Tekst – kontekst – intertekst

Russowi kroonika on kirjutatud varjamatult Rootsi-meelselt positsioonilt ning oli omas ajas poliitiliselt ja propagandistlikult laetud.

ANDRES ADAMSON

Tallinna Pühavaimu kiriku eesti koguduse pastori Balthasar Russowi „Liivimaa provintsi kroonika“ uus väljaanne emeriitprofessor Jüri Kivimäe suurepärases tõlkes on olnud raamatulettidel juba poolteist kuud. Selle esimene trükk kadus sealt mõne päevaga ja ka lisatiraaž püsib endiselt müügiedetabelite tipus. Russowi kroonika on üks tuntumaid allikaid Liivi sõjaks kutsutud sõdade ja konfliktide puntra kohta, ehkki enamasti unustatakse, et otseselt kroonika on sellest vaid kolmas ja neljas osa, esimene ja teine aga varasemate või teiste autorite tööde kompilatsioonid.

Selle teose olulisusest meie aja- ja kultuuriloos pole Sirbi lugejaile vaja seletama hakata: see on üks meie tüvitekste, vaatamata sellele, et seni puudus eesti keeles kroonika adekvaatne tõlge. Kaarel Leetbergi oma saja aasta tagant on lihtsalt ajast ja arust, Dagmar ja Hermann Stocki aastal 1967 paguluses ilmunu küll kõvasti parem, ent autori keelepruuki liigselt lihtsustav ja moderniseeriv. Mõlemas on lisaks hulk eksitusi. Too teine, parem tõlge polnud Nõukogude Eestis küll otseselt keelatud, kuid siiski väga defitsiitne raamat. Minu peres oli see juba mu lapsepõlves olemas ja ehkki ma ei kavatsenud sellal ajaloolaseks saada, kulus kroonika tekst mulle kohati lausa pähe. Vist teise kursuse tudengina juhtusin seda, et mul on see väljaanne olemas, paarile õpingukaaslasele mainima. Üks neist küsis seda veidikeseks laenuks. Õhtuti oli tal mingi tööots Tartu ülikooli raamatukogus ja viimast korda nägingi oma kaunist raamatut mõni päev hiljem toda selli seal väisates – köitest lahti võetult, paljundusmasinas. 1993. aastal ilmunud uustrükk pole mu kaotusvalu vähendanud.

Nali naljaks, aga nüüdset tõlget oodati juba pikka aega. Et see töös on, oli laiemalt teada, ja tõlkija isik tõstis ootusi. Jüri Kivimäe on meie ajalooteaduses omaette nähtus. Meil üldiselt ei ole ajaloolaste seas koolkondi, mis on mujal küllaltki tavalised. Tekivad needsinatsed enamasti mõne väljapaistva õppejõu ümber, tema õpilastest ja järgijatest. Väikeses Eestis on nii esimesi, teisi kui ka kolmandaid lihtsalt liiga vähe. Kivimäe koolkonnast võib meil aga kõnelda juba oma neli aastakümmet, ehkki ta ise oli peaaegu poole sellest ajast Eestist eemal, Toronto ülikooli juures.

Uue tõlke trükitud ja ühismeedias ilmunud vastukaja on olnud eranditult kiitev ja ka mina ühinen selle kooriga. Tõlge on tõesti õnnestunud ja originaalilähedane, Russowi iseloomulik ja ajastupärane stiil on väga hästi edasi antud. Muidugi pole see kõikjal sajaprotsendiliselt võimalik olnud: lõivu on tulnud maksta teksti arusaadavusele, lihtsustada mõnd liiga keerukat lõiku, siin-seal võib keegi teine tahta pisut teisiti öelda jne. Kohati on siiski sisse jäänud tarbetuid moderniseerimisi (näiteks ’lips läbi’ lipsude-eelsel ajastul ’laul lauldud’ vmt asemel). Väljaanne on eeskujulik kogu skeemi tekst – kontekst – intertekst seisukohast. Rõhutada tuleb lisatud ees- ja järelsõna kaalukust. Eessõna annab ülevaate kroonika ja selle tõlgete varasematest väljaannetest ning nüüdse väljaande tõlkimis- ja toimetamispõhimõtetest ja -valikutest. Järelsõna aga laiendab märkimisväärselt lugeja arusaama kroonikast, selle autorist ja kogu tema ajastust.

Muidugi viib see küsimuste juurde Balthasar Russowi rahvuse ja identiteedi kohta, mis on eesti kultuuriloos ebaproportsionaalselt ületähtsustunud. Jüri Kivimäe ei soovi – otseste allikate puudumise tõttu ei saagi – siin ühes või teises suunas seisukohta võtta, peab seda küsimust tolles ajas kohatukski. Osalt võib sellega nõustuda. Rahvuslik identiteet pole seesama asi, mis põlvnemine, ja Russowi enesetunnetusega näib asi üsnagi selge olevat – (alam)saksakeelne tallinlane. Rahvus on eelkõige kultuuripõhine fenomen: kuulud selle rahvuse hulka, millises kultuuriruumis end tunnetad ja teostad. Muu on päritolu, juured, kaugem taust. Millisesse kultuuriruumi saanukski alamsaksakeelse üla- ja keskkihtidega hiliskesk- või varauusaegses Tallinnas kuuluda alam- ja pisut ülemsaksakeelses keskkonnas hariduse saanud luterlik pastor, kes pealegi pisut karjääri tegi, sotsiaalselt edenes ja kirjamehena laialt tuntuks sai? Olgu ta siis pealegi olnud ühtlasi kogu oma tööelu vältel eestikeelse koguduse õpetaja.

Päritolu on aga sootuks teine küsimus ja ehkki pole võimalik tõestada Russowi sünnipärast eestlust, kehtib sama ka tema mitte-eestluse kohta. Pealegi on meieni jõudnud kolm otsest kriitilist vastukaja tema kroonikale tema kaasaegsetelt Elert Kruselt, Heinrich von Tiesenhausenilt ja Tönnes Maydellilt, kes kõik otsesõnu või vihjamisi krooniku talupoeglikule päritolule osutavad. Millisest rahvusest või miskeelsed olid üldse enamasti Eesti ala talupojad? Kõigel sellel Kivimäe muidugi peatub, kuid seisukohta ei võta. Õigemini, võtab küll: pole tõestuseks piisav! Muide, liignimest tulenevalt on Russowit päritolult ka venelaseks peetud, s.t tal vene juuri oletatud, ehkki tema kroonikast on otsitud ja leitud hoopis (osalt muidugi ajastu iseloomust tulenevat paratamatut) russofoobiat. Ent olgu Russowi päritolu milline tahes, ta on siiski just meie kroonikakirjutaja. Ligemale poole aastatuhande taguse aja Eesti ja Tallinna saksakeelsed asukad on üsna samal määral meie ehk tänapäeva eestlaste esivanemad kui tollane talurahvaski.

Kuid kõike Russowi kroonika tekstis kajastuvates hoiakutes ei saa seletada üksnes sellega, et ta oli saksakeelne tallinlane. Ka mitte sellega, et ta oli liivi­maalane, ehkki lõpuks ei kirjutanud ta ju mitte Tallinna ega Eestimaa, vaid Liivimaa kroonika. Paul Johansen on oma artiklis „Kronist Balthasar Rüssowi päritolu ja miljöö“ (Tulimuld 1964, nr 4) tähelepanu juhtinud, et Russow oli kõigepealt luterlik pastor, kes oma kroonika esmatrükis julges lugeda leevitit isegi Rootsi kuningale, kuid kes siiski nägi luterluse peamist kaitsjat Liivimaal Rootsi ülemvõimus; teises järjekorras tundnud ta end siiski tallinlasena. Seda tähelepanekut tuleks veidi korrigeerida: teiseks tunneb Russow end oma kroonikas Rootsi truu alamana, sest neil – ja ainult neil! – puhkudel, kui Tallinna raad läheb tema jutustuses vastuollu Rootsi krooniga, kritiseerib ta selgelt ja ühemõtteliselt oma kodulinna magistraati; ning alles kolmandas lähenemises oli ta tallinlane.

Jah, see tähendab, et Russowi kroonika on kirjutatud varjamatult Rootsi-meelselt positsioonilt ning oli omas ajas poliitiliselt ja propagandistlikult laetud. Tagantjärele on küll usutav, et ühtegi kestvamat alternatiivi Rootsi võimu alla langemisele meie esivanemail – nii eesti-, saksa- kui ka muukeelsetel – tollal mitmetel objektiivsetel, ent pahatihti ka subjektiivseil, ajaloolistele tegelastele, nende isikuomadustele ja huvidele taanduvail põhjusil väga polnudki, vähemalt tallinlastel ja ümberkaudsetel mitte. Kuid Rootsi ei olnud tollastele liivimaalastele nende omas ajas siiski ei parim ega ainus valik. Kui Tallinn nõustus Rootsi ülemvõimuga osalt seetõttu, et Lõuna-Soome oli talle majanduslikuks tagamaaks samavõrra sõjast laastatud ja osalt juba venelastele kaotatud Põhja-Eestiga, siis rüütelkonna, maa-aadli puhul olid esikohal olnud rahulootused: Rootsi oli 1561. aastal ainus Liivimaa naaber, kes polnud parasjagu Moskooviaga sõjajalal. Saadi aga mitte rahu, vaid uued ja vaat et hullemad, nii kodu- kui ka päris võõrad sõjad. Saadi petta.

Osalt võib Russowi aadli ja mõisameeste (sisuliselt aadlimaakaitsevägi) vastast või vähemalt neid teravalt arvustavat hoiakut seletada tema Rootsi-meelsusega ning mingil kujul omariikluse säilimist ja Saksa-Rooma keisririigiga seotuks jäämist lootnud mõisameeste avaliku või poolavaliku Rootsi-vastasusega eriti kroonika peamise, kolmanda osa sündmuste toimumisajal. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et Russow avaldas oma kroonika ajal, mil Rootsi pealejäämine võimuvõitluses Tallinna ja Eestimaa pärast oli juba enam-vähem selge, mõisamehed aga (pool)iseseisva jõuna ajalooareenilt kadunud – läbi kukkunud. Kuid kas mõistame näiteks muistse vabadusvõitluse või Jüriöö hukka, sest need olid nagunii läbikukkumisele määratud, nagu nüüd ilmne? Kas suudame aduda meiena (osana sellest) küll Liivi sõja aegseid (ka saksakeelseid) tallinlasi, kuid mitte põlist maa-aadlit, kes orduriigi varemeil midagi päästa püüdis? Seesugune hoiak on muidugi arusaadav, kuid tuleneb omas põhiosas pigem hulga hilisematest asjaoludest ega märka, et eelkõige transiidile rajatud hansalinnad olid siinmail palju kolonialistlikum, võõram nähtus kui feodaalses majandus- ja ühiskonnaelus, eriti aga maakaitses loomulik ja vajalik aadel.

Järelsõnas on juttu ka Russowi väga tõenäolisest – kuid mitte tõestatust, tahaks sõbralikult torgata – tegevusest mitmete Saksamaal trükitud, Liivi sõja uudiseid kajastanud lendkirjade või lendlehtede autori või vähemalt allikana. Kaudseks tõestuseks tuuakse leheküljel 399 näide ühest 1572. aastal Maini-äärses Frankfurdis Niklas Basse trükikojas trükitud anonüümsest lendkirjast, kus kirjeldatakse Ivan Julma ja tema opritšnikute pogrommi Nov­gorodis 1570. aasta alul ja kus Volhovi jõge nimetatakse ekslikult Volgaks – viga, mis esineb ka Russowi kroonikas (nüüdses väljaandes lk 220) ja viitavatki lendkirja autorsusele. Arvatavasti lähtub see viga siiski tuntud ajalooliste tegelaste, tsaar Ivan Julma diplomaatiliste agentide, ka kroonikas korduvalt esinevate Johann Taube ja Elert Kruse eneseõigustuskirjadest pärast seda, kui nood tegid poole vahetamiseks ja oma pattude lunastamiseks katse vallutada 21. oktoobril 1571 moskoviitidelt Tartu ning pagesid selle üllatusrünnaku nurjumise järel alul Rootsi ja seejärel Poola-Leedu võimualale. Sama viga esineb nimelt nende kirjas Üleväina-Liivimaa asehaldurile Jan Hieronimowicz Chodkiewiczile (allikapublikatsioonis ekslikult adresseeritud Kuramaa hertsogile Gotthard Kettlerile), mille avaldas juba kahe sajandi eest Johann Philipp Gustav von Ewers väljaandes Beitraеge zur Kenntniss Russland’s und seiner Ge­schichte (Dorpat 1816). Teame, et Russow sai kasutada Tallinna raearhiivi materjale ja ta on oma kroonikas refereerinud mitut Taube ja Kruse läkitust. Kuid see ei välista sugugi võimalust, et teiste samalaadsete näidete puhul just Russow lendkirjade autor võis olla. Ei välista tegelikult ka antud juhul.

Lisaks saatesõnadele hõlbustavad teksti konteksti panemist sellele lisatud arvukad joonealused märkused. Kohati on neis selgitatud ka tõlke sõnavalikut. Nendelgi puhkudel taandub asi siin-seal maitsele või tahaks vahel pisut teisiti tõlkida. Näiteks äsjase näitega seotult: kas Haueluden Regiment, mille/kellega hertsog Magnuse tee „seekord lahku läks“, on ’mõisameeste valitsemine’ või ongi ’mõisameeste rügement’? See sõna oli ka selles mõistes juba kasutusel. Joonealune on pigem liigagi napp. Kohati oodanuks põhjalikumat Russowi või tema trükkalite eksitustele osutamist. Toon ainult ühe näite. 23. jaanuaril 1573 said moskoviidid Koluvere all suures vähemuses olnud „rootslastelt“ lüüa. Kaotatud olevat 7000 meest (väidetavalt 16 000st) või enamgi, voor, tuhat valitud hobust, lipud ja kogu suurtükivägi. Suure polgu esimene vojevood (s.t kogu väe juhataja) vürst Ivan Mstislavski ja kolmas vojevood Mihhail Morozov said haavata, veel üks vojevoode vürst Ivan Šuiski (hilisema tsaari Vassili Šuiski isa) surma, tsaari endine naisevend vürst Aleksandr Tšerkasski (rahvuselt kabardiin) jooksis juba enne lahingut rootslaste poole üle … Venelaste kaotus oli nii ränk, et ka samal ajal Kaasanimaal puhkenud suuremast ülestõusust häiritud ja pingsalt Poola-Leedu olukorda (seal oli parasjagu interregnum) jälginud Ivan Julm käskis Rootsiga vaherahuläbirääkimisi alustada ja rahu seejärel ka sõlmida (kehtis 1573–1577, kuid alates 1574. a-st vaid Soome suhtes).

Rootsi asehalduril ja ülemjuhatajal Liivimaal Claes Åkesson Tottil (kroonikas Claus Akesen) olevat Russowi ühest ajalooraamatust teise rändaval teatel (vt lk 252) olnud ainult 600 ratsanikku ja 100 musketäri pluss lahingu alul Vene väeliinist küll läbi murdnud, ent siis eri suundades hajunud ja kaotuseteadet levitanud mõisameeste pooleteise-kahetuhandeline ratsavägi. Nähtavasti on siin jalaväelaste arvust trükikojas või juba kirjapanekul lihtsalt üks null kaduma läinud. Mujalt on teada (vt Hendrik Sepp, Põhja-Eesti ala Rootsile allutamine. – Sõdur 1931, nr 41-42, lk 1073, autor ei esita küll viidet arhiiviallikaile), et rootslastel oli 25 väli­suurtükki, neist 12 küll kerged falkonetid, mis olid asetatud kuude saanidest „vankerkantsi“ ja tegid lahingu vältel u 1200 lasku. Ülekaal tulejõus arvatavasti otsustaski võitluse tulemuse. Juba need suurtükidki eeldasid toeks ja kaitseks palju rohkem jalamehi. Lisaks oli Tott aegsasti kogunud suurema väliväe, u 5000 meest, ja sellega juba enne aastavahetust mitmes salgas Põltsamaad piirama suundunud. Kui ta siis ootamatult teada sai, et tema selja taha on ilmunud tsaar ise palju suurema Vene armeega (Russowil 80 000 meest, mis küll ilmvõimatu, kuid sõjavangid, kes seda väitsid, võisid ise selles usus olla, ja ka alampealike arvu järgi saadav maksimum 32 000 oleks omas ajas erakordselt palju), pages Tott ringiga linnamüüride varju tagasi. Saanud kuulda Paide piiramisest, väljus ta oma väega uuesti Tallinnast, ent pööras juba Vaidas uute ehmatavate teadete peale tagasi.

Paide vallutamise ja selle kaitsjatega arveteõiendamise järel lahkus Ivan Julm kolmandikuga oma väest ja piiramissuurtükkidega, oht Tallinnale niisiis kadus. Peapõhjuseks oli ilmselt erakordselt karm talv, kuid ka kaotused olid nähtavasti rasked – teiste seas sai surma kurikuulus Maljuta Skuratov. Osa ülejäänud väest suundus Karksi alla, mis ka ära võeti, põhiosa aga läks Läänemaad rüüstama. Nüüd väljus Tott kolmandat korda müüride tagant, et lahingut otsida. Kui suure väega? Russow: „mis polnud küll nii tugev kui varem“ (lk 252), s.t väiksem kui 5000, kuid konteksti arvestades vaevalt et kuigi märkimisväärselt.

Kas nüüd, kui uus tõlge on ilmunud, on kõik nii-öelda ära tehtud? Ei. Nagu Jüri Kivimäe ka ise on järelsõnas rõhutanud, on endiselt puudu kitsale ajaloolaste ja keeleteadlaste ringkonnale oluline kroonika teaduslik, tekstikriitiline väljaanne. Vähegi laiema lugejaskonna jaoks on töö aga küllap mitme põlvkonna jaoks ära tehtud nii süvenenult ja hästi, et juba on kõlanud üleskutsed lisada Balthasar Russowi „Liivimaa provintsi kroonika“ või vähemalt selle kolmas osa, just Jüri Kivimäe tõlkes, gümnaasiumiastme kohustusliku kirjanduse hulka.