Üks roll

OTT KARULIN

Lolo Jones oli 2008. aasta Pekingi olümpiamängude saja meetri tõkkejooksu favoriit. Start õnnestus ja veel kaheksandal tõkkel oli kuldmedal vaata et kindel. Siis aga puudutas ta jalaga eelviimast tõket, kaotas rütmi ning lõpetas alles seitsmendana. Selline ebaõnn võib tabada mitte ainult sportlasi, vaid ka näiteks poliitikuid. Indrek Saare „jooks“ kultuuriministrina on läinud siiani üsna libedalt. Ja nüüd, vaid mõni kuu enne valimisi, täidavad kultuurivaldkonna uudised äkki suure osa meediapildist. See tähendab, et ka kultuuriministril tuleb oma seisukohti avaldada. Olgu siis teemaks Eesti Kontserdi ebaõnnestunud juhikonkurss, kus kõik tõkked said justkui ületatud ja võitjagi välja kuulutatud, aga tulemus tagantjärele tühistati. Või sama asutuse meediasse lekkinud/lekitatud siseaudit, mis tõi ilmsiks, „et sihtasutuse alla kuuluva vanamuusikaansambli Hortus Musicus raamatupidamises ja aruandluses valitses aastatel 2013–2016 täielik segadus ning Eesti Kontserdi juhtkonna hooletus lepingute sõlmimisel tõi kaasa kahjusid“ (ERR 30. X). Või siis avalikkust üllatanud teater NO99 otsus oma tegevus lõpetada.

Indrek Saar on olnud oma hinnangu andmisel tagasihoidlik – pigem pugenud tõkke alt läbi, kui et julgelt seda ületada püüdnud. Mõistes küll poliitiku kainelt kaalutlevat meelt, ei saa sellise lähenemisega kuidagi nõustuda.

Kommenteerides Eesti Kontserdi auditit, ütles Saar „Aktuaalsele kaamerale“: „Mulle on nõukogu kinnitanud, et nad on selle probleemi üksikasjalikult läbi töötanud ja nad konsulteerisid ka politseiga sel teemal, kas asjas on kriminaalasja tunnuseid ning neid ei tuvastatud“ (ERR 30. X). Sellest aga ei piisa – eriti seepärast, et Saar on kultuuriministrina ka Eesti Kultuurkapitali nõukogu esimees ning audit tuvastas muu hulgas, et nii MustonenFest kui ka Eesti Kontsert on taotlenud kultuurkapitalilt ühe ja sama ürituse korraldamiseks toetust ja ka selle saanud. Kui kulka neid toetusotsuseid üle ei vaata, sülitatakse näkku kõigile taotlejatele, kes käituvad korrektselt. Arvestades ka Mustoneni enda suhtumist – „Meie ülesanne ei ole mitte raamatupidamisega tegeleda ja arutada neid probleeme, vaid tegeleda kunstiga“ (ERR 30. X) – on suur võimalus, et kultuurivaldkonna kõnepruugis kinnistubki „mustoneni tegema“ ehk kunstialase geniaalsusega seaduserikkumise õigustamine. „Viioldama“ meil juba on käibel.

Kui Eesti Kontserdi probleemipesa on kahtlemata ebameeldiv harutada, siis teater NO99 tegevuse lõpetamine pakub Saarele lausa kandikul võimaluse näidata end julge kultuuripoliitikuna. Meenutagem, et otsus anda võlgades ja selge kunstilise suunata Vanalinnastuudio juhtida Tiit Ojasoo meeskonnale, oli toona ootamatu, sest läks heas mõttes vastuollu tavaga kultuuripaati võimalikult vähe kõigutada. Otsus oli seda söakam, et vaid viis aastat varem lavakunstikooli lõpetanud Ojasool oli ette näidata 11 lavastust. Ja tark, sest osati märgata noore lavastaja teravat vormi ning selle kasvupotentsiaali.

Muidugi pole selline ingelinvestori mõtlemine kultuuriministeeriumile või ka riigile tervikuna omane. Nüüd, kui teater NO99 lõpetab, on tekkinud aga suurepärane võimalus: neile planeeritud 1,1 miljonit tegevustoetust võiks ja lausa peaks minema järgmisele kunstnikule või nende rühmitusele, kel sarnaselt Ojasoo meeskonnaga 14 aastat tagasi on eeldused mõtestada Eesti ühiskonda siin ja praegu viisil, mis pakub huvi ka rahvusvaheliselt, sest peale teemavaliku pakutakse uusi esteetilisi võtteid.

Eeldada, et see kunstnik tuleb etenduskunstnike seast, pole siiski mõistlik. Pigem peaks otsima NO99 mantlipärijat tervest kultuurivaldkonnast, vajadusel kas või konkursiga.

Karta on, et Saar, kes poliitikuna jookseb pigem maratoni, ei taha kedagi pahandada ja nii läheb kõik jälle omasoodu. Kosilasi on NO99 majal juba üksjagu ja ka minister on arvanud, et kuna see 1,1 miljonit on olnud osa etenduskunstide toetusest, siis on loomulik, et see valdkonda ka alles jääb (Ärileht 5. XI). Tuletan siiski meelde, et Sakala 3 maja ja NO99st üle jääva tegevustoetuse tulevik ei pea tingimata kattuma (kas või seetõttu, et tegemist on kahe eraldiseisva sihtasutusega). Seega soovin kultuuriministrile ja tema ametnikele otsustamisel nii sprinterlikku plahvatuslikkust kui ka pikamaajooksja strateegilist mõtlemist.