Usk, keel ja sõda

AIMAR VENTSEL

Bronisław Malinowski nimi peaks haritud ja lugejale inimesele kas või umbmääraselt tuntud olema. Läänemaailma mõttelukku on ta jälje jätnud nii sotsiaal- kui ka kultuuriantropoloogias, religiooniuuringutes, filoloogias, majandusteoorias, aga ka õigussüsteemi-uuringutes. Raamatusse „Maagia, teadus ja religioon“ on koondatud esseed (õigemini õhukesed raamatud) religioonist, keeleteadusest, psühholoogiast ja sõjaantropoloogiast. Raamat on varustatud Toomas Grossi väga hea järelsõnaga, kus on põhjalikult käsitletud Malinowski elu ja tegemisi ning ka eriarvamusi tema kirjutiste, eriti postuumselt ilmunud päevikute kohta. Ühtlasi on järelsõnas antud ülevaade antropoloogia algusajast ning peamistest uurimismeetoditest.

Malinowski alustas ajal, kui antropoloogia oli distsipliinina veel häguse sisuga: antropoloogia oli osa ühiskonnateadustest ning kindlapiiriline vahe sotsioloogia, psühholoogia või ajalooga oli alles välja kujunemata. Malinowskile ongi omane vaadata uurimisobjektile laiemalt ning leida seoseid inimkultuuri eri valdkondade vahel. Selline lähenemine erineb suuresti tänapäeva antropoloogiast, kus teadlane uurib mõnd kitsast valdkonda mõnes konkreetselt defineeritud regioonis.

Esimese maailmasõja ajal jäi Malinowski sõna otseses mõttes Melaneesiasse lõksu, elas kaks aastat Kiriwina (tollal Trobriandi) saartel ja kirjutas hiljem oma raamatutes need saared maailmakuulsaks. Sunnitud viibimise tõttu Lõunamere saartel avastas ta pooljuhuslikult ühe antropoloogia peamise uurimismeetodi, kauaaegse empiirilise välitöö. Omas ajas oli see revolutsiooniline uurimismeetod, sest teised tollased väljapaistvad ühiskonnauurijad (nt Émile Durkheim või James Frazer) ei teinud empiirilist välitööd.

Kui hakata raamatut „Maagia, teadus ja religioon“ lugema, tuleb silmas pidada, et seal kirjutatut tuleb käsitleda oma aja raamides. Möödunud sajandi alguses valitses mõtlemises kultuurievolutsionistlik lähenemine ehk usk sellesse, et on olemas arenguastmed, kuhu annab paigutada eri arenguastmel kultuurid. Kui tänapäeva antropoloogia üheks aluspostulaadiks on holism, s.t ei saa rääkida rohkem või vähem arenenud kultuuridest, siis Malinowski ajal usuti, et on olemas tsiviliseeritud ja primitiivsed kultuurid. Evolutsionism lööb raamatus pidevalt läbi: lugeja leiab märkusi kõrgemalt või madalamalt arenenud keelte, metslaste ning tsiviliseeritud rahvaste ja metslaste primitiivsest meelelaadist tulenevate primitiivsete usukommete kohta. Ka kumab Malinowski kirjutistest läbi Durkheimi vaim: muud kui Euroopa rahvad elavad lihtsas kogukonnas ning nende kultuurgi on lihtne ning hõlpsasti lahterdatav.

Teine selle aja teadusmõtte alustala oli funktsionalism ehk usk sellesse, et kultuuri kõigil elementidel on kindel funktsioon ning teadlasel tuleb see vaid üles leida. Esimeses kolmes essees ongi kõne all religioon ja maagia ning funktsionalistlik lähenemine on siin tugevalt tunda. Malinowski seisukohad religiooni suhtes on tolle aja religiooniuuringutele tüüpilised (parim näide on James Frazeri ka eesti keeles ilmunud raamat „Kuldne oks“): uurija peab aru saama religiooni olemusest või tuumast ning siis saab ta ka aru vaadeldava rahva kultuurist. Sellepärast ongi Malinowski võtnud pikalt ette arutleda rituaalide ja maagia olemuse ning vajaduse üle. Tänapäeva religiooniuuringutes nähakse maagiat religioosse käitumise osana, aga tollal käsitleti seda täiesti eraldiseisva nähtusena, mille funktsioon oli manipuleerida loodust.

Huvitaval kombel võrdleb Malinowski siin „primitiivseid“ uskumusi omaenese katoliiklusega. Puhtteoreetiliselt peaks see olema esimene katse antropoloogias tuua sisse refleksioon, lähenemine, mis on tänapäeva sotsiaal- ja humanitaarteadustes vaata et kohustuslik. Funktsionalistlik lähenemine on ajendanud Malinowskit arutama müütide otstarbe üle. Nii arutleb autor, kuidas kajastub õigussüsteem müütides ja kuidas antakse müütide najal põlvkonnalt põlvkonnale suuliselt edasi sotsiaalne norm – „õiguste harta“.

Religiooni käsitlevatele esseedele järgneb pikem ja kuivem essee „Tähenduse probleem primitiivses keeles“, kus evolutsionistlik funktsionalism paistab läbi igast otsast. Filosofeerimine selle üle, mida ütleb keele grammatika selle rääkijate mõttemaailma ja kultuuri kohta, on nähtavasti sama vana kui keeled ise. Malinowski on vaadanud asjale jälle kõrgemal või madalamal arenguastmel keelte prisma kaudu, ent tema kõnesituatsiooni ja kõnelemisviisi analüüs võiks sotsiolingvistikahuvilisele mõtteainet pakkuda.

Omaette osa raamatus on viimane, sõjaantropoloogia käsitlus. Siin on Malinowski võtnud ette arutada (ajendatuna Esimesest maailmasõjast ja Hitleri võimuletulekust Saksamaal) natsionalismi, agressiooni ja totalitarismi üle. Mis sunnib kultuurrahvast teise rahva kõri kallale minema? Kuidas erineb hõimuühiskonna sõda tänapäeva sõjast ja millisel alusel mobiliseeruvad vaenupooled? Malinowski jõuab huvitavale järeldusele: totalitarism tegelikult tapab rahvusluse. Mõne koha peal tundub, nagu loeks mõnda kauaaegse USA diplomaadi, poliitiku ja mõtleja Henry Kissingeri kirjutist. Malinowski meelest on hästi funktsioneeriva maailmakorra alus seesama mis Kissingeri eelistatud Vestfaali põhimõte, kus igal riigil on õigus oma siseasjade üle ise otsustada. Just raamatu viimane osa peaks olema kohustuslik lugemine igale poliitikule. Asi pole selles, et kogu Malinowski väidetu on ülim tõde, ent ta on toonud välja seosed rahvusluse, ühiste normide, populismi ja totalitarismi vahel. Nende üle tasub järele mõtelda. Ning last but not least: kõigel sellel on Malinowski meelest side ka geopoliitilise tasakaaluga.

Kadedaks teeb Malinowski esseistlik stiil, mis on tänapäeva teaduskirjutuses peaaegu võimatu: uurimismaterjal on esitatud polemiseerivalt, ent suhteliselt minimaalselt vürtsitatuna viidetega teiste teadlaste töödele. Selline kirjutamisviis oli omane ka teistele antropoloogia algusaegade suur­kujudele, kelle hulgast olgu nimetatud Franz Boas, Ruth Benedict, Paul Radin, Teise maailmasõja järel ka Margaret Mead, Clyde Kluckhohn või Karen N. Llewellyn. Teatud määral on see seotud sellega, et tol ajal oli ka märksa vähem töid, millel viidata, sest kuni 1940ndateni oligi tegemist distsipliini rajavate teadlastega. Tegemist on aga ka üldise arengusuunaga, kus just ingliskeelne sotsiaal- ja humanitaarteadus on aja jooksul jäänud üha kuivemaks. Malinowski on siiski enda ja teiste teostele viidanud ning need viited on harivad. Leidsin nende hulgast päris mitu huvitavat kirjutist, mida tahan tulevikus üle vaadata. Kui raamat läbi loetud, tuleb nentida, et tegelikult pole „primitiivsel“ ja „tsiviliseeritud“ ühiskonnal suurt vahet: olulised elulised probleemid on samad, üllatavalt sarnane kipub olema ka probleemide lahendamise viis. Vahest juba sellest arusaamiseks tasub esseekogumik „Maagia, teadus ja religioon“ korraks kätte võtta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht