Uusliberaalne kapitalism ja akadeemia

Teadlased on orienteeritud rahvusvahelisele sihtgrupile. Kui 2013. aastal kaitsti meil 31 eesti- ja 185 võõrkeelset, siis 2016. aastal 17 eesti- ja 225 võõrkeelset väitekirja.

KATRIN AAVA, KRISTI METS-ALUNURM

Teadus on avalik hüve, mille eesmärk on pakkuda tõenduspõhist teadmist poliitiliste otsuste tegemiseks. Ühiskonna areng sõltub teaduse arengust. Teadlastelt oodatakse, et nad selgitaksid välja olulisemad probleemid, viiksid läbi olulisi uuringuid, kasutaksid piiratud ressursse efektiivselt ning vastutustundlikult, pakuksid teaduslikult põhjendatud lahendusi. Teaduskommunikatsiooni ülesanne on tagada teaduse usaldusväärsus, võimaldada informeeritud arutelu ning otsustamist, samuti anda aru tulemustest maksumaksjaile, kes on teadustöö tegelikud rahastajad.

Teadustegevust mõjutatavad globaalsed institutsioonid (OECD, Maailmapank, EL), globaalsed, riiklikud ja ülikoolide strateegiadokumendid, hariduspoliitilised otsused, rahastus-, sh atesteerimispõhimõtted ja teadusgrantide jagamise praktika. 1990. aastatel võeti Eestis siirdeühiskonnana omaks uusliberaalne ideoloogia. Ühiskondlikud arengustrateegiad nägid ette, et teadus peab olema rakendatud majandusliku konkurentsi teenistusse. Strateegiadokument „Teadmistepõhine Eesti. Eesti teadus- ja arendustegevuse strateegia 2002–2006“ seadis uuringute taseme kriteeriumiks tulemuste rahvusvahelistumise ja konkurentsivõime, mille rõhuasetus on teadustulemuste rakendatavusel, võtmevaldkonnaks infotehnoloogia ja infoühiskonna areng.

Globalism, äri ja rahvuskultuur

Meie teadlased ja ülikoolid on olnud märkimisväärselt edukad kohanejad ning saavutavad edetabelites kõrgeid kohti. Milline aga on globaalses konkurentsis osalevate teadlaste panus kohalikku ellu? Teadustulemuste tutvustamine on kujunenud keerulise võõrkeelse terminoloogia ja limiteeritud juurdepääsu tõttu tõsiseks väljakutseks. Seepärast on aina enam hakatud teadustööde hindamisel rääkima teaduse ühiskondlikust mõjust. Samuti on oluline diskuteerida, milline on olnud uusliberaalse teaduspoliitika mõju, kui teadustegevus allutatakse majandusele ning eelisarendatakse valdkondi, mis peavad toetama eelkõige majanduskasvu. Milline on olnud uusliberaalse teaduspoliitika mõju teadlastele ja õppejõududele? Kuidas selline teadustegevus mõjutab meie keelt, kultuuri ja pikemas perspektiivis kogu ühiskonna arengut?

Uusliberaalne teadustegevus, mida on nimetatud ka akadeemiliseks kapitalismiks, on allutatud äriloogikale, mida iseloomustab projektipõhisus, ülikoolide­sisene ja -vaheline konkurents teadusrahastuste saamiseks, teadlaste nn tootlikkust mõõdetakse kvantitatiivselt.¹ Sellised reformid on aga muutnud teadustöö sisu ning teadlaste ja õppejõudude enesemääratlust. Uuringud osundavad polariseerumisele, jagunemiseks vähesteks võitjateks ja rohketeks kaotajateks. Paremini tunnevadki ennast loodusteaduste, tehnoloogia ja meditsiiniteaduste uurijad, kaotajad kogevad, et traditsioonilised akadeemilised väärtused on tagaplaanil ja et individuaalne võistlemine ei soodusta kollegiaalsust.²

Margit Sutrop kirjutas 2004. aastal, et teadmispõhine ühiskond on võimalik vaid siis, kui saadakse aru, et teadus on loominguline tegevus, mis ei ole alati käegakatsutavalt ega otseselt rakenduslik. Praegune teadusbürokraatia kultiveerib aga ebakriitilist nõustumist loodusteadusliku mudeliga, ilma et humanitaaraladel kehtivad töömustrid, meetodid, probleemiseaded ning žanrinõuded tuleksid arvesse, rõhutab Sutrop.³ Romuald Normand⁴ osundab, et kvantitatiivne hindamine ja projekti­põhisus pärsivad uurijate loovust. Nii muutuvad teadlased teenusepakkujaks, teadus kaubaartikliks, teadlaste kriitiline roll ühiskondlikele probleemidele osundamisel taandub. Kirjastuste turu avanemine on toonud olukorra, kus teadusartiklite autoritel endal tuleb maksta avaldamise eest. Sellest on kujunemas uus kasumlik majandusharu.

Marju Lepajõe kirjutab, et monograafiliste süvakäsitlusteta pole teaduses arvestatavat edasiminekut.⁵ Akadeemilise ellujäämise nimel tehtav teadustöö ei toeta raamatute kirjutamist, mis aga aitaks teadustulemusi laiemale sihtrühmale (sh kolleegidele) kommunikeerida. Uut tüüpi teadmiste meeskondliku „tootmise“ puhul muutub leiutistest tähtsamaks avaldamiskoht ja tsiteeritavus, H-indeks. Teadlaste edukust mõõdetakse sarnaselt meediaväljaannetele klikkide arvu järgi. Nii järjestab Eesti Teadusagentuur Eesti teadust, teadusvaldkondi ning teadlasi globaalselt mõjukuse pingereas artikli viidete arvu järgi.

Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere¹³ põhjendab uusliberaalset teaduspoliitikat, mööndes, et teadlaste ja teiste loomeisiksuste tulemuste konverteerimine indikaatorite keelde teeb haiget, kuid kuni teadust ja haridust finantseeritakse maksumaksja vahenditest, on sellist laadi tollipulga püsimine vältimatu. Samas kritiseeritakse teadusajakirju nii nende ebaobjektiivsuse kui ka teadustegevusele kahjuliku mõju tõttu.⁶ On juhitud tähelepanu, et erinevaid teadusvaldkondi ei saa mõjufaktorite kaudu võrrelda.⁷

Euroopa kõrghariduses on väga jõuliselt hakatud kritiseerima kvantitatiivse hindamise mõju ülikoolidele, mis ei soodusta süvenemist, interdistsiplinaarseid uuringuid ega uudsete lahenduste väljatöötamist, vaid toetab pigem väljakujunenud praktikate järgimist ja artiklite kohandamist teadusajakirjade tarbeks.⁸ Samuti on hakatud tähelepanu juhtima vaimse tervise teemadele, teadlaste, õppejõudude ja doktorantide läbipõlemisele, sest kehtiv kvantitatiivne teadustöö hindamine vähendab huvi teadustöö tulemusi avalikkusele kommunikeerida ning lõpuks ei mõista kohalik maksumaksja uuringute toetamise vajadust. On märgatud, et kvantitatiivsete näitajate suurendamiseks avaldatakse uuringuid väikseimate avaldatavate ühikutena.

Suureneb lõhe majandusliku ning avaliku huvi vahel, kitsa grupi jaoks loodud privaatseks muudetud teadmine piirab tegelikku õppimist, kaob dialoog eksperimentaalse ja teoreetilise teadmise vahel. Individuaalses ja institutsionaalses konkurentsis osalevat teadlast juhib võistlus ja efektiivsussurve.⁹ Kui projektipõhise rahastuse nimel üksteisega konkureerivad teadlased ei tee enam ühiskonna hüvanguks koostööd ega tutvusta avalikkusele töö tulemusi, kaotab teadus aina rohkem võimet kõnetada, mõjutada ning anda vastuseid tegelikele probleemidele, see ei soodusta teaduse mitmekesisuse säilimist ega uute teadmiste loomist.

Lingvistilise imperialismi oht

Teaduse lingua franca’ks muutunud inglise keel tagab rahvusvahelise koostöö ning võimaluse tulemusi võimalikult suurele lugejaskonnale kommunikeerida. Eestikeelse teaduse üks olulisi funktsioone on hoida üldharidus kaasaegsena, seepärast ei tohi teadusajakirjad muutuda lugejakontekstiga suhestamata granditulemuste avaldamise keskkonnaks. Teaduskeel on oskuskeele kiiremini arenev osa, seepärast on eestikeelse teaduskeele taandumine inglise keele ees murettekitav.¹⁰ Võõrkeelse teaduskeele tõttu jääb panus eesti teaduskeele arengusse tagasihoidlikuks ja doktoritööd on vähem sisukad.¹¹ Tekib lingvistilise imperialismi oht, kus perifeeriasse asetuvad mitteingliskeelsed uurijad jäävad vähemväärtuslikumasse positsiooni; ingliskeelsed kõrgelt indekseeritud teadusajakirjad vähendavad omakorda rahvuskeelsete teadusajakirjade mõju, prestiiži ja taset.¹²

Eestis kaitstavad teaduspublikatsioonid (eriti reaal-, tehnika-, loodus- ja arstiteadustes) on juba valdavalt ingliskeelsed. Kui 2013. aastal kaitsti 31 eesti- ja 185 võõrkeelset, siis 2016. aastal 17 eesti- ja 225 võõrkeelset väitekirja. Ka Eesti kasvatus- ja haridusteadlaste poolt aastatel 2014–2019 ETISesse kantud publikatsioonide statistilise analüüsi põhjal on võimalik öelda, et teadlased on orienteeritud rahvusvahelisele sihtgrupile, publitseerides ingliskeelseid teadusartikleid rahvusvaheliselt tunnustatud ajakirjades, mille alusel jälgitakse ja hinnatakse kvantitatiivselt Eesti teadlaste akadeemilist karjääri.

Krista Kerge hinnangul peaks iga teadlase eksperdiroll riigis ilmnema mõjuindeksi asemel kirjutiste ja suuliste publikatsioonide toeka püramiidina. Kerge rõhutab, et iga 1.1. ja 3.1. kategooria artikli kohta on oluline avaldada vähemalt kolm teisiti adresseeritud eestikeelset (1.3., 3.2. jne) artiklit, raamatuid, eriala võtmeteoste tõlkeid, eri sihtrühmade ja suunitlusega ainekirjeldusi, aimeraamatuid, kõrgkooli- ja kooliõpikuid, millele kogukonna teadmuspüramiidi tipp saaks toetuda. Seega on oluline publikatsioonide avaldamise koht, publikatsiooni tüüp ja keel, kuna nende tunnuste alusel saab hinnata uue teadmise mõju sidusrühmadele. Kuigi teadlased on jõudnud tõenduspõhise konsensuseni, et paljud uusliberaalsest loogikast kantud reformid toovad teadlastele ja teadusele kaasa soovimatuid tagajärgi, võib riikide teadus- ja kõrghariduspoliitikas, ka ülikoolide juhtimises täheldada globaalse konkurentsi tõttu nende protsesside intensiivistumist.

Eestis läbiviidud rahvusvahelise uuring „Akadeemilised töötajad teadmusühiskonnas“ toob välja, et Eesti akadeemilise töö edutamisel ei väärtustata ühiskondliku sisuga uuringuid, nagu ei arvestata ka asutusevälist panust ega uurimistöö rakenduslikkust. Rõhutatakse, et teadustöö kõrval teiste akadeemiliste rollide (nt õpetamise) alahindamine ei toeta teadus- ja hariduspoliitika eesmärki, mis nõuab tugevamat sidet ühiskonna arenguga. Kvantitatiivne hindamine teeb keeruliseks ja mõttetuks praktikute sisenemise teadusmaailma, praktikud pole enam konkurentsivõimelised nn karjääriteadlastega, kes on kiiresti ja pausideta läbinud eri ülikoolides õpingud bakalaureusetasemest doktoriõppeni.

Kaasaegses akadeemilises ette­võtluses otsib teadlane projekti­põhises ühiskonnas pidevalt raha, turundab ennast, kirjutab projekte, palkab assistente, doktorante. Edukaks on kujunenud uut tüüpi teadlased, kes on lisaks teadustööle ka edukad projektikirjutajad, kohanevad hästi bürokraatia nõudmistega, on head müügimehed ehk siis on varustatud pigem edukale ettevõtjale omaste oskustega. See ahendab lõpuks oluliselt teadlaste kandepinda. Oma aega enam mitte sobituva teadlase frustratsiooni väljendus on portreefilm „Päevade sõnad“, kus Marju Lepajõe räägib teadlase vajadusest ja võimetusest süveneda, teaduse tähenduslikkuse kadumisest, teadustekstide võõrandunud keelest. Daniele Monticelli kutsub intervjuus Kadri Aavikule (vt Sirp 1. IX 2017) üles kehtestama arusaama teadlaskonnast kui kollektiivsest, autonoomsest, loomingulisest ja kriitiliselt mõtlevast kogust, kuna just selles seisnebki teadlaste ühiskondlik roll.

Tänavu oktoobris toimunud konverentsil „Ülikoolide paremusjärjestus ebakindlal ajal“ kerkis küsimus, kas praegu on ikka parim aeg võistluslikkust kultiveerida. Ka kõrghariduse paremusjärjestusega tegelevad organisatsioonid on asunud välja töötama lahendusi, kuidas hakata senisest rohkem hindama ülikoolide mõju ja vastutust kogukonna ning ühiskonna ees. Kuidas siis saaks teadus teenida avalikku hüve parimal viisil? Uusliberaalne ideoloogia on ennast ammendanud: praeguseks on selge, et majandustegevuse ja konkurentsi esiplaanile tõstmine pole enam jätkusuutlik, sest praegune majandusmudel on väga paljude probleemide põhjus. Paljud teadlased ja organisatsioonid on otsinud lahendusi, kuidas töötada välja teaduspõhiseid lahendusi ning käivitada ühiskondlikke muutusi avalike huvide teenimiseks, nt teha seda koosloomes huvirühmadega.

Jüri Engelbrecht on mures omaette eesmärgiks muutunud arusaama pärast, et kõik peab kvantitatiivselt kasvama, pigem vajame aga haritud inimesi, kes saavad aru maailma keerukusest, on võimelised oma tööülesandeid täitma loominguliselt ja saavad järgida oma enese­realiseerimise püüdlusi. Suurem teaduslik mitmekesisus – nagu ka suurem geneetiline mitmekesisus – suurendab tõenäosust, et mõnel teadlasel on omadused, mis hakkavad tulevikus ennustamatult õitsema, rõhutab Engelbrecht.¹³

Oluline on ka asjaolu, et lisaks mitmekesisusele säiliks tasakaalustatud akadeemiline diskussioon. Teadlaste mõjuindeksit kasutatakse vajadusel meedias ka oponendi vaigistamisvõttena. Kadri Aavik kirjutab lõhedest ja hierarhiatest Eesti kõrgharidus- ja teadusasutustes.¹⁴ Seepärast on oluline pöörata tähelepanu ka õppejõudude ja akadeemilise kogukonna suhete (sh hierarhiate) uurimisele. Samuti rõhutab Aavik, et koostööst ettevõtetega sünnib vaid kitsas rakendusteadus ning kaob teaduse roll avaliku hüve loojana. Kõrgharidusuuringud on haridusuuringutes suurema tähelepanu alt väljas, mistõttu on vaja muutuste mõistmiseks ja suunamiseks senisest enam kõrgharidusuuringud, mis aitaksid mõtestada ülikoolide muutunud rolli ja ühiskondlikku tähendust ning teeksid nähtavaks arengukohad ja -võimalused.¹⁵

1 Vt nt Kadri Aavik, Mis on neoliberaalne ülikool? – Sirp 1. IX 2017; Nancy J Adler & Anne-Wil Harzing, When knowledge wins: Transcending the sense and nonsense of academic rankings. – Academy of Management Learning & Education 2009, 8, 1, 72–95; Mariya P. Ivancheva, The age of precarity and the new challenges to the academic profession. – Studia Universitatis Babes-Bolyai-Studia Europaea 2015, 60, 1, 39–48, Viive Riina Ruus, Paradigmavahetuse võimalikkusest kasvatusteadustes. – Akadeemia 2018, nr 3, lk 399–430.

2 Vt nt Oili-Helena Ylijoki & Jani Ursin, High-flyers and underdogs: The polarisation of Finnish academic identities. In Academic identities in higher education: The changing European landscape. Bloomsbury Academic, London 2015, 187–202; Tiina Kirss, Eesti humaniora häirekellad. – Sirp 06. IV 2007; Tõnu Viik, Globaalne teadus lokaalses riigis. – Sirp 18. VI 2010; Eneli Kindsiko, Teaduse „silotornistamine“. Teadusele teevad suurimat kahju valdkondliku lõhe kasvatamine ja Eestile tähtsate projektide alavääristamine. – Sirp 10. I.

3 Margit Sutrop, Teaduse ja ühiskonna pinged. – Sirp 15. X 2004.

4 Romuald Normand, The Challenges of ‘Homo Academicus’: The Making of Self, Identities and A Sense of Fairness and Justice. In Academic Identities in Higher Education: The Changing European Landscape. Bloomsbury Academic, London 2015, 169 –86.

5 Marju Lepajõe, Tarkus ja õiglus kaitsevad kõiki. Akadeemia 2017, nr 29, lk 1, 3–19.

6 John Bohannon, Hate journal impact factors? New study gives you one more reason. Science 6. VI 2016; Frieder M Paulus et al., The impact factor fallacy. – Frontiers in psychology 2018, 9, 1487.

7 Tiago Lima Quintanilha & CardosoGustavo, The impact factor as a legitimator of the scientific knowledge produced: a review of the literature. The impact factor as a legitimator of the scientific knowledge produced: a review of the literature 2018, 2, 32–44.

8 Alexander Hasgall, et al., Doctoral education in Europe today: approaches and institutional structures 2019. https://biblio.ugent.be/publication/8623363/file/8623366; Jüri Engelbrecht & Erki Tammiksaar, Teaduskorraldusest Eestis: minevik ja tulevik. – Riigikogu Toimetised 2019, 40.

9 Kathleen Lynch, Why Love, Care and Solidarity Are Political Matters: Affective Equality and Fraser’s Model of Social Justice’. – Love: A question for feminism in the twenty-first century 2014, 173–189. https://uwethicsofcare.gws.wisc.edu/wp-content/uploads/2020/03/Affective_Equality-_why_love_care_and_so.pdf; Ellen Hazelkorn, Motivating Individuals: Growing research from a “fragile base”. – Tertiary Education and Management 2008, 14, 2, 151–171.

10 Krista Kerge, Räägime lingvistikast. – Keel ja Kirjandus 2012, nr 55, lk 581–597; Birute Klaas-Lang & Helle Metslang, Eesti keele kestlikkus kõrghariduses. – Akadeemia 2018, nr 4, lk 349, 667–690.

11 Eve-Liis, Roosmaa et al., Doktorantide teadustöö keele valikutest. – Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi 2014, nr 42, lk 37–52

12 Christopher B. Anderson et al., Knowledge dialogue to attain global scientific excellence and broader social relevance. – BioScience 2015, 65, 7, 709–717.

13 Jüri Engelbrecht, Võidujooksu asemel võimalused. – Sirp 13. IV 2018.

14 Kadri Aavik, Neoliberaalne vampiirülikool. – Sirp 27. IV 2018.

15 Kristi Mets-Alunurm & Katrin Aava, Eesti kasvatus- ja haridusteaduste uurimisteemad ning teadlaste hinnang uuringute praegusele olukorrale. Akadeemia 2020, nr 7, lk 1279−1305.