Üks roll

OTT KARULIN

Pean tunnistama, et olen (vähemalt seni) hoidnud end Venemaal toimuva jalgpalli MMiga kursis sekundaarsete allikate vahendusel, olgu nendeks siis artiklid ajalehtedes või ühismeedia ajajoonele sõprade postitatud emotsionaalsed hinnangud mõne mängu tulemusele. Tean, et Argentina sai üle noatera alagrupist edasi ja et Islandi kaotusele elasid Tartus kaasa lausa viie riigi juhid.

Kõige enam on aga silma hakanud keski VAR, kes MMil ilmselgelt suuri tegusid teeb ja paljudele kutselistele ja harrastusspordikommentaatoritele pinnuks silmas on. Olgu siis teistele minusugustele jalgpalli kaugnautijatele selgituseks öeldud, et VAR (video assistant referee) ehk videokohtunik (tema meeskonnas on ka kolm abikohtunikku ja neli tehnikut) vaatab üle keerulisemad olukorrad ja annab vastava info edasi mängu peakohtunikule. „Videokohtunik muide ei saa mängu sekkuda igal hetkel, vaid tema töö on otsustav neljas situatsioonis: väravad, penaltid, punased kaardid ja identiteediprobleemid (näiteks et olla ikka kindel, et õige mängija tegi vea ja peakohtunik palub sel puhul videotiimilt abi). Lisaks on meil kõigil võimalus koos peakohtunikuga see olukord üle vaadata, sest uudse võimalusena saame kõik ka seda teleriekraanilt vaadata, mida peakohtunik palliplatsi kõrvalt videokabiinist näeb,“ selgitab Martin Mets (Diktor 18. VI).

Kas vajame sellist videokohtunikku ka mujal kui spordis? Ilmselt on kõik kuulnud ütlust, et „tahaks olla kärbes seina peal“ kusagil, kus tehakse suuri otsuseid, mis puudutavad paljusid. Sellest polegi nii palju aega möödas, kui meedias arutleti riigikogu komisjonide töö läbipaistvuse üle (protokollid küll on, aga need kipuvad jääma lakooniliseks). Veel vähem teame, kuidas sünnivad otsused näiteks ministeeriumides või mõne riigiasutuse nõukogus. Miks mitte kasutada videokohtunikku iga poliitmängu matši juures, kus vähegi ühiskonda puudutavaid otsuseid tehakse?

Vastuväited on arvatavasti paljuski samad, mis ka VARi jalgpallis kasutamise puhul tuuakse. Nii on Kasper Elissaar tõdenud, et VAR „lõhestab mängu tempot ja röövib sellest emotsiooni“. Ta lisab: „Muidugi õigluse poole püüdlemine on tore, aga täpselt nagu on mängijate eksimused osa mängust, on seda ka kohtunike eksimused“ ning pealegi on VAR-i õnnestumisesse „teatav võidukoefitsient juba sisse kirjutatud – mitmed kümned kaamerad selgitavad väga suure tõenäosusega kümnest juhul kümnel paremini välja tõe kui inimsilmad“ (soccernet.ee, 14. VI). Seda võiks väita ka mõni poliitik, kelle emotsionaalset sõnavõttu näiteks riigikogu istungil VAR (riigikogu juhatuse otsusel siis) katkestab, sest vaid mõni minut varem on ta väitnud midagi risti vastupidist. Istungid lähevad nii tõepoolest pikemaks – kohe üksjagu, teab igaüks, kes vähegi riigikogu saalis toimunu stenogramme lugenud – ja kirgegi võib vähemaks jääda, aga argumenteeritud arutelukultuurile tuleksid sellised kontrolli- ja hingetõmbepausid pigem kasuks.

Muidugi, pettusega ei taha keegi vahele jääda. Gerd Eston Sepp kirjutab: „Mitte kunagi varem ei ole MMil määratud nii palju penalteid ja mitte kunagi pole standardolukordadest löödud väravate arv olnud nii suur,“ aga toob välja ka teise poole: „Samuti anti nii vähe punaseid kaarte viimati 32 aastat tagasi ning suluseise pole nii vähe olnud alates aastast 1966“ (Õhtuleht 26. VI). Kui eelnev poliitikapallurite keelde tõlkida, siis tähendaks VARi kasutamine neile küll varasemast enam noomitusi riigikogu juhatuse poolt (ja arupärimisi meedialt), aga samal ajal ka suurendaks tõenäosust, et kainelt kaalutletud ja esitatud väited ei saa teise maailmavaatega poliitikutelt populistlikke võtteid (ehk tõe teesklemist) kasutades naeruvääristatud.

Seda enam et „VAR ei alusta olukorra analüüsi küsimusega „Kas kohtuniku otsus oli õige?“, vaid küsimusega „Kas kohtuniku otsus oli ilmselgelt vale?“ nagu viitab Ott Järvela (Postimees 18. VI). Ka Mart Kase on positiivselt meelestatud: „Õigluse nimel situatsioonide ülevaatamine on ainuõige, sest nii saavad teesklejad avalikuks“ ning ütleb: „VAR oleks nähtavasti kasulik ka paljudele (tipp)juhidele oma organisatsioonide juhtimises. Kes ei tahaks omada mentorit, kes mitte ainult ei targuta, vaid aitab näha ka konkreetseid lahendusi … Võltsuudiste võidukäiguajastul ei ole selline globaalne tõe väärtuse edastamine üldse mitte väike asi“ (Edasi.org, 27. VI). Eks ole riikki organisatsioon ja poliitikud selle (tipp)juhid.