Üks roll

OTT KARULIN

Kas teie teate, mis aastal te vanaduspensionile jääda võite? Kas oskate seletada, kuidas teie pensionisumma kujuneb ning mis vahe on esimesel, teisel ja kolmandal pensionisambal?

Ilmselt suureneb jaatavate vastuste osakaal võrdeliselt vastajate vanusega, sest paljud meist ikka oskavad nooruspõlves teha otsuseid, mille kasu selgub alles poole sajandi pärast.

Ausalt öeldes olen ma juba pikemat aega arvanud, et kui mitte minu, siis minust järgmine põlvkond on esimene, kes pensioni, nagu me seda praegu tunneme, enam ei saa. Riigil lihtsalt ei jagu selleks (maksu)raha või kui jagubki, siis igaühele nii vähe, et selle summaga ära ei ela.

Rahandusministeeriumi prognoosi alusel suureneb aastaks 2060 eakate (64+) suhtarv tööealistega võrreldes kaks korda ehk iga tööealise kohta on poolteist tööealist. Selles mõttes on igati arusaadav ja mõistlik, et poliitikud ja ametnikud on võtnud pensionisüsteemi reformimise käsile. Kuigi, jah, argumendid ühe või teise lahenduse poolt tunduvad olevat kantud rohkem opositsiooni kukkumise kibestumisest ja koalitsiooni lagunemise hirmust kui tõesti sisulistest kaalutlustest.

Valitsuse algne eesmärk oli suurendada solidaarsust. Selleks otsustati, et pensioni esimese samba arvutamisel ei võeta enam arvesse tasutud sotsiaalmaksu suurust ehk et lisaks baasosale, mis on kõigil sama suur (nn rahvapension), sõltuks riiklik pension tööstaažist. Tasub meeles pidada, et pensioni teine sammas ehk kohustuslik kogumispension sõltuks endiselt töötasust.

Üsna ootuspäraselt ei meeldinud selline lähenemine ettevõtjatele. Kaubandus-tööstuskoja peadirektor Mait Palts arvas lausa, et kui pensioni seotus sissetulekuga väheneb, mõjutab see kindlasti motivatsiooni saada ja maksta ausalt kõrgemat palka: „Ausalt palku maksma ja vastu võtma motiveerib see, kui isikud tunnetavad, et nad saavad raha eest midagi isiklikult vastu,“ ütles ta ja tõi võrdluseks emapalga, mis motiveerivat teenima võimalikult suurt töötasu enne sünnitamist. Ta lisas: „Kuna pensionile jäämise ja tulu teenimise vahe on pikem, on korrelatsioon ka väiksem, kuid tegemist on jälle ühe aspektiga mitme hulgast, mis võib panna kedagi mõtlema, kuidas on soodsam, ja valima sealjuures ümbrikupalga või osalise ümbrikupalga tee. Pensioni sõltuvus sissetulekust ei ole kindlasti peamine argument, kuid üks teiste hulgas siiski“ (Äripäev 10. IV).

Ähvardada riiki ümbrikupalkade osakaalu kasvuga kuulub muidugi ärilobistide (ja nende eestkõneleja Reformierakonna) kuldvarasse (sama retoorikat kasutati ka tulumaksumiinimumi arvutamise reformi puhul), kuigi viidatud artikliski on välja toodud, et planeeritava reformi mõju polegi nii suur. Näiteks 1,2-kordset keskmist palka teenival inimesel, kes on liitunud II sambaga, väheneks pension 2,9% ning kahekordset keskmist palka teenides oleks kaotus 10%. Lausa kümnendik läheb ju kaduma, see on vargus, võiks siinkohal karjatada, aga et see kadu arvutatakse summalt, mis on Eesti keskmisest sissetulekust kaks korda suurem, oleks pension ikkagi kaas­kodanike omast märkimisväärselt kopsakam. Vaid pool keskmist palka teenival inimesel tõuseks pension 12%, mis on ikkagi alla keskmise.

Nõustun Ahto Lobjakaga, kes saates „Olukorrast riigis“ ütles: „Pensioni­reformi osas ei näe ma isegi põhjendust, miks hetkel küsitlustes väga kõrgelt sõitev Keskerakond ei julgenud suhteliselt nõrgalt esineva Reformierakonna suhtes võtta jõulisemat positsiooni“ (ERR 9. XII). Ometigi aga just nii läks ja planeeritud muudatus pensioni esimese samba arvutamise valemisse sai märksa lahjem, sõltudes pooles ulatuses tööstaažist ja pooles tasutud sotsiaalmaksu suurusest.

No kuidagi ei tahaks õpetajalaurilikult öelda, et mis siis ikka, kui tervet rehkendust ei osatud teha, hea, et poolgi tehti. Seda enam et mulle on jäänud arusaamatuks, kuidas suhestub pensionireform tuleviku töö kontseptsiooniga, mille kohaselt töötab üha vähem inimesi tähtajatu töölepingu alusel ning saab tulu eri tüüpi lepingutega, mille kõigi puhul sotsiaalmaksu tasumise kohustust pole. Kõigepealt peaks lõpuni vaidlema selle, mil määral on XXI sajandil põhjendatud töö- ja võlaõiguslike lepingute, aga ka töölepingu, litsentsitasude ja ettevõtlustulu erinev maksustamine ning nendega kaasnevate õiguste ja kohustuste eristamine. Ja alles seejärel saab otsustada, milline peaks olema pensionisüsteem, mis ei taastoodaks ühiskondlikku kihistumist.