Ühest akadeemilise šamanismiuurimise nurgakivist ja selle loojast

Mircea Eliade pärandi eestindamist peab kindlasti jätkama.

MADIS ARUKASK

Mircea Eliade (1907–1986) puhul on kahtlusteta tegemist väga intrigeeriva, inspireeriva, mitmekülgse ja vastuolulise uurija ja loovisikuga XX sajandi kultuuriloos. Kes tunneb teda kõigi aegade suurima usundiloolasena, kes kirjaniku ja maagilise realistina – polegi vahet, kummast otsast läheneda, sest nähtuse tuumas on ikka Eliade oma äratuntava käekirja ja ideedega.

Sel sügisel nägi „Avatud Eesti raamatu“ sarjas trükivalgust Eliade üks paljudest peateostest – enam kui 600 lehekülge paks tellis „Šamanism ja arhailised ekstaasitehnikad“ Mirjam Lepikulti tõlkes, Laur Vallikivi toimetatult ning tema järelsõnaga. Šamanism on üks valdkondadest, millest igaüks ehk „midagi teab“. Esoteerika ja enese­abi murdlainetuses on šamanism juba löönud meiegi uksele, sest nii nagu tantral, joogal ja muul sellisel on tal modifitseerimis- ning müügipotentsiaali piisavalt. Eks siis olegi kohane järele vaadata, mida on kõigest sellest läinud sajandi keskpaiku arvanud üks pealtnäha ontlik piibuga kabinetiteadlane.

Kohalikust psühhopaadist ajatu pühameheni

„Šamanism ja arhailised ekstaasitehnikad“ ilmus 1951. aastal, prantsuskeelsena. Olgu öeldud, et oma teadustööd kirjutas Eliade peamiselt prantsuse või inglise keeles, ilukirjandust aga rumeenia – oma emakeeles. Omas ajas võib Eliadet pidada šamanismi rehabiliteerijaks. Valitses ju enne seda uurijate seas seisukoht šamanismist kui poolenisti vaimuhaigusest ning šamaanist kui kutselisest psühhopaadist. Evolutsionistlikust skaalast pole vaba ka Eliade käsitlus, ometi astub ta tubli sammu edasi ning maalib väga mitmekülgset etnograafilist ja antropoloogilist abimaterjali kasutades uue pildi.

Nagu ütleb ka raamatu pealkiri, seab Eliade šamanismi kui nähtuse keskseks tunnuseks ekstaasi, ning seda loomulikult tehnika, mitte stiihilise haigusnähuna. Ekstaasi valdamine ja esilekutsumine, Eliade arvates ennemini kehaliste tehnikate kui ainete abil, on see, mis šamaani mis tahes muudest teadmameestest ja usundispetsialistidest (ravitsejatest, preestritest jne) eristab. Selle abil saab ta siirduda oma „ametireisidele“ all- või ülailma, kontakteeruda kaitse- ja abivaimudega, teha oma tööd, lahendades teistes sfäärides siinilma kriise.

Peale rikkalike kirjeldavate materjalide maailma eri paigust (šamanismi oma variatsioonides võib ju kohata kõikjal maailmas) joonistab Eliade välja ka teooria šamanismist kui kiviajast pärinevast universaalsest müstikat, maagiat ja religiooni siduvast usundilisest süsteemist ja praktikast, mille kajastused on vähemal või suuremal määral algsest puhtusest kaugenenud, „rikutud“ mõne kõrgreligiooni (budism, islam) või muu lokaalse maailmavaate või rituaalitehnika poolt. Ka Euroopas on šamanismi jälgi otsitud ja leitud neid arheoloogias muinasgermaanlastel1 Itaalia benandanti2 ja Ungari táltos’ini3 välja. Šamanismi otsesemaid või kaudsemaid kajastusi läänemeresoomlastel on uurinud Anna-Leena Siikala.4 Seda temaatikat käsitleb siin ka Eliade. Kindlasti kajastab šamanismi (mida Eliade peab omamoodi universaalusundiks) Euroopas taandumine eluviisi muutust – üleminekut kütikultuurilt põlluharimisele lähemas või kaugemas minevikus.

Lokaliseerides šamanismi alged ennekõike kiviaja korilaste ja küttide ilma, võib Eliadega ühest küljest nõus olla. Küsitavamad on aga tema muud suuremad üldistused. Nii peab Eliade šamanismi puhul algseimaks, „puhtaimaks“ lähtekohaks kontakti universaalse ja arhetüüpse uskumusliku taevase üliolendiga, kelle suunas šamanistlikud rännud (tõusurituaalid) tema ettekujutuses esmalt ka on kulgenud. Ilmade suurem kihilisus ja allilma külastused on selles valguses hilisemad (taand)arengud, niisamuti vaimude ilma mitmekesisus ja domineerimine paljude rahvaste šamanismis.

Traditsioon ja innovatsioon

Šamanismi oma kõige võimalikumas nüüdses puhtuses näebki Eliade põhjarahvastel ja nomaadidel Siberis ja Kesk-Aasias. Siin näib ta aga natuke mööda vaatavat totemistlikest uskumustest, samuti ei pea ta ülemäära oluliseks või keskseks šamanismis paiguti tüüpilist rituaalset transseksuaalsust. Eliade šamanism on väheke elitaarne, mehelik, taevane, „aarialik“. Ilmsesti on tema üheks ideaaliks siin mongoli rahvaste taevakultus Mongoolias, Hiinas ja Altais. Kirjutasingi huvi pärast ühele oma tuttavale (pärimuslikule) Altai naisšamaanile (ühtlasi ka teadustöötajale) ning küsisin tema käest, kas ta on Eliade „Šamanismi“ (raamat on vene keeles ilmunud 1998. aastal) või mõnda teist Altai usundit käsitlenud uurijat lugenud ning kas see on teda mõjutanud. Sain vastuseks, et on küll lugenud, kuid ise lähtub ta ikkagi pärimuslikust kogemusest, järeleproovitud võtetest, mitte üldistavast teooriast. On tõsiasi, Eliade välitöid ei teinud ning väidetavalt ei kohanud oma elus ka ühtki šamaani.

Ekstaasi valdamine ja esilekutsumine on see, mis šamaani mis tahes muudest teadmameestest ja usundispetsialistidest eristab. Pildil valmistuvad šamaanid rituaaliks Sinise Pärli festivalil Mongoolias.

Munkhbayar.B / Wikimedia Commons / CC BY-SA 4.0

Šamaaniks saamisest kõneldes käsitlebki Eliade raamatu esimestes peatükkides selle traditsioonilisi teid, initsiatsiooni ja šamaanirüü ja -trummi sümboolikat, liikudes seejärel edasi juba rituaalide ja piirkondlike eripärade juurde. Loomulikult toob Eliade välja šamaaniks saamise põlvnemise teel. Tulevast šamaani, enamasti šamaanidünastiasse kuuluvat last või noorukit tabab teatud eas nn šamaanihaigus, mil teda hakkavad tülitama vaimud, kes nõuavad allumist, šamaani teele asumist, šamaaniks saamist. Pääsu sellest pole. Mu mainitud tuttaval juhtus see suhteliselt hilja, 26aastaselt, kuid selles võis mingi osa olla ka Nõukogude oludel, mil šamanism oli tõrjutud ning küllap siis ka vaimud hoidsid end mõneti tagasi (mis on muidugi mu enda üldistav oletus).

Eelnevast selgub hästi, et traditsiooniline šamanism erineb märgatavalt 1970ndail ameeriklase Michael Harneri välja arendatud läänelikust linna- või uusšamanismist.5 Paratamatult on šamaaniks saamise, mida traditsioonilises ühiskonnas ükski arukas inimene ei ihalda, asemel meie ees moodsa inimese soov oma meeleilma šamanismist üle võetud meetoditega laiendada ja pikendada, end eneseabi korras turgutada, kogeda midagi ebatavalist. Šamaanilaagritest saab osa võtta ka Eestis ning meie trummilööjaid on võinud juba ammu kohata nii selgeltnägijate saadetes kui ka esoteerikaajakirjade kaanel. Selles pole midagi kriminaalset ja hinnangulist, ometigi on kogukonna huvides rutiinsest ja ennast ohtu seadvast tehnikast ja kohustusest saanud moodsas maailmas midagi individuaalset, kõditavat, ehk moekatki.

Laias ilmas on šamanism tunginud ka popkultuuri – nii nagu pärimuskultuuri paremini kapitaliseeritavad osad ikka. Venemaa estraadil on trummiga ringihüppav laulja või piigadebänd väga tavapärane nähtus ning selliseid artiste on hõimupäevade ajal jõudnud Eestissegi (siinkohal meenub tahtmatult põliselanike „tantsurühm“ Vladimir Obru­tševi romaani „Sannikovi maa“ järgi tehtud nõukogude filmis). Kuid šamanismi oma algses eesmärgipärasuses tuleb mitmel pool ette ka institutsionaliseerituna. Paikades, kus šamanism on traditsiooniline, pakuvad sertifitseeritud šamaanid selleks loodud asutustes raviteenuseid ja mitmesuguseid seansse. Kui traditsioonil on tugev põhi all, ei ole põhjust asjatundmatuteks uhhuu-juttudeks, sest animismi lahtimuukimisel on teaduse käed endiselt lühikesed.

Eliade tee ja tema igavene tagasitulek

Mircea Eliade šamanismikäsitlust tuleb muidugi vaadelda tema isiku ja teoreetilise mõtte kontekstis. Eliade teaduspärand on muljetavaldav. Pärast õpinguid Indias aastatel 1928–1931 valmivad tal tööd joogatehnikatest ja orientaalsest alkeemiast. Ilukirjanikuna kajastab Eliade oma India-aega Kalkutas ja Himaalajas autobiograafilises, Riina Jesmini poolt ka eesti keelde tõlgitud lühiromaanis „Maitreyi“, mille keskmes on Eliade armulugu oma heasoovija ja õpetaja Surendranath Dasgupta tütrega – hinduistlikus keskkonnas lubamatu ja hukatuslik. Eliade „Yoga: Essai sur les origines de la mystique indienne“ nägi trükivalgust 1936. aastal (ingliskeelne tõlge 1958).

Pärast kommunistide võimuletulekut Rumeenias ei olnud vahepeal diplomaadikarjääri alustanud, poliitiliselt end paremäärmuslastega sidunud Eliadel enam kodumaale tagasiteed. Teadlasekarjäär saabki hoo sisse Pariisis, kus ta silmapaistva usundiloolase ja indoeuropisti Georges Dumézili eestkostel Sorbonne’i ülikoolis loenguid lugema hakkab. Viiekümnendatel siirdub Eliade Ameerikasse ning oma ülejäänud elutöö teebki alates 1960. aastast Chicago ülikoolis võrdleva usundiloo õppetooli juhatajana.

Viiekümnendatel ilmub Eliadel mitu monograafiat, mis avavad tema vaateid võrdleva usundiloolasena. Peale käesoleva šamanismi raamatu (1951, ingliskeelne tõlge 1964), on juba 1949. aastal ilmunud „Traité d’histoire des religions“ (ingliskeelne tõlge 1954, eesti keeles 2017 „Uurimus usundiloost“, tlk Mirjam Lepikult) ja „Le Mythe de l’eternel retour: archétypes et répetition“ (ingliskeelne tõlge 1954), 1952 „Images et symboles“ (inglisekeelne tõlge 1961), 1957 „The Sacred and the Profane: The Nature of Religion“ (eesti keeles 1992 „Sakraalne ja profaanne. Religiooni olemus“, tlk Mai Tiits), 1958 „Rites and Symbols of Initiation“ ja „Patterns in Comparative Religion“, 1959 „Myths, Dreams and Mysteries: the Encounter between Contemporary Faiths and Archaic Realities“. Ning samasuguse pöörase töökusega jätkab Eliade ka järgmistel kümnenditel.

Eliade keskseteks ideedeks, mis hoolimata teistelt autoritelt võetud pöörasest näitematerjali hulgast ka käesolevat raamatut refräänina läbivad, on püha ja argise binaarne eristamine pea kõigis eluväljendustes ning nende kokkupuutealal (rituaalides, usundispetsialistides jne) tekkiv pühaduse pinge, mille käigus sünnib midagi kvalitatiivselt teistsugust, mis suures plaanis kogu inimeseks olemisele ka mõtte annab. Olemuslikult on iga inimene homo religiosus ning tal ei ole pääsu ka uskmatus argielus esile tulevate, sinna sisse tungivate arhetüüpsete hierofaaniate ees. Inimelus on kõik igaveses korduvuses, iga püha kordab mingit algset jumalikku algakti, nii ka sekulaarsetes rituaalides. Ka šamaan pole midagi muud kui järjekordne näide erilisemast pühast inimesest, sakraalse ja profaanse vahele sillaehitajast. Šamaani­initsiatsioonis muutub profaanne aeg müütiliseks, tõusurituaalid järgivad algset arhetüüpi ülailma taevase olendi poole toimuvast pürgimusest, šamaanirüüde sümboolika on hierofaania järjekordne näide jne. Eliade kesksete teoreetiliste kontseptsioonidega võib hästi tutvuda ka ta eespool nimetatud eesti keelde tõlgitud teoseid lugedes.

Suurmehele kohaselt on Eliadele ette heidetud paljutki alates juba mainitud teoreetiliste põhikontseptsioonide ülekasutamisest kuni parempoolsuse või esoteerikalembuseni tema kujunemisperioodil. Kõigest siin kirjutada ei jõua. XX sajand oli suurte lugude aeg, mida moekas millennium nüüd mõnuga kildudeks jahvatab. Eliade ei teinud välitöid, sedagi on talle ette heidetud. Antropoloog kogub oma ainest ning korvab oma ihasid välitöödel. Eliade valas oma kirge välja müstikalembeses ilukirjanduses, mida Riina Jesmin on järjepanu ka eesti keelde tõlkinud. Ka romaanides toimuvad ilmadevahelised rännud ja kadumised, ka seal püritakse igavikulise arhetüübi poole ning hierofaaniad oma mitmekesisuses rütmistavad sündmustikku. Poliitikavaba võrdleva usundiloo kõrval sai siia sisse tuua vihjeid ajaloole ja raudse eesriide taha jäänud kodumaa lähiminevikule. Eliade fiktsioonides pääseb vohama idaeuroopalik maagiline realism, mis pole vaid pelk ilukirjanduslik fantaasia, vaid usunditeadlase kõrgpilotaaž vabades kunstides. Eliade tekst hingab mõlema kopsupoolega kõigis žanrites.

Ning kindlasti tuleb Eliade teadusliku ja ilukirjandusliku pärandi eestindamist edaspidi jätkata.

1 Stefanie v. Schnurbein (2003), Shamanism in the Old Norse Tradition: A Theory between Ideological Camps. – History of Religions, Vol. 43, No. 2, 116–138.

2 Carlo Ginzburg (1983/1966), The Night Battles: Witch­craft and Agrarian Cults in the Sixteenth and Seventeenth Centuries. Johns Hopkins Press, Baltimore.

3 Éva Pócs, The Hungarian Táltos and the Shamanism of Pagan Hungarians. Questions and Hypo­theses. – Acta Ethnographica Hungarica 2018, 63(1), 149–196.

4 Anna-Leena Siikala, Mythic Images and Shamanism: A Perspective on Kalevala Poetry. FF Communications, 280. Academia Scientiarum Fennica, Helsinki 2002.

5 Eestikeelsena: Michael Harner, Šamaani töö: väe ja tervendamise õpetus. V. Maya, 1997.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht