Ukraina üheksa sõda, kümnes nälg

Macronist ja Scholzist on saanud Euroopa Pat ja Patasson, neid on aina raskem tõsiselt võtta, kuid nende „naljad“ on kurvavõitu ja naerma ei aja.

ÜLO MATTHEUS

Ukraina võiduks Vene agressori vastu on vaja armeed, relvi, teiste riikide tuge ja finantsabi. Selleks et see kõik olemas oleks, tuleb sõdida mitmel rindel ja pidada mitut sõda, seda tingimustes, kus Venemaa ei vali vahendeid. Lisaks päris sõjale käib info- ehk propagandasõda, diplomaatiasõda, viljasõda, energeetikasõda, kübersõda, hirmutamissõda ja mitmed teised sõjad veel. Seda loetelu võib pikalt jätkata, kuid piirdun alljärgnevalt vaid mõne sõjavariandiga.

Diplomaatia relvade nimel

Kui Ukraina puhul on mõiste „diplomaatia“ kasutamine igati kohane, siis Venemaa osas oleks õigem rääkida lobitööst, hirmutamisest, santaažist, energiasõltuvuse ärakasutamisest ja asümmeetrilisest sõjapidamisest.

Lääne relvatarned on Ukraina diplomaatia üks põhiküsimusi, et lääs annaks Ukrainale ründerelvastust, sealhulgas suure laskeulatusega raketiheitjaid MLRS ja HIMARS. Need on võtmetähtsusega, et vaigistada rinde suhtes distantsilt avatud Vene raketi- ja suurtükituld. Suurtükid ja raketiheitjad on piltlikult öeldes sõja jumal, see, kes määrab sõja saatuse. Sellest sõltub Ukraina vabastamine ja see, kui paljusid inimohvreid suudetakse vältida, sest seda, mida ei tee raketituli kaugelt, peavad tegema inimesed lähivõitluses, kus ohvreid on palju.

Kuigi USA kongress on heaks kiitnud abiprogrammi Ukrainale, nii et viimane saab soetada relvi vastavalt oma vajadusele, on president Joe Biden otsustanud siiski piirata Ukrainale antavate raketisüsteemide laskeulatust 70–120 kilomeetrini algselt kõne all olnud 300 asemel. Biden on öelnud, et ei soovi anda Ukrainale rakette, millega on võimalik tabada Venemaad, et mitte pingeid Venemaaga süvendada.¹ Venemaa on omalt poolt ähvardanud, et raketisüsteemide võimaldamine Ukrainale on Venemaale punane joon: see eskaleeriks sõja ulatust ja võib kaasa tuua konflikti USAga. Pärast Bideni otsust raketisüsteemid Ukrainale siiski eraldada tõi Venemaa juuni alguses Ivanovo oblastis sõjaväeõppustel välja kontinentidevahelised raketikompleksid RS-24 Jars, mis võivad kanda kuni kümmet tuumalõhkepead. Ikka lääne hirmutamiseks.

Bideni reservatsiooni laskeulatuse osas võiks ju pidada Venemaa lobi ja diplomaatia võiduks, kuid siiski võimaldavad ka need raketisüsteemid Ukrainal edukalt sõdida, olgugi et Sevastopoli sõjasadamani ei küünita. Kuna sama seadeldisega saab kasutada ka rakette, mille laskeulatus on suurem, siis pole välistatud, et ühel hetkel eraldatakse Ukrainale siiski ka neid.

Vene lobitöö võiduks võib pidada USA senaatori Rand Pauli lend-lease’i seaduseelnõu parandust USA senatis. Sellega tekkis seaduse vastuvõtmisel mõnepäevane viivitus, kuid seegi võit pole märkimisväärne.

Pigem võib Venemaa eduks pidada mõju mõnede Euroopa erakondade ja poliitikute üle. Venemaa on rahastanud mitmeid äärmusparteisid ja nende liidreid, näiteks Marine Le Peni ja tema juhitud Rahvusrinnet, kes tänutäheks Venemaad toetavad ega kiirusta Ukraina sõda hukka mõistma. Enamasti on tegemist ääreparteide või äärmuslike vaadetega erakondadega.

Selle kõige taustal on mõnevõrra seletamatu Saksamaa käitumine ning selle eelmise ja praeguse kantsleri hoiak: Angela Merkel blokeeris 2008. aastal Ukraina saamise NATOsse ja Olaf Scholz paistab silma vastumeelsusega tarnida Ukrainale raskerelvastust. Saksa­maa on lubanud Ukrainale näiteks oma suurepäraseid Leopardi tanke, kuid pakkus siis ootamatult neid hoopis Kreekale, et too saadaks vahetuse korras Ukrainasse Nõukogude päritolu tanke. Paraku Nõukogude tanke Kreekal endal ei ole, nii et need tuleks kuskilt hankida, mis kõneleb sellest, et Saksamaa tegutseb absurdselt.

1. juunil parlamendi ees kõneldes lubas Scholz opositsioonierakondade survel ja vastu tulles Volodõmõr Zelenskõi palvele tarnida Ukrainale õhutõrjeraketisüsteeme IRIS-T ja radareid Vene rakettide tõrjumiseks. Millist tüüpi IRIS-T raketisüsteeme ta silmas pidas ja kui kiiresti need Ukrainale üle antakse, seda kantsler ei täpsustanud. Praegu Saksamaal seda tüüpi raketiheitjate varu ei ole ja need peaksid tulema otse tehasest, mis tähendab, et lähemas tulevikus need Ukraina rindele ei jõua.

Scholzi tõrksus on põhjustanud mitmeid spekulatsioone ja pannud küsima, mis selle taga siis ikkagi on. Kas Venemaa käsutuses on mõjutusvahendeid, mis puudutavad teda isiklikult? On selle taga Venemaa luuretegevus? Äkki salaannetused erakonnale? Või ei suuda Saksamaa lihtsalt oma mugavustsoonist välja tulla? Vastuseid neile küsimustele ei ole. Räägitakse palju Saksamaa patsifistlikust hoiakust ja Teise maailmasõja järgse ümberkasvamise protsessi keerukusest, mis paneb Scholzi laveerima poliitiliste jõudude vahel, kellest ühed nõuavad otsustavalt Ukrainale raskerelvastuse tarnimist, kuid teised on selle vastu. Sisuliselt on Ukraina küsimus juhtimas Saksamaad sisepoliitilisse kriisi, mille vältimine sõltub sellest, kui kiiresti ja mil moel Saksamaa Ukrainat aitab.

Ent kui meenutada, et ei lubatud Eestil Ukrainale üle anda Saksamaal toodetud haubitsaid, on protsess siiski edenenud. Kui IRIS-T raketisüsteemid ja ka hiljuti lubatud soomustatud haubitsad peaksid tõesti Ukrainasse jõudma, võib seda nimetada kannapöördeks Saksamaa senises poliitikas, millega on püütud vältida mis tahes sekkumist kellegi sõjalisse tegevusse.

Vene diplomaatia õnnestumise ilming on küllap ka Scholzi ja Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni mai lõpus peetud telefonivestlus Putiniga. Olgugi et nõuti Venemaalt kohest relvarahu, vägede taandumist ja tõsiste läbirääkimiste alustamist Ukrainaga, on see ilmselgelt vaid tühi retoorika, mille taga on teadmine, et Putin on valmis läbi rääkima ainult tingimustel, millega Ukraina loobub Venemaa kasuks juba vallutatud territooriumeist. Nii Scholz kui ka Macron teavad, et need tingimused on Ukrainale vastuvõetamatud, ja küllap mõistavad väga hästi ka seda, et selline survestamine teenib tegelikult Venemaa huve ja nõrgestab Ukraina positsioone, kuna eesmärk on okupeeritud territooriumide täielik vabastamine. Arvestades Venemaa agressiivset olemust, on see võimalik paraku vaid sõjalisel teel.

Lisaks tuli Macron 4. juunil välja uue sõnumiga: Venemaad ei tohi alandada, et peale lahingute lõppemist oleks võimalik diplomaatiline lahendus. Kõneluste vahendajaks pakkus ta Prantsusmaad.² Sel kohal tasub meenutada, et Sarkozy juhitud Prantsusmaa oli üks neist, kes blokeeris NATO tippkohtumisel 2008. aasta aprillis Ukraina ja Gruusia saamise NATOsse, millele augustis järgnes Gruusia sõda. Selle lõpetamiseks etendas ka Sarkozy vahendaja rolli, millega ta aga sisuliselt täitis oma osa Venemaa kirjutatud stsenaariumis, mille olulisem eesmärk oli Ukraina tõrjumine NATOst, et seda riiki rünnata. Selle stsenaariumi vilju näeme me nüüd.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Macronist ja Scholzist on saanud Euroopa Pat ja Patasson, neid on aina raskem tõsiselt võtta, kuid nende „naljad“ on kurvavõitu ja naerma ei aja.

Viljasõda

Mõistmaks Ukraina diplomaatilise survestamise tagamaid ja lääne hirme, tuleb kõnelda nn viljasõjast, mis oli samuti üks põhjusi, ja võib-olla peamine, miks Scholz ja Macron Putinile helistasid. Nende eesmärk nimelt oli veenda Venemaad Ukraina sadamaid blokaadist vabastama.

Viljasõda kõneleb Venemaa haigest fantaasiast leida asümmeetriliseks sõjaks aina uusi instrumente. Selle sõja eesmärk on külvata maailma kaost ja mõjutada selle kaudu lääne poliitikat, kuivõrd Ukraina viljaekspordist moodustab suure osa abi Aafrika näljahädalistele. Peale mereliikluse blokeerimise Mustal merel on Venemaa varastanud okupeeritud territooriumidelt suurtes kogustes teravilja ja üritanud seda kolmandatele riikidele maha müüa. Samuti on ta röövinud põllumajandustehnikat, külvanud põllud täis pomme ja jalaväemiine, mille tõttu on Ukraina viljasaak sel aastal planeeritust palju väiksem.

Viljasõjast tulenevad õudus- ja hirmu­stsenaariumid pakuvad välja nälja­häda ja uued tohutud põgenike hulgad Euroopa uste taga. Seda asümmeetrilist relva katsetas juba Aljaksandr Lukašenka, kes meelitas Valgevenesse massiliselt põgenikke Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast, et nood seejärel jõuga üle Poola piiri Euroopasse suruda ja tekitada sellega rändekriis. Tõenäoliselt tegi ta seda Putini näpunäitel, kes sai sel viisil katsetada oma uut sõjatehnikat natuuris.

Moskva tegevus on sedakorda siiski palju mastaapsem, ähvardades kriisiga kogu maailma. Selle ärahoidmiseks nõuab Moskva, et tühistataks sanktsioonid, mis ei võimalda Venemaal vilja eksportida, ja pakub end lahkelt näljahäda leevendama. Sanktsioonide küsimuses on asi liikunud Venemaa jaoks paraku just vastupidises suunas ja juuni algul kiitis Euroopa Liit heaks järjekordse sanktsioonide paketi Venemaa vastu.

Propagandasõda

Nii Ukraina kui ka Venemaa kasutavad sõjast kõneldes propagandat ning mõlemad edastavad iga päev teateid oma võitude ja teise poole kaotuste kohta. Kui Ukraina infokanaleid võib usaldada, jätta teatud propagandanihke tähele­panuta, siis Venemaa omi tuleb ilmselgelt umbusaldada. Venemaa toodab Ukraina sõja kohta massiliselt valeuudiseid, millest jääb mulje, et Ukraina on iseennast rünnanud, ise tulistanud oma linnu, koole ja haiglaid ning tapnud oma tsiviilelanikke, keda Venemaa on tulnud Ukrainasse kaitsma. Vene infokanaleis vohab Ukraina-vastane hüsteeria: kutsutakse üles Ukrainat hävitama ja vajadusel kasutama tuumarelva. Seda teevad nii juhtivate telekanalite saatejuhid kui ka hüsteeriliselt Putini-meelsed poliitikud ja ühiskonnategelased. Sellise propaganda mõte on ennekõike sisepoliitiline: eesmärk on kütta üles Vene televaataja Ukraina-vastasust ja Vene kodanike nn patriotismi. Viimast on näiteks vaja selleks, et leida Vene sõjaväkke uusi vabatahtlikke, keda saata Ukraina rindele kahurilihaks. Muu hulgas kiitis riigiduuma heaks seaduseelnõu, millega meeste sõjaväeteenistuse iga tõsteti seniselt 40 aastalt 60-le. Küllap on tulevaste pensionäride Ukrainasse suurtükilihaks saatmine osa lahendusest, mis vähendab pensionikassa kasvavat defitsiiti.

Väljapoole suunatud propagandas kõneleb Venemaa jätkuvalt erioperatsioonist „natsliku“ Ukraina vastu ja ähvardab „terroristideks“ tituleeritud Azovstali „natse“ sõjakohtu ja mahalaskmisega. Sõjavangide hukkamine on sõjakuritegu, mis on vastuolus Genfi konventsiooniga, nii et tõenäoliselt on seegi ähvardus vaid osa propagandast, mille eesmärk on saavutada läänelt mingeid järeleandmisi või siis ebaproportsionaalne vangide vahetus Ukrainaga, näiteks, et Azovstali kaitsjate vastu antaks välja kõik Vene vangid. Ilmselt oleks Ukraina sellega nõus, aga kuna Venemaa viivitab, siis näib selle taga olevat mingi muu salakaval plaan.

Ukraina infosõja välispoliitiline eesmärk on oma diplomaatilist tegevust võimendada ja meelestada lääneriike mitte sundima Ukrainale peale eba­mugavaid leppeid ning tarnima Ukrainale just neid relvi, mida on hädasti vaja. Seni on saavutatud USA, Kanada, Austraalia ja suure osa Euroopa tugev toetus, kuid jätkub ka juba nimetatud Euroopa tuumikriikide vastuseis, kuna nood soovivad näha pigem kohe alustatavat rahuprotsessi. USA kongressi vastu võetud lend-lease’i seadus on kindlasti pretsedenditu meede Ukraina abistamiseks, pärast Teist maailmasõda pole seda kordagi kasutatud. Selle eesmärk pole USA vaates mitte ainult Ukraina toetamine, vaid Venemaa nõrgestamisega kogu maailma julgeolekupoliitilise olukorra muutmine. USA seisukohalt ei tohi Ukraina seda sõda kaotada ka sel põhjusel, et omad järeldused sellest teeb Hiina. Kui USA ei suuda aidata Ukrainat, siis leiab Hiina, et ta võib Taiwanit rünnata ega pea USAd kartma. Seega on Ukraina võit sõjas Venemaa vastu ka USA võit, mis suurendaks tema usaldusväärsust ja hoiaks ära järgmised sõjad.

Energiarelv

Nagu näha, kasutab Venemaa oma gaasi ja naftat energiarelvana. See on nagu teatrilaval seinale riputad püss (või nagu Venemaa gaasitorud), mida on pikalt õlitatud, silitatud ja poleeritud, et sellega õigel hetkel tegevusse sekkuda. Venemaa suurem eesmärk on taas hõivata või oma mõjusfääri haarata kogu endine NSV Liit. Selleks et lääs tema plaanidesse ei sekkuks, pani Putin nad Venemaa energiast sõltuma. Kuigi Euroopa juba liigub selles suunas, et loobuda Venemaa energiatarnetest, on see tee pikk ja vaevaline. Ka viimases Euroopa Liidu sanktsioonipaketis Venemaa naftaekspordi vastu tehti reservatsioon Ungarile, Slovakkiale ja Tšehhile, kes ei pidanud võimalikuks loobuda naftatarnetest Družba torujuhtme kaudu. Viimasel Euroopa ülemkogul seatud eesmärk on kokkuvõttes vähendada Vene nafta importi selle aasta lõpuks 90 protsendi võrra, aga see ei aita Ukrainat praegu. Vene energiarelv toimib, nii et kuigi Euroopa ehk ongi ühtsem kui ei kunagi varem, on selles ühtsuses tõsised mõrad.

Hirm

Hirm on üks Venemaa olulisemaid ja jõhkramaid relvi. Hirmu tekitamiseks pommitab ja tulistab Venemaa rakettidega Ukraina linnu, tapab massiliselt tsiviilelanikke, naisi, lapsi ja vanureid, saadab okupeeritud linnadesse korda looma ebarditest kadõrovlased, mõrvab inimesi kuklalasuga jne, jne.

Maailma hirmutamiseks ähvardab Venemaa Ukrainat ja kogu läänt tuumalöögiga. Juba praegu kasutab ta hirmuõhkkonna loomiseks keelatud relvi (nt kassett- ja fosforpomme), ründab keemiatehaseid ja tuumajaamu, et keegi ei kahtleks tema õudsete ähvarduste tõsiseltvõetavuses. Ta hirmutab maailma globaalse näljahäda ja migratsioonilainega.

Venemaa ei sõdi aumehe koodeksi alusel ega Genfi konventsiooni järgides, vaid hävitab teadlikult haiglaid, koole, lasteaedu ja kaubanduskeskusi. Ta ründab meelega ja sihipäraselt tsiviilelanikkonda. Ta sõdib terroristlike meetoditega.

USAs on kõne all Venemaale terrorismi toetava riigi staatuse andmine, kuid esialgu valitseb selles osas kõhklus, sest sanktsioonid, mis kaasnevad sellise staatusega, on Vene majandusele eriti hävitavad ning sellest staatusest vabaneda väga raske. See võtab sisuliselt ka Venemaaga dialoogi võimaluse, mida mingil põhjusel ikka veel tagataskus hoitakse. Ka siin peidab ennast lääneriikide hirm teha midagi peaaegu lõplikku – hirm tuumariigi kaose ees.

Hirmust Venemaa punase nupu ees on siiski üle saadud. Küllap võidetakse ühel hetkel ka hirm Venemaa majanduslikult päris põhja lasta, sest põhjast saab tõusta vaid ülespoole.

1 Biden will not supply Ukraine with long-range rockets that can hit Russia. – The Guardian 30. V 2022. https://www.theguardian.com/world/2022/may/30/biden-will-not-supply-ukraine-with-long-rangerockets-that-can-hit-russia

2 Russia must not be humiliated despite Putin’s ‘historic’ mistake, Macron says. – Reuters 4. VI 2022. https://www.reuters.com/world/europe/russia-must-not-be-humiliated-despite-putins-historic-mistake-macron-2022-06-04/