Tunnismärgid kadunud maast

Setomaast on tänapäeval saanud uue haldusüksuse ametlik nimi. Nüüd, mil see vajutatakse templina ka kõikvõimalike dokumentide alla, kaasneb selle sõna kasutusega ka paratamatult teatav sundus.

VAHUR AABRAMS

Petserimaa sõnaga toimub viimasel ajal midagi huvitavat. Selle tähendus muutub. Kõnekeeles olin märganud seda juba mitu aastat. Must valgel torkas muutus mulle esmakordselt silma eelmisel suvel, kui Postimehes ilmus kolmest artiklist koosnev sari eluolust Petseri rajoonis.¹ Autor Jaanus Piirsalu kasutab neis südamlikes artiklites Petseri rajooni tähenduses enamasti Petserimaa sõna. See on seal lihtsalt Petseri rajooni sünonüüm. Et ma olin harjunud mõtlema Petserimaast kui omaaegsest Eesti maakonnast, mis 1918. aastal loodi ja 1945. aastal likvideeriti ning Vene NFSV ja Eesti NSV vahel ära jagati, olin lugedes algul segaduses. Siis taipasin, et Petserimaa tähendus on muutunud.

Muutunud ei ole ainult Petserimaa tähendus, sama on lugu ka Setomaaga, millest 2017. aastal sai Värska, Mikitamäe ja Meremäe valla ning Misso valla Luhamaa nulga liitmisel sündinud uue valla ametlik nimi. Keel muutub, nii nagu muutub ka maailm, milles elame. Nüüdne keel võimaldab elada Setomaal, elamata Petserimaal. Ja vastupidi muidugi ka. Keel lubab nüüd öelda, et Setomaa ja Petserimaa piirnevad teineteisega, on üleaedsed, naabrid. Naabrid võivad omavahel hästi või halvasti läbi saada.

Et vahel on kuulda ja lugeda (nüüdse valitsuse ajal vist rohkem kui vanasti), et Petserimaa tuleks tagasi nõuda või siis ka just mitte, võib küsida, millest see õigupoolest kõneleb, et Roman Haavamäe kavandite järgi loodud monument, mis mälestab Petserimaal Vabadussõjas langenuid ja mida enne Teist maailmasõda taheti püstitada ja oleks äärepealt püstitatud toonasesse Eesti maakonnalinna Petserisse, püstitati nüüd, umbes 80 aastat hiljem, hoopis Värskasse, uue valla keskusse.

Jah, kes oleks osanud ette näha, et ajalugu nii pöörab.

Loomulikult võib Petserimaal langenuid mälestada ka Värskas, miks mitte, sest nii nagu Petseri linn asub ka Värska alevik endisel Petserimaal, ühel ja samal Vana-Petserimaal. Ja see tähendab, et Värskas (kunagise Järvesuu valla keskuses) avatud monument ei ole kenotaaf – hauatähis sellele, kes on maetud mujale. Ta on omal kohal.

Kui Petserimaad, toda Vana-Petserimaad, on päris lihtne ajaliselt ja ruumiliselt piiritleda, ka kaardil kujutada, siis Setomaa piirid on vaieldavad. Õieti öelda: on vaieldavad olnud igatahes seni, sest eks üha rohkem ole neid, kelle jaoks Setomaa piirid langevad kokku Setomaa valla piiridega. Küllap leidub ja jääbki leiduma ka neid, kelle kujutluses ulatub Setomaa lausa Pihkva rajani välja. Enamasti tajutakse Setomaad siiski endisest Petseri maakonnast üksjagu väiksemana (sõjaeelsel Petserimaal olid venelased enamuses). Lähem kodunurk on tuttavam. Nii mõnigi kuskilt Obinitsa kandist tunneb Pihkva järve rannamail võõristust, sama kehtib ka vastupidi.

Millised on Setomaa piirid? Mõne jaoks² on need maha märgitud kaardile, mille Jakob Hurt avaldas lisana oma „Setukeste laulude“ esimesele köitele (1904). Seal on Hurt ühendanud omavahel 250 eespool loetletud seto küla ja värvinud selle niiviisi ühendatud ala tumepunaseks. Hurt nimetab tulemust „Setumaa kaardiks“.

Oluline on märgata, et tegemist on kaardiga, mis püüab nähtavaks teha ala, kus asuvad „Setukeste eluazemed“.³ See ei ole poliitiline kaart vms. Kaardi koostajat on huvitanud kohad, kus seto keelt kõnelevad inimesed (kelle käest on mõtet küsida seto rahvaluulet) elavad. Seevastu paljud kohad, kuhu seto keelt kõnelnud inimesed on maetud, on kõrvale jäänud, sest enamik kalmistuid, kus setod puhkavad, asub juba kord kirikukülades, mille elanikkond on kõnelnud tavaliselt vene keelt, igatahes mäletataval ajal. Ka Petseri ei ole seetõttu tumepunasele alale mahtunud. Nii ei hõlma see vahel Setomaana tõlgendatud ala Hurda kaardil suurt osa neist kohtadest, mis seonduvad seto kultuuris tähtsaks peetud ja tänapäevalgi peetava esivanemate mälestamisega.

Setomaa on aga vana maa ja tema kohta võib öelda nii, nagu Riiast pärit kirjanik Werner Bergengruen ütles kord vanade linnade kohta: „[M]is on seal elavate arv seal elanute arvu kõrval? [—] Elavad on silmapilk, olevik; surnud aga on aja lõpmatus ja nemad on need, kes kestavad.“⁴ Hurt kaardistas elavat, eeskätt argist seto keelt, mitte Setomaad. Tema kaart ei kajasta ka seda, kus asusid põllud, mida seto külade elanikud harisid, karja- ja heinamaad jne. Kuni talude kruntimiseni 1920. ja 1930. aastate vahetusel võis külal (või kellelgi külast) olla hingemaa- või ostetud tükke ka kodust õige kaugel siin ja seal, neid võis asuda ka naabervallas.

Jah, millised on Setomaa piirid?

Need on iga seto jaoks küllap veidi erinevad. Nii on mul natuke kahju sellest, et Setomaast on tänapäeval saanud uue haldusüksuse ametlik nimi. Sest see tähendab, et nüüd, mil see vajutatakse templina ka kõikvõimalike dokumentide alla, kaasneb selle sõna kasutusega ka paratamatult teatav sundus. Seni oli ta oma köitmatuse tõttu kõigist nimedest, millega seda maad sai kutsuda, kõige värskem ja isiklikum, kõige salapärasem, ka kõige isemeelsem (kirjakeelse Setumaa asemel) ja valulikum, umbes nagu Maarjamaa, mida võib teatud meeleolus Eesti asemel öelda, või kui tuua kaugemat näidet, umbes nagu Insulinde, mida Indoneesiasse kiindunud hollandlased vanasti mõnikord selle suure eksootilise saareriigi ametliku nime asemel kasutasid ja mis kõlas kui armastusavaldus.

Petserimaa ja Setomaa. Et Petserimaa on nihkunud uuemas keeles, nagu näha, veidi ida poole või on ennast õieti pisut sinnapoole koomale tõmmanud, tuleneb muidugi osalt lihtsalt sellest, et Petseri rajoon on argiseks kasutamiseks liiga lohisev, nahkne. Petserimaa on suupärasem. Aga on veel midagi. Sest hoolimata sellest, et Setomaa on nüüd vallanimeks saanud, võiks kontrolljoone taga asuvaid alasid nimetada ju endiselt Setomaaks. Ent küllap on üha raskem nimetada Setomaaks maad, kus setosid jääb üha vähemaks, kus neid ju õieti öelda enam peaaegu ei elagi. Nii nagu ei tundu ka kohasena nimetada Petserimaaks, olgu või Lääne-Petserimaaks, maad, kus Petseri ei asu, nimelt tänast Setomaa valda. Muutuste taga, mis nende kohanimede kasutuses toimuvad, peitub niisiis paljuski elavate inimeste leppimine olukorraga, harjumine. Elu läheb edasi. Surnute arvamus jääb surnute teada.

Värskas 20. juulist peale kõrguvas Petserimaa Vabadussõja ausambas võib igatahes näha ka mälestusmärki kunagisele Petserimaale. Ajalugu on keeranud uue lehekülje.

Muidugi oleks mulle sõjamonumendist südamelähedasem, kui üha sügavamale unustusse vajuvat Petserimaad meenutaks sealsamas monumendi läheduses asunud puust kahekorruseline koolimaja, mis 1924. aasta sügisel pidulikult avati. Samal ja järgmisel aastal avati Petserimaal veel kolm sama projekti järgi ehitatud koolimaja. Need avati Kosśolkas, Jaaskas ja Vana-Irboskas – teispool kontrolljoont, mis tänast Eestit ja Venemaad lahutab. Kõik neli koolimaja, mis olid tunnismärgid Eesti hariduspoliitikast Petserimaal ja mis nüüd meenutaksid neid, kes on kadunud Petserimaal õppinud ja õpetanud, on paraku hävinud. Värska koolimaja, kus on õppinud ka mu ema, püsis kõige kauem. Hoone lammutati uue iseseisvusaja algul.

Elav keel muutub kogu aeg, sellest ei ole katki midagi. Ja sellegi, mis katki, parandab aeg. Vanematelt inimestelt nõuavad uued asjad harjumist, nooremad haaravad uue lennult ja leiavad varem või hiljem ka oma sõnad, millega nimetada maad, kus asub nende süda.

 

1 Postimees 1. VI 2019, nr 127; Postimees 8. VI 2019, nr 133; Postimees 14. VI 2019, nr 138.

2 Paul Hagu, Kaardi pääl ja kaardi seeh. – Mu Setomaa. Koost. ja toim. Ilmar Vananurm. Meremäe: Setomaa Valdade Liit, 2002, lk 9.

3 Mõlemad Hurda tsitaadid: Setukeste laulud. Pihkva-Eestlaste vanad rahvalaulud, ühes Räpinä ja Vastseliina lauludega. Koost. Jakob Hurt. 1. kd. Soome Kirjanduse Selts, Helsingi 1904, lk XIII.

4 Werner Bergengruen. Surm Tallinnas. Kurioosseid lugusid ühest vanast linnast. Tlk Rein Sepp. Perioodika, Tallinn 1966, lk 5.