Üks roll

OTT KARULIN

Lapsepõlves alateadvusse söövitunud õudusunenägusid, mis veel täiskasvanunagi hirmujudinaid tekitavad, on ilmselt igaühel. Paljud on ainuomased, nii mõnedki korduvad samaealistel. Minu põlvkonna luupainajate varamusse kuuluvad nii legend Mustast Käest, kes pimeduses ligi hiilib – eriti siis, kui on liialt uudishimutsetud – ja su kägistab, aga ka „Nõiutud saar“, „Klaasikillumäng“ ja „Nõiakivi“, mis astusid teleekraanilt ülbelt laste unenägudesse, nagu tegi seda mujal maailmas (võib-olla ka Eestis neil õnnelikel, kel oli juba 1980ndatel SAT-TV) Freddy Krueger oma rappiv-tapvate metallküünistega.

Mulle õudsete tegelaste võidujooksus troonib pjedestaali kõrgeimal astmel siiani Kivinõid, kelle ekraanile mitteilmumist sai palavalt soovitud. Tagantjärele ei oskagi öelda, miks see rohevalgete mummukestega palistatud rohelise hõlstiga tegelane, kelle lilla-valged silmad tungivad ninast kaugemalegi, mind nii kohutas, aga ega hirm olegi ratsionaalne tunne. Nagu ei kaota seda päriselt maagia kadumine – tead küll, et ekraanil on vaid näitleja kostüümis, aga ikka ei tahaks ka täiskasvanuna Kivinõiaga pimedal tänaval kohtuda.

Eks näis, millal ja kas üldse paljastub täna Ameerika Ühendriikide 45. presidendiks inaugureeritava Donald Trumpi kostüümi maisus, aga Kivinõiaga sarnaseid emotsioone on ta tekitanud juba praegu rohkem kui vaja, et saada peatükiks ajaloos. (Jumal tänatud, et Kivinõia ajal polnud veel Twitterit ega ristmeediat, muidu poleks ilmselt kunagi sõba silmale saanud.)

Võib ka juhtuda nii, et järeltulevad põlved ei saa üldse aru, mida nende esivanemad siis nii väga kartsid, ja taandavad Trumpi XXI sajandi kentsakaimate ajalooliste isikute lõputusse nimistusse. Kui nii ka läheb, on kindlasti neidki, kes seda ebaausaks peavad ja oma iidoli eest välja astuvad. Ma mõistan neid – ega ma isegi kohe naljale pihta saanud, kui veebiportaal Cracked valis „Mõmmi ja aabitsa“ tegelaskonna maailma seitsme kõige tahtmatult hirmuäratavama lastetegelase hulka.* Kuidas siis nii – meie oma mõtlikult kohvi jahvatav Mõmmi isa, vahvaid krutskeid täis Rebase-Rein, armas-abivalmis Jänku-Juta ja muidugi õpihimuline Mõmmi on äkki kõrvuti peenisepea ja kakajunniga?! Ma poleks Mõmmita see, kes ma olen, ega oskaks ilmselt lugedagi. (Viimane on muidugi liialdus, nõukogude koolisüsteem oli nii hea küll, et juba lasteaias lugemine selgeks saada, kui ka pidi kuueaastaselt kooli minema. „Mõmmi aabitsa“ abil loomulikult.)

Nii tulebki välja, et Heljo Männi sulest on pärit nii mu lapsepõlve suurim hirm kui ka parim sõber. Healt kirjanikult, kes kujundanud enam kui ühe põlvkonna lugemisharjumust ning maailmavaadet, vähemat ei ootakski. Ka Männi enda olekus on miski vastuolulisus sees: enamikul veebiavaruses tiirlevatel fotodel on naer tema suunurkades ja prillide taga säravates silmades, aga mõnel üksikul vaatab vastu hoopis teistsugune, peaaegu range suujoone ning keskendunud, ehk nõudlikugi pilguga nägu. Aasta tagasi antud intervjuus nentis Mänd isegi: „Nüüd on mul töö esiplaanil: hakkan kõike, mida veel ei ole avaldatud, ümber kirjutama. Tahan, et kõik oleks täiuslik. See nõudlikkus enda vastu on minusse alles viimase kahe aasta sees tulnud. Norin omaenese sõna kallal ja teen mõtet sügavamaks“ (Postimees 29. I 2016).

Seda nõudlikkust iseenese vastu võib kahtlemata soovitada meile kõigile – neile, kes jäävadki elu lõpuni Kivinõida kartma ja otsima (ning paratamatult ka leidma); neile, kes liituvad homme Washingtonis protestimarsiga, kui ka neile, kes täna üle lombi tähistavad ega mõista, miks nende Mõmmit niimoodi rünnatakse, ta kaheldava väärtusega edetabelitesse lisatakse. „Tihedust, sügavust on vaja juurde luua,“ ütles Mänd viidatud loos. Selleks oleks Kivinõia ja Mõmmi meeskonnal mõistlik kohtuda mujal kui sõnasõjatandril. Seda, et nii kunagi ka läheb, on praegu raske uskuda, aga loota tasub. Ning sel ajal põhitõdede meeldetuletamiseks mõni Männi raamat üle ja juurde lugeda, sest on enam kui kindel, et suur osa tema loomingust – on tal ju ilmunud sadakond luule-, proosa- ja näidendiraamatut ning vaid vähestest on saanud telelavastus – on enamikule meist tundmata.

„Ah-haa, ah-haa …“ Kel on selge „A“?

* Vt http://www.cracked.com/article_24118_the-7-most-unintentionally-nightmarish-childrens-characters.html