, et õnne/õnnetunnet on võimalik õppida. Autor on veendunud, et siia maailma sünnitakse koos eelsoodumusega tunda õnne. Pigem oleme oma õnnevõimalustest mööda vaadanud, pahatihti küll teadmatusest, sest lihtsalt ei tea, kuidas oma õnneni jõuda.

Kindlasti saab autor aru senise edu säilitamiseks vajalikust heast müügitööst. Nii on ta osalt oma „uurimisobjekte” laiendanud, et leida uusi lugejaid, samal ajal aga teatud väärtusi või lähenemisnurka taas korranud.

„Andmise mõtte” eellugu ulatub 1990. aastate keskpaika, mil Klein vahetas mõtteid sotsiobioloogidega ning pani pärast seda kirja mõne peatüki esimesed visandid.

Sissejuhatuse järel tuleb kaks mahukat osa: „Mina ja sina” ning „Meie”. Lõpus epiloog, ent jällegi paljuütleva pealkirjaga „Õnn anda”, millele järgnevad kasutatud kirjanduse loetelu, märkused, aine- ja nimeregister ning autori tänuavaldused.

Stefan Klein teeb selles raamatus kütkestava läbilõike aju-uurimise ja geneetika, majandusteaduste ning sotsiaalpsühholoogia aktuaalsetest tulemustest. Ta näitab, millised seadused otsustavad meie elus edu ning ebaedu üle ning kirjeldab, miks inimlik kooselu ning teiste parem käekäik kuuluvad meie sügavaimate vajaduste hulka. Teiste eest hoolitsemine ei kaitse meid mitte üksnes üksinduse ja depressiooni eest, isetus teeb meid ka õnnelikumaks ja edukamaks ning nagu on tõestatud, tagab koguni pikema elu.

Reklaamistiilis jätkates tuleb kinnitada, et raamat on andmisest ja võtmisest, usaldusest ja reetmisest, aga ka kaastundest ja hoolimatusest, armastusest ning vihkamisest. Kõik tuntud teemad, millest on lõputult kirjutatud. Klein kinnitab: küsimus pole mitte selles, kas inimesed on head või halvad – nii on juba aastasadu mõtiskletud – tähtis ei ole ka mitte see, kuidas peaksime käituma, sest moraalifilosoofe ja epistlilugejaid on ilmas olnud väga palju. Küsimus seisneb selles, miks me teatud moraaliprintsiipe ikkagi nii harva järgime.

Nii seab Klein eesmärgiks selgitada, millistes tingimustes on inimesed ausad ja suuremeelsed, ning millal – vastupidi eelnevale – aga hoolimatud ja egoistid. Mis mõjutab meid midagi tegema teiste heaks? Miks mõni on rohkem abivalmis kui teised?

Raamatu esimeses osas on esiplaanil kooselu lihtsam vorm – mina ja sina. Uuritakse kalduvust jagada, ja ka petta. Koostööl põhinev tegevus tasub end pikemas perspektiivis, teise inimese tüssamine lühiajaliselt. Kuidas otsustada, millal usaldada ja millal tagasi tõmbuda? Siin tuleb appi empaatia ajusüsteem, mis toimib teistmoodi kui tavapärane mõtlemine ehk teiste inimeste rõõmu nähes peegeldame neid tundeid vastu ka oma peas – ja seega piir sinu ja minu vahel kaob, sest, piltlikult öeldes, mõlema ajud võnguvad ühes rütmis. Teisele pühendumisest on aga vähe. See eeldab oskust mõista, mis ajendab teist inimest tegutsema.

Raamatu teine osa keskendub kogukonnale ehk kuidas õppisid meie kauged esivanemad üksteisega asju jagama. Seda on nimetatud evolutsiooniteooria üheks suurimaks mõistatuseks. Inimest peetakse ju sageli väga julmaks olendiks ja selle kohta on lõputu hulk näiteid. Seega, inimkond on oma intelligentsuse eest tänu võlgu oma valmisolekule midagi ära anda, asju jagada. Aga me ei anna midagi ära valimatult. Siin tuleb mängu õigluse kategooria, sest just õiglus lubab altruismi, aga õiglusjanu toob meile ka kättemaksu ja kadedust.

Güth, Nash ja teised

Klein illustreerib oma arutlusi näidetega teadusmaailmast. Ta tutvustab majandusteadlase Werner Güthi 1981. aastal välja mõeldud mängu „Ultimaatum”. Selles püstitatud dilemmat lahendatakse eeskätt mitmesugustel suhtlemiskursustel. Mäng käsitleb ootamatult ja ilma tööta saadud raha võhivõõraga jagamist nii, et mõlemad pooled oleksid rahul, et raha on õiglaselt jagatud. Kui teine ei jää pakutuga rahule, läheb raha mõlema jaoks kaotsi. Rahasumma, mis katsejänesele antakse, on koguni 1000 eurot.

Klein kirjutab, et arenenud tööstusmaades ja ka arengumaade suurlinnades lõppesid katsed peaaegu alati ühesuguse tulemusega: keskmiselt andis esimene mängija käest ära poole ja teine põlgas ära pakkumised, mis olid väiksemad kui viiendik algsest summast. Enamik meist pakub vahemikus 400–500 eurot, sest see tundub õiglane jaotusskeem. Mängu statistika kinnitab samuti, et pooled saajatest keelduvad alla 300eurosest pakkumisest. Klein resümeerib katsete tulemusi: „Me tahame õiglust – isegi kui peame selle eest maksma.” Teemat edasi arendades jõuab Klein järeldusele: kui töötaja tunneb, et ta saab õiglast palka, on ta valmis hoopis rohkem töötama, kui tingimata peab.

Klein kirjeldab nn Nashi tasakaaluprintsiipi, andes ülevaate Ameerika Ühendriikide geniaalse matemaatiku, 1994. aasta Nobeli laureaadi John Nashi arutluskäikudest.

Nash analüüsis matemaatika ja mänguteooriatega inimeste käitumist eri olukordades: kas ja mis tingimustel nad võidavad, kuidas saab keerukal probleemil olla vähemalt üks lahendus, millest ükski mängija ei saa kõrvale kalduda, ilma et ta ise kahju kannataks. Käsi peseb kätt, võib selle kohta lihtsustades öelda, ent sellest võib ka võluvalt kirjutada kui Nashi tasakaaluprintsiibist.

„Inimesed jagavad, loomad mitte,” nii algab raamatu teine osa. Autor kirjeldab Lõuna-Aafrika inimtühja rannikut igivanade koobastega. Arheoloogid on neid uurinud juba alates 1960. aastatest. Ürgne elu vältas koobastes üle 100 000 aasta. Leitud on hulganisti inimluid, jahiloomade jäänuseid, aga mitte linnu- ja kalaluid. Seega ei osatud nii kaugel ajal linde ega kalu püüda. Saakloomade seas leidus suuri loomi, näiteks antiloope ja praeguseks ajaks välja surnud hiigelpühvleid. Need loomad kasvasid üle kolme meetri pikaks, kaaludes kaks tonni nagu väike elevant. Kahtlemata küttisid ürginimesed neid loomi ühiselt. Isegi maasse püünisaugu kaevamine nõudis ühistööd. Seega pidi toimuma koostöö ja ka saagi jagamine.

Klein rõhutab, et keele arengu kõrval oli jagamine meie liigi teine suurim saavutus. Ilma selleta oleks inimkonna edasine kestmine olnud mõeldamatu. Kuidas aga jõuti jagamiseni, milline oli inimese teekond sinnamaani, sellest teeb ta pikemalt juttu.

Poolteise- kuni kaheaastastel lastel on tugev omandiinstinkt ja nad ei taha ühtegi mänguasja teisega jagada. „Minu oma!” – nii kaitseb väikelaps ka tühist mänguasjakest. Aga juba aasta hiljem on laps nõus oma mängukanni teisele andma. Klein täheldab, et samamoodi käituvad ka täiskasvanud. Meil on lihtsam teha heategu kellelegi, kelle kehv olukord ja armetus läheb meile hinge, kui tunnistada tema õigust meie omandile.

Pikka aega pidasid käitumisteadlased loomariigis levinud koostööd n-ö teenete vahetuseks. Katsed näitavad, et loomad abistavad teineteist: nt šimpansid lohutavad kaaslast, delfiin võib kellegi päästa haikala hirmuäratavate lõugade eest. Sellised näiteid võib veel tuua. Aga kui läheb söömiseks, siis ei anna loom enam midagi käest ära, kui just ei ole tegemist oma järglase söötmisega.

Klein toob ühe erandina välja Ameerikas elava vampiir-nahkhiire, kes toitub teiste loomade verest. Sattudes veise, hobuse või mõne muu suure looma peale sööb nii palju, et oksendab seedimata vere välja, toites sellega poegi ja teisi pereliikmeid ning mõnikord ka loomi väljaspool oma sugukonda.

Klein rõhutab, et selle mõistmine, mis takistab loomadel midagi ära andmast, heidab valgust inimeste kooselule. Probleemid on laias laastus samad: kas jagada banaanikimpu või paisata Maa atmosfääri süsihappegaasi. Ning jällegi toob ta ridamisi huvipakkuvaid näiteid.

Hinnanguliselt umbes 2,5 miljonit aastat tagasi kahekordistus inimeste eellaste ajumaht. Nad hakkasid üha enam toituma lihast, kusjuures aastatuhandeid võisid toidu allikaks olla vaid värsked loomakorjused. Siis hakkasid kauged eellased üheskoos loomi küttima.

Nii tekkis inimestel sotsiaalne intelligentsus, mida teisalt arendas ühine lastekasvatamine. Kui kõrgelt arenenud ahvidel jäi järeltulija kasvatamine vaid emaslooma ülesandeks, siis inimesed jagasid järeltulija kasvatamise mured isa, sugulaste ja kaugemate hõimlaste vahel. Mitmed teadlased peavad seda inimeste ainulaadse koostöö alguseks.

Samal ajal mõjutasid kontaktid teistega väikelapse arengut. Kui väike ahv pidi toime tulema vaid oma emaga, tajus väike inimlaps, et tema eest tahavad päris paljud hoolitseda. Nii tekkis Homo sapiens. Selle kõrvale toob Klein mõiste Homo oeconomicus. See on inimene, kes tasu eest teeb kõike ja tasu saamata mitte kui midagi. Kes alati, igas olukorras käitub range loogika järgi. Klein kirjutab: „Teda ei tahaks kohata isegi mitte hirmuunenäos, sest Homo oeconomicus, nagu on öelnud Londoni majandusajakirjanik Tim Harford, kägistab ühe euro eest surnuks omaenda vanaema – eeldusel muidugi, et selleks kuluv aeg ei ületa ühe euro väärtust.”

Järgnevalt analüüsibki Klein inimeste käitumist eri olukordades, tuues välja Homo oeconomicus’e kui täiusliku egoisti dilemma. Klein kirjutab inimajus toimuvatest protsessidest, kui inimene usaldab teist. Kui teineteist usaldatakse ja ilmutatakse üksmeelt, siis astuvad tegevusse heade tunnete eest hoolitsevad aju keskused. Koostöö teeb õnnelikuks. Katsetes osalenud mitte ainult ei ütle seda, vaid nad tõepoolest tundsid niimoodi. šimpansid korraldavad ühiselt ajujahti saakloomadele. Aga kui saak on käes, haaravad tihti saagist kinni need šimpansid, kes jahis ei osalenud. Vabatahtlikult aga ei anna ükski ahv teisele ahvile midagi ja nii meenutab šimpansi käitumine omal moel Homo oeconomicus’t.

Kleini raamatuid iseloomustab lai haare ning üldtuntud, inimlike probleemide nägemine uues võtmes. Ta ärgitab lugejat mõtlema ja otsima vastuseid küsimustele, millele me teinekord ei tahagi vastata või lükkame vastamist edasi. Ta püüab põhjendada, et head tunded ei ole saatuse ega geenide poolt antud. Selle nimel tuleb teha palju tööd. Samas jätkab ta oma tõestuste rida, et näiteks egoism ei ole pikas plaanis jätkusuutlik.