Tõejärgne riik, tõejärgne juht

Valitsus püstitab endale kangelaslikuks ületamiseks aina kõrgemaid takistusi.

KAAREL TARAND

See lugu oleks pidanud käsitlema Euroopa Parlamendi valimiste tulemusi, sest üle mõne aasta muutus Euroopa poliitika jälle pisut ettearvatavamaks: muutunud jõujooned pole enam küsitlus­udu, vaid valimistel fikseeritud fakt. Eraldi väärib rõhutamist juba rohelise laine tiitli saanud Lääne-Euroopa maade roheliste valimisedu. See aga tõi endise halastamatusega välja postkommunistliku minevikuga liitlaste vaimse mahajäämuse, mis pole ka 30 vabadusaastaga kuskile kadunud. Raudset eesriiet pole, aga roheline laine põrkas idas ikka vastu nähtamatut seina. Lisatud jooniselt on näha, et Kesk- ja Ida-Euroopa riikidest ei pääsenud Brüsselisse ükski roheline. Läti ja Leedu esindaja justkui oleks, aga see on silmamoondus, sest ükski nende saadik ei ole karvavõrragi roheline – vääriks analüüsi ja arvamist.

Pikemalt seda aga arutada ei saa, sest kohalik võimukoalitsioon laotas kodanikkonna ette kohe valimisjärgsel päeval hoopis teist laadi ja mastaapse probleemi. Kas tegu on kõigi aegade suurima poliitilise pettusega ja millised on valitsuse käitumise tagajärjed, näitab aeg, sest esialgu on meil vaid hulk vastuseta küsimusi nii valitsuse käitumise kui ka teo- ja otsustusvõime kohta.

Valitsusliikmete endi seletuste järgi sai asjaolu, et riik on rammusa majanduskasvu aastatest hoolimata elanud pikka aega üle jõu, neile selgeks täpselt päev pärast valimisi. Muidugi pole keeruline tuvastada, et selgus pidi saabuma hiljemalt terve kuu-poolteist varem, kui ministriteni jõudis rahandusministeeriumi aprilli alguses koostatud ehk värskeim majandusprognoos. Pillamisraha puudumine oli peamine omavaheline jututeema riigieelarve strateegia nõupidamisel Vihulas ja seal viibinud said tegelikud kokkuhoiuülesanded ka kätte, nagu võib ridade vahelt välja lugeda kultuuriminister Tõnis Lukase intervjuust, mille ta andis 22. mail ehk kohe Vihula pleenumi järel (lk 4-5).

Tõe avaldamise edasilükkamine üle valimispäeva on seega poliittehnoloogiline otsus, milles pole kübetki riigimehelikkust. Tõsi, see säästis viimased avalikud valimisdebatid osaliselt sisepoliitikasse takerdumisest. Kuid mis kasu on meil lõpuks sellest Euroopa Liidust, kui me oma maad ise majandada ei oska? Eeltoodu on siiski kõige heausksem seletus, mis valitsuse käitumisele anda.

Teisipäeval pandi olukorda selgitama rahandusministeeriumi fiskaal­poliitika osakonna juht Sven Kirsipuu ehk tanki lükati ametnik. Kirsipuu jutu järgi ei selgunud aktsiiside alalaekumine 2018. aastal enne, kui alles aprilliks. Miks ta luuletama peab? Esiteks on rahandusministeeriumil maksulaekumistest reaalajas info kogu aeg olemas. Teiseks on alkoholi tootjad ja importöörid, aga ka sõltumatud analüütikud aktsiisi alalaekumist ennustanud juba paar aastat ehk kogu aktsiisiralli vältel enam-vähem täpselt. Kui rahandusministeeriumis töötaksid tõesti riigi ainsad arvutajad, kes tegelikkusele pihta ei saa, siis peaks rahandusminister Martin Helme juba mõnda aega ministeeriumi koridoris ametnike peadega keeglit mängima, kui laenata väljend tema enda repertuaarist.

Väidet ekslike või rumalate ekspertide süü kohta on põhimõtteliselt võimalik kontrollida, näiteks uurides Philip Tetlocki teedrajava ja eksperimentaalselt tõestatud siilide ja rebaste hüpoteesi alusel ekspertide ennustustäpsust. (Ah, muidugi, teadlastele valitsus selleks tööks raha ju ei eralda!) Tetlocki uuringu tuuma aluseks on antiikse sõdurpoeedi Archilochose värss „rebane teab paljusid asju, siil ainult üht suurt“. Siilist ekspert paneb alati mööda, kui on kangelt kinni oma ideoloogilistes dogmades. Oleks väär väita, et Eesti rahanduse asjatundjad sellest patust päris priid oleksid. „Euroopa parima rahanduse“ mantrat on siin kõmistatud piisavalt kaua, et ise uskuma jääda ning tõsiolusid eirata. Ennustusvõimelisi eksperte ehk rebaseid, kelle arvutused hiljem tõeks osutuvad, iseloomustab avatud meel, valmisolek oma eksimusi tunnistada, aga eeskätt mitmekülgne huvi kõige ilmas toimuva vastu ja suur lugemus. Niisiis, rahanduses tasub uskuda pigem neid asjatundjaid, kes käivad teatris, naudivad luulet, aga huvituvad ka geneetikast ja astronoomiast, koguvad liblikaid ja töötavad oma aiamaal, aga mitte neid, kes saadavad päevi mööda vaid börsi­indekseid ja Exceli tabeleid jõllitades.

Ma arvan, et rebaseid on Eestis piisavalt ja valitsuse käitumise seletuseks sobivad halbade ekspertide siira uskumise asemel sootuks teised variandid. Esiteks nn põlvkonnavahetus Eesti juhtimises, mille käigus haarasid nii parteilise kui ka valitsusvõimu elukutselised parteitöötajad (tuntud ka broileritena). Mäletatavasti loobus juba Taavi Rõivas peaministrina ühiskonnale suuremat ja kaugemat sihiseadet pakkumast ning tõi poliitikasse mõiste „peenhäälestus“. Majanduskasvu aastatel on seda mõnus teha, sest uut raha tuleb kogu aeg peale. Kui pole suuri eesmärke, ei pea ka säästmisele ja halvemateks päevadeks valmistumisele mõtlema. Niisugune mõtteviis polnud Rõiva eripära, vaid tervele põlvkonnale omane hoiak, millega Rõivalt mantli pärinud Jüri Ratas mõnuga jätkas. Poliittehnoloogia õpetuse järgi ei ole riigieelarve mitte strateegiline instrument ühiskonna elu edendamiseks, vaid valimisedu taastootmise kassa.

Teiseks, põlvkonnavahetuse järel pole tooniandvatel poliitikutel kriisikogemust. Praegust olukorda pole küll vähimatki põhjust majanduskriisiks nimetada, kuid seisus, kus on vaja kiiresti teha suuri otsuseid, ilma et nende sisust ja tagajärgedest ise lõpuni aru saaks, ja samas need avalikkusele veenvalt ära põhjendada, maksab kogemus, otsustamisharjumus ja valmisolek vastutada. Parteide tagatubades võrsunud poliitikutel seda pagasit pole, sest otsuseid langetasid eelmiste kriiside ajal eelmised juhid isiklikult. Küll õpiti erakondades kannuseid teenides selgeks hoolimatu, et mitte öelda kuritegelik ümberkäimine rahaga. Kui tahes lahedalt võlgu ei kulutaks, alati ju tuleb raha kuskilt tagasi. See mentaliteet on nüüd saanud valitsevaks riigi rahanduse juhtimisel ja võimaldas parteide enamusel enne valimisi eetiliste tõrgeteta anda katteta lubadusi (millal võib seda ametlikult valetamiseks nimetama hakata?). Aga parteitöötajate suureks hämminguks ei ruttagi ettevõtjad ja kodanikud ülekulusid riigieelarves rahasüstidega katma, rääkimata siis anonüümsetest annetustest.

Kolmandaks on pime võimuiha viinud Jüri Ratta väljapääsmatusse olukorda. Oskust Edgar Savisaare sunnitud lahkumise järel saadud pärandiga toime tulla pole ilmnenud. Erakonna vene tiib on valmis peagi üksi lendama. Lõputult ja kulukalt kohtute vahet koperdades maine ei parane. Kui üks „reetur“ ei saa karistust, julgustab see teisigi. Õigupoolest kannatab selle osalt kuritegeliku pärandi ja lahenduste puudumise tõttu terve Eesti poliitikaelu. Partei, mis tegeleb iseendaga, ei saa tegeleda ühiskonna ja riigiga. Kahvleid, mille otsas peaminister abitult rabeleb, on juba mitu. Ühelt poolt aitab valitsuses olemine partei liikmed lojaalsena hoida, samas peletab võimu säilitamise nimel loodud ebameeldiva kõnepruugiga koalitsioon valijaid eemale. Ja mitte ainult, sama lugu on erakonna rahastajatega. Need, kes annavad raha tehinguna, nõuavad valitsuses olemist, maailmavaatelistel põhjustel rahastajad aga loobuvad, kui näevad põhimõtete asemel keerlevat tuulelippu.

Juba on rahva hulgast kõlanud hääled, et kui eelarvete kärpimiseks läheb, peaks võim alustama iseendast, vähendades erakondadele riigieelarvest antavat toetussummat. Igati mõistlik mõte, mis sest, et sel on riigi rahakoti seisule vaid sümboolne mõju. Mõistagi peaks siin initsiatiivi üles näitama just riiki juhtiv erakond ja selle esimees, kes aga seda kõige vähem teha saab ja tahab, sest Keskerakond on pikemat aega pankroti veerel. Opositsioonis olles saaks erakondade toetuse vähendamist igal viisil takistada, peaministrina mitte. Võimalik muidugi, et peaministril on oma erakonna finantsseisust sama vähe aimu kui riigi tuludest ja kuludest, kuid laeva uppumise tähtaega teadmatus edasi ei lükka.

Kodanikud väärivad peaministrilt kiiret ja selget vastust üldistatud küsimusele: kas ta võib siiralt kinnitada, et oma rohkem kui kahe võimuaasta jooksul ei saanud ta enne maid 2019 hetkekski aru, kuhu riiki majanduslikult tüürib, või siis oli olukorrast algusest saadik teadlik ja ajas kodanikele lihtsalt puru silma? Kumbki variant ei soosi edasi-, vaid ikka ainult tagasiastumist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht