Üks roll

LEA LARIN

Ta tegi seda jälle. Nii võib öelda, kui massimeediast vaatavad vastu peal­kirjad „Haridus- ja teadusminister Mailis Reps avaldas plaani …“ (täida lünk sobiva sisuga), sel korral siis plaani muuta kõik lasteaiad osaliselt eestikeelseks ja kohustuslikuks.

Iseenesest on mõttel jumet. Mis oleks selles halba, kui alates 2020. aasta 1. septembrist oleks kõigis lasteaedades üks kasvataja, kes räägib lastega eesti keeles, seda enam et enamik inimesi toetab eestikeelse õppe laiendamist. Ligi 80 protsenti nii eesti- kui ka venekeelsest elanikkonnast arvab, et eestikeelse õppega peaks alustama lasteaias.

Teise muudatusena pakub haridus- ja teadusminister välja, et alusharidus võiks tulevikus olla kohustuslik ja kõik lapsed saada 20 tundi nädalas tasuta lasteaias käia. Kuis see kohustus välja kukub, seda näitab aeg. Praeguse plaani kohaselt peaks kohalik omavalitsus peredele teada andma, et nende kolmeaastasele lapsukesele on lasteaias koht olemas, aga pole teada, kas neid kohti ka reaalselt jagub ja nii, et lapsevanemad rahule jäävad Ning mis saab siis, kui lapsevanem üleüldse ei taha oma võsukest alusharida?

Ent see on vaid viimane plaanidest. Koolides on juba lisavaheaeg ning kooliaasta lõpp seetõttu veel kaugemale suvesoojusesse lükkunud. See on jaotanud lapsevanemad kahte leeri: pool imestab, mis mõtet on koolis viibimist kunstlikult õppimislaadse tootega pikendada, saata piltlikult öeldes lapsi loomaaeda ahvi intervjueerima, teised rõõmustavad, et võsuke on teatud kellaajani kindlates kätes ja tema vaimset arengut kiirendab hariduslik valgus.

Muidugi meenub teravat vastukaja tekitanud Repsi idee kehtestada gümnaasiumisse pääsuks lävend ja suunata nõrgemad õpilased kutsekooli. Selle plaani kohaselt saanuksid tulevikus gümnaasiumi sisse vaid need, kelle põhikooli lõputunnistuse keskmine hinne on vähemalt 3,75. Kõik, kes lävendit ei ületa, saadetaks aga ära kutsekooli. Kõlab julmalt, kuid seda mõtet põhjendati asjaoluga, et need lapsed, kes säärast lävendit ei ületa, langevatki enamasti gümnaasiumist välja. Kuna suur osa neist lõpuks gümnaasiumi-kõrgkooli rajale ei naase, valivad nad nagunii rakendushariduse.

Või siis plaan lubada eesti keele riigieksami funktsionaalse lugemise osas õigekirjavigu. See lükati esialgu aastaks edasi, kuna vastuseis oli suur.

Ja siis muidugi uue kõrgharidusseadustiku väljatöötamiskavatsuses kirjas olnud plaan, mille kohaselt võiks keskkooli astuda põhihariduseta, ülikoolidesse õppima pääseda keskharidust tõendava dokumendita või poolikutest bakalaureuseõpingutest hoolimata magistriõppesse kandideerida. Mõte oli selles, et kõrgkool võiks võtta vastu tudengid, kel vahetult eelneva haridustaseme lõpudokumendi puudumisele vaatamata on olemas vajalikud teadmised ja oskused, mis saadud erialal töötades, täienduskoolitusel käies või kutset omandades. Pooliku põhiharidusega täiskasvanu ei peaks siis end teismelistega ühte koolipinki mahutama, vaid võiks gümnaasiumi astuda.

Praegugi arutatakse minister Repsi plaani kaotada põhikooli lõpueksamid, kuna gümnaasiumi pääsuks toimub nagunii range selektsioon, eksamid, katsed ja sotsiaalse arengu vastuvõetavuse tagamiseks vestlused. See plaan ilmselt isegi lendab, sest tõesti-tõesti – kellel on elus vaja läinud põhikooli lõpueksamite hindeid?

Ons see siis minister Reps või rambivalgusest väljas võimekas ametnik(kond), kes on mängleva kergusega tahtlikult või tahtmatult Eesti avalikkust tantsitanud, paisates järjest välja mõtteid ja plaane, mis tihtipeale ägedaid vaidlusi tekitavad. Osalt on pooltooreste ideedega spinnitud, osalt tõsiseltvõetavaid muudatusi välja pakutud, kuid igal juhul on avalikkus haridusprobleemidele mõtlema ja vaidlema tõmmatud.

Pikk poliitikustaaž on minister Mailis Repsi karastanud ja nii ei karda ta järjest uute mõtetega avalikkuse ette astuda. Justkui jonnipunn, kes pikalilükkamise peale jälle püsti kargab. Või nagu Gerald Durrelli lapsepõlve Korfu raamatu „Minu pere ja muud loomad“ ooperiprimadonna, kes dramaatiliselt esitatud elust lahkumise lõpuaariast ja lavalt kuristikku viskumisest hoolimata veel korduvalt publiku rõõmuks lavale lennutatud sai, kuna lavatöölised olid lavaauku liiga ägeda vedrustatud-pehmendatud maandumisplatsi meisterdanud.