Vaesus, laiskus ja poliitikute asendamatus

Mida rohkem inimene tunneb, et tema hääl ei loe, seda vähem ta demokraatia standarditele vastavalt ühiskonnaelust osa võtab.

TANEL VALLIMÄE

16. septembril toimus riigikogus olulise tähtsusega riikliku küsimuse „Ebavõrdsus Eestis – kas vaesusest saab välja kärpida?“ arutelu. Eksperdid esinesid ettekannetega, tekkis huvitav diskussioon: riigikogu liikmed esitasid enamasti põnevaid küsimusi ja ettekandjad andsid neile asjakohaseid vastuseid. Riigikogu liikmete küsimused peegeldasid kahtlemata küsija vaateid, seda, kui tõsiselt ta vaesuse teemat võtab ning kuidas vaesusse ja selle tekkepõhjustesse suhtub. See tõdemus on tähtis, sest annab suuna kätte mõistmaks riigikogu liikme valmisolekut seadusandja rollis midagi ette võtta. Nii näiteks küsis rahva seas hästi tuntud sportlase taustaga Reformierakonna liige niimoodi: „Kas on uuritud inimese laiskust ja ebavõrdsust, nendevahelisi seoseid? Sest me ju teame, et inimene võib õppida ju nii palju, kui ta ise suudab, nii palju tööd teha, kui ta ise vaid tahab, nii palju treenida, kui ta tahab jne, jne. Kõik sõltub ju ikkagi inimese enese tahtest.“¹

Selline mõte kõlab ehk mõnele uuena, kuid see pole Reformierakonna liikmetele sugugi võõras. Omal ajal väitis üks nende tuntud tegija näiteks, et vaesed „on ära teeninud täpselt selle, kui palju nad on pingutanud“. Siis oli sellele väitele vastuseks sobiv meenutada liberaalide endi eeskuju F. A. Hayekit, kelle meelest ei ole vabas ühiskonnas võimalik, et vaesus ja rikkus on iga kord teadlike valikute tulemus. See ju tähendaks, et see oleks ennustatav, seega planeeritav. Võimalik pole ka see, et igaühe pingutused saavad alati vastavalt tasutud, nagu ei saa Hayeki meelest ka sellist subjektiivset tahku nagu pingutus inimese puhul üldse mõõta.²

Kaasamisest võidavad kõik

Praegu võib lisada, et tees „vaesuse põhjus on laiskus“ on ka ühiskonnateadustes suurt tähelepanu pälvinud struktuurse ebaõigluse probleemi tunnistamisega vastuolus. Struktuurne ebaõiglus tähendab, et ühiskonnaprotsessid viivad süsteemsesse puudusse hulgaliselt inimesi, kelle üle domineerivad teised isikud, kes omavad märkimisväärselt ressursse. Neil pole esimeste suhtes tingimata halbu kavatsusi, nad isegi ei pruugi endale oma positsiooni teadvustada. Ja nii võib inimene teha nii palju tööd, kui jõuab, kuid temast olenemata põhjustel ei saa ta elu edeneda.

Kindlasti ei ole üheski valdkonnas kasu sellest, kui kehvemad automaatselt kõrvale heidetakse. Baasteadmised ja hariduse algtase püütakse anda näiteks ka neile õpilastele, kes teistest aeglasemalt edasi jõuavad. Aidatakse järjele niipalju, kui vähegi saab, ja sellises vormis, nagu saab, kuna see on ühiskonna seisukohalt mõistlikum. Neid ei jäeta eemale põhjendusega „lollid on ise süüdi“. Tihti on edasijõudmis­raskuste taga ka muud põhjused, näiteks halb kodune olukord, haigused. Enamasti teatud teadmised lõpuks ka omandatakse ning saadakse elus ise hakkama. Nii et vaevanägemine on tulnud ühiskonnale kasuks. Samamoodi on kasulik ka vaeste järeleaitamine mitme­suguste meetmete toel. Kokkuvõttes võidavad kõik.

Kui igaühe edu peaks olema garanteeritud vaid kindlal määral pingutamisega, oleks see ühtlasi vastuolus liberalismitraditsiooni kuuluva Hayeki lähenemisega kooskõlas, kuid teistelt alustelt lähtuva vaatega. Nimelt, et vabadus on hea isikupära, väljapaistvate indiviidide arenguks.³ Ühtedel on ühed anded ja teistel teised: mõnel on annet keelte peale, mõni on musikaalsem, mõni väga hea kirjanduse vallas, mõni teistest parem matemaatikas, mõni osavam äris ja mõni spordis. Sünnivad innovatsioon, suurteosed, enneolematud sooritused. Kuid see pole kõigile jõukohane. Treeni või koolita palju tahad, inimeste erinevus tuleb mingil hetkel välja. Loosung „ajalehepoisist miljonäriks“ tähendab seda, et igaühel on vabas ühiskonnas põhimõtteliselt võimalik rikkaks saada, mitte seda, et igast ajalehepoisist saab miljonär. Seega on kasulik toetada ka tippude arengut. Soodsates oludes kooruvad välja kordumatud, isegi asendamatud talendid ja seegi soodustab kõigi elujärje paranemist.

Siiski on üks valdkond, kus seda laadi vaieldamatud, teiste sõnadega asendamatud tipud ei ole põhimõtteliselt võimalikud – poliitika. Seal on asendamatus ohtlik, sest demokraatia mõte on, et ei ole loomulikke valitsejaid. See küsimus on seotud ka vaesuse teemaga.

Kõigepealt tuleb öelda, et Eesti poliitikas ei ole asendamatuse jutt just uus ning see pole kaugeltki kadunud. 2012. aastal leidis üks Reformierakonna juhtfiguure järjekordse kriisi kontekstis, et „[k]eegi ei saa aru, milliseid põdemisi ja milliseid võitlusi me võitleme. Ja ma ei näe mitte kedagi, kes meie asemel seda saaks teha. Ma ütlen ausalt, ei ole poliitikute hulgas tegelikult pädevust, kes meid lihtsalt skandaali järel saaks asendada selles võitluses … ainult sellel saali poolel, kes praegu valitsuses, on moraalne võimalus teistelt midagi nõuda. Sest teine saalipool ei erine tegelikult Lõuna-Euroopast, ei erine. Ta esitab siiamaani eelnõusid, mis tegelikult viivad samas suunas. Mis pole ainult finantsiliselt, vaid ka puhtsotsiaalselt vastutustundetud, sest nad kulutavad ressurssi vale kohta“.⁴ Teatud osas võis see seisukoht ju sellel ajal ja kohas olla õige, aga sama suhtumine jätkus kriiside ajal, aga ka vahel. Loomulikult kritiseerisid teised poliitilised jõud seda asendamatustunnet nii siis kui ka hiljem.⁵

Selline hoiak pole siiski omane vaid ühele erakonnale. 2019. aasta märtsis oli eetris kurikuulus raadiosaade, kus esinesid EKRE juhid, kes hoiatasid, et kui nad Keskerakonna ja Isamaa võimuliidust välja jäävad, on Eestis oodata rahvarahutusi. Muu hulgas öeldi näiteks nii: „Seda ütleme küll kõigile, et kui mingil moel süvariigil, meediatööstuskompleksil ja Reformierakonnal õnnestub need valitsuskoalitsiooni kõnelused tuksi keerata, siis need hungveipingide väikesed demonstratsioonid on morsipidu võrreldes sellega, mis meie toetajad tänaval korraldama hakkavad, kui meid ebaausate võtetega kõrvale lükatakse.“ Siinses kontekstis on huvitav meenutada ka teist samas saates esitatud väidet, kus taas hoiatati Reformierakonda: „Reformierakond ja teised, te mängite tulega! Eestis on 300 000 vaesuses või vaesuse piiril elavat inimest, kes vihkavad Reformierakonda. Enamus neist on koalitsiooni moodustava kolme erakonna taga. Kui meie asi untsu aetakse ja meie viskame tiku püssirohutünni … siis on plahvatus, seda ei hoia ära ükski süvariik ega Euroopa Komisjon, see plahvatus tuleb.“⁶ Näeme, et siingi nähakse ennast, õieti oma valijaid asendamatuna: kõnealune erakond lihtsalt peab olema valitsuses esindatud ning vaesed on rühm, kellele apelleeritakse.

Niisiis leiab üks erakond, et neile pole asendajat, sest muud poliitilised jõud pole piisavalt pädevad, teine aga, et kui nemad oma valijaid koalitsiooni esindama ei pääse, hakkab toimuma midagi enneolematut, kuna neil juba kord on selline valijaskond. Teisisõnu, Reformierakonna puhul oleme kogenud püüdu näidata, et kuulumine valitsus­koalitsiooni ongi ainumõeldav. Kui pärast aastaid võimu juures 2016. aastal korraga seal enam ei oldud, võis märgata erakonna juhtfiguuride seas siirast üllatust, mõistmatust: kuidas see, et Reformi­erakond võimul ei ole, saab üldse võimalik olla? EKRE puhul näeme, nagu oleks nende valitsusest väljajäämine katastroof, sest on olemas „asendamatud valijarühmad“ – järelikult on ka nemad ise asendamatud. Kuid poliitika on ala, kus vormuvad uued ideed, arvamused, toimub pidev uuenemine, ning sellest tulenevalt ei saa võimusuhted olla staatilised. Isegi väide, et praegune või soovitud koalitsioon on ainuõige, on demokraatiale oht. On loomulik, et soovitaksegi jääda igavesti valitsust juhtima, kuid siin on tegu demokraatia patoloogiaga ja see on tuttav mõnest ida poole jäävas riigist.

Poliitikas on asendamatus ohtlik

Sellest, et asendamatuse pretensioon on vastuolus demokraatiaga, kus võim peabki perioodiliselt vahetuma, sest ühiskond muutub, on räägitud korduvalt. Kuidas puutub aga asendamatuse küsimus just vaesuse teemasse? Asendamatuse jutul nimelt on ka teist­sugune mõju. Kui seda korratakse, antakse pidevalt mõista, olenemata sellest, kas mõistaandja on võimul või mitte, siis leiab rahvas, et tal pole mõtet aktiivselt ühiskonnaasjades kaasa lüüa. Tekib jõuetuse tunne. Kui seda juttu kultiveeritakse pikka aega, on tulemuseks küünilisus, veendumus, et hääletamisel pole mingit mõtet, arusaam, et rahvaga ei arvestata, et valijal pole enam mõjuvõimu, et kõik poliitikud on korrumpeerunud jne. Ja mida rohkem inimene tunneb, et tema hääl ei loe, seda vähem ta demokraatia standarditele vastavalt ühiskonnaelust osa võtab.

Eriti jõuetud leiavad end olevat need, kellel ei lähe hästi. Needsamad nn vaesed on väga vastuvõtlikud: kui mul läheb halvasti, on keegi selles süüdi. Kuna tavalise poliitilise protsessi kaudu seda nende arvates muuta ei saa, on nad valmis pooldama ebademokraatlikke jõudusid. Demokraatlikes lääneriikides on viimastel kümnenditel ja varemgi tõesti olnud rühmi, kes on millestki ilma jäänud. Esiteks on töölisklass, kes pärast Teise maailmasõja järgset buumi, kui oli rohkesti püsivaid heapalgalisi töökohti, neist nüüd suuresti ilma jäänud. Teiseks on väiksemad kohad ja väikelinnad üha enam kaotanud ja suuremad linnad võitnud, sest teenused pole esimestes enam sama kättesaadavad kui varem. Näiteks pole enam bussiliine, millega oldi harjutud. Mõlemal juhul, eriti kui need ilmingud kokku langevad, s.o korraga kogetakse töökohtade kadumist ja ääremaastumist, tugevneb üha enam tunne, et ollakse kõrvale tõrjutud. Sellised inimesed on demagoogidele ja populistidele lihtne saak. Ja kui samal ajal luuakse foon, et osa poliitilisi jõude ei sobi juba loomult, on tulemuseks näiteks rahutused. Nii oli see president Trumpi puhul, kes külvas enda asendamatuse juttu. Selle tagajärjeks, kui ta valimistel kaotas, oli laialt levinud arusaam, et tulemused pidid järelikult olema võltsitud. Õnneks ei ole meil nii läinud, kuigi e-häälte võltsimise jutt ei ole ka täiesti tundmatu. See demokraatiat ohustav trend, kui see kord on tekkinud, ei kao iseenesest. Vaja on rõhutada ja levitada arusaama, et demokraatlikku süsteemi ei kuulu väited, nagu poleks teine poliitiline pool mingil moel legitiimne.⁷

Eestil on sellest kogemusest palju õppida, õnneks veel distantsilt. Kokku­võttes võib öelda, et on vaja aidata vaeseid, aga soodustada ka tippude tekkimist eri valdkondades. Mõlemad on ühiskonnale kasulikud. Tippude ja eriti asendamatute tippude tekkimist ei saa lubada aga poliitikas.

1 https://stenogrammid.riigikogu.ee/202109161000#PKP-192447

2 https://sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/vaeaerikus-individualism-ja-eesti-liberaalid/; vt ka Tanel Vallimäe, Friedrich August von Hayek. – Akadeemia 2020, nr 11, lk 1967−1978.

3 John Stuart Mill, Vabadusest. III ptk „Isikupärasusest kui ühest heaolu komponendist“, lk 117–148. Hortus Litterarum, 1996.

4 https://leht.postimees.ee/1028250/jurgen-ligi-meile-pole-asendajat

5 https://www.delfi.ee/artikkel/65220688/juri-ratas-enda-asendamatuks-pidamine-on-suurus­hullustuse-viimane-aste

6 https://www.err.ee/923313/helmed-hoiatavad-kui-ekre-jaab-valitsusest-valja-puhkevad-rahva­rahutused

7 Demokraatia kriisi eri tahkude kirjeldamisel on tuge saadud Kanada poliitikateoreetiku Charles Tayori viimaste aastate töödest.