Vaheldumisi ja vastanduvalt

Justus Lipsius tahtis oma traktaadiga kaasa aidata, et õpetatud mees suudaks mõistmisega võtta isegi küsimusi, mille lahendamine pole inimmõistusele jõukohane.

ILMAR VENE

Ekslik oleks arvata, et Madalmaadelt pärinevad vaimusuurused on eestikeelses kirjanduses esindamata; seda tõendab juba, kui innukalt tutvustati XX sajandi esimesel poolel Maurice Maeterlincki, kogu Euroopas ülistatud tähtkuju, kelle populaarsust Emile Verhaereni luuleraamat (tlk Johannes Semper) ehk ei saavutanud. Traditsiooni kiiduväärset kestvust näitlikustab Huizinga „Keskaja sügis“, mis Mati Sirkli tõlkes ilmus viisteist aastat tagasi. Muidugi väärivad mainimist ka Gustav Suitsu „Hollandi värsipõimik“, Charles de Costeri „Legend Thijl Ulenspiegelist ja Lamme Goedzakist“ ning Rotterdami Erasmuse „Narruse kiitus“, mis käibib eestikeelsena juba 1967. aastast peale. Ja nüüd, viiskümmend viis aastat hiljem, tänu Kristi Viidingule, on kõige kuulsama madalmaalase väiksemahuline teos saanud endale väärilise paariku, Justus Lipsiuse traktaadi „Meelekindlusest“, mida täiendab „Kõne laimamisest“.

Tõlge on filigraanse täpsusega tehtud ja kõige ilusamas eesti keeles sõnastatud, niisiis ei tarvitse lugeja tõlke pärast pisimalgi määral muretseda. Ajalist distantsi paraku tõlkija hoolsus ei kaota; tegemist on teosega, mis mõjub rõõmustavalt ennekõike kultuuriloost huvitatud lugejale, s.t inimesele, kes soovib saada aimu, kuidas Euroopas XVI aastasaja lõpupoole mõteldi ja tunti.

„Aimu saada“ peaks olema kohane väljend, kuna pretensioon tollaste inimeste tundmisele märgiks liialdust. Kas ikka suudame mõista, mispärast pidas Justus Lipsius põrmlaste kontakti kuradiga võimalikuks? Selgust ei saa olla isegi mitte kõnealuse seisukoha tõeväärtuse osas; pole ju võimalik kindlaks teha, kumba autor väljendas, kas isiklikku suhtumist või hoopis enamuse hoiakut. Hea juba, kui oleme võtnud teadmiseks: XIX sajandil kirjutati, et kuradiga seostuvast problemaatikast minnakse protestantlikus teoloogias mööda ebaleva vaikimisega, kuid kolm aastasada varem tegi kahtlemine saatana olemasolus kahtlejale halba. See, mida praegu peetakse „ebausuks“, kuulus tollal kõige ehedama tõeluse hulka. Olukord ei muutunud nimetamisväärselt ka järgmisel aastasajal; proua de Montespan, Louis XIV meelisarmastatu, oli „mustade messidega“ seotud nii tihedalt, et vastutusest sai päästa alles Päikesekuninga eestkoste.

Vahetult ei kajastu tollane olustik teoses kuigivõrd, antakse ainult teada, et alalised rahutused Madalmaadel sundisid autori Viini põgenema. Rahutuste põhjused jäävad selgitamata, kuna autor eeldab need kõigile tuntuiks. Praeguse lugeja jaoks osutub tarvilikuks meeldetuletus: Püha Rooma impeerium (praeguses eestikeelses ajalookirjanduses Saksa-Rooma riigiks nimetatud), mille kohal päike iialgi ei loobunud ja mille valitsemisest Karl V kolm aastat enne surma loobus, jagunes kaheks osaks, idapoolseks impeeriumiks ja läänepoolseks Hispaania kuningriigiks, kusjuures Madalmaad jäid Hispaania koosseisu. Ettevõtlikud madalmaalased tahtsid laisavõitu hispaanlastest iseseisvuda ja tulemuseks kujunes pikaajaline sõjaline anarhia.

Oli vaja „meelekindlust“, et tollastes katsumustes vastu pidada, ja ootuspäraselt polnud ülearu ka uudsed arusaamad riigist, mida pakub Lipsiuse traktaat poliitikast ja tänu millele selle autor ülenes Madalmaade, esimese uusaegse riigi ideoloogiks. Riik pidi Lipsiuse meelest oma alamaid tsiviliseerima ja sihi saavutamist ta pidas võimalikuks, kui juhtiv kõrgkiht annab alluvaile (uus)stoitsistliku askeesi ja enese distsiplineerimisega eeskuju. Veel suuremat tähelepanu pöörati armee distsiplineerimisele ja uuendamisele. Kalvinism, liidus uusstoitsismiga, kujunes ideoloogiliseks aluspõhjaks, millest võrsus Hollandi ja Inglismaa tulevane suurus.

Riigiõpetuse uuendajana mõjutas Lipsius Euroopa arengut kõige tõhusamalt, seda peamist teenet täiendab traktaat „Meelekindlusest“ autori kõige populaarsema teosena. Muidugi käib jutt tollasest suhtumisest, mida praegu järgi tunda pole kerge. Seda rohkem väärib tunnustust tõlkija valik: lugejale pakutakse teost, mis olemata üldiselt tuntuks muutunud, näitlikustab mõtlemist XVI aastasajal väga esinduslikult.

Jääb vaid lisada, et selle esinduslikkuse äratundmine eeldab tutvust tollase vaimueluga. XVI sajand oli aeg, mil üldiselt teati, et tarkust ei tule õppida Aquino Thomaselt, vaid Homeroselt ja Pindaroselt. Teadagi oli vaimsust kiirgav antiikaeg suunanud ka varasemat arengut; pikki sajandeid tunnistati Aristotelese vaimset ainuvalitsust ja XV aastasajal hakkasid Filosoofi kultust täiendama Platon ning uusplatoonikud. Aga need mõttevürstid olid hoolinud esmajoones kõige subliimsemate tarkusteni jõudmisest; kohutav anarhia, mille põhjustasid ususõjad, suunas mõtlejate huvi stoitsismile, kuna see, rohkem kui ükski teine antiikajast pärinev õpetus, on orienteeritud ennekõike ühiskonna paremale korraldamisele. Oli teisigi eeliseid: stoitsism nimelt, õpetusena midagi filosoofia ja religiooni vahepealset, on oma panteismiga, s.t ülimalt avara ja konfessiooniülese haardega kõigile vastu­võetav, vastavalt tarvidusele saab seda igal ajal rakendada niihästi religioosses kui ka ilmalikus vaimus.

„Panteism“ on suurima kandvusega märksõna, kõik ülejäänud tarkused tulenevad sellest. Sõna tähendus on hõlpsalt kokkuvõetav: nähtav kõiksus ongi igavene jumal, kõikvõimsat Loojat pole tarvis. Miskipärast vajasid stoikud muule lisaks ka kaldea preestrite tarkust, mille kohaselt kõiksuse kestvus pidi jaotuma tsükliteks: Suur Aasta lõpeb põlenguga ja sellele järgneb kõiksuse uuenemine. Aga tsüklite määratu pikkuse tõttu oli see tarkus ennekõike teoreetilist laadi.

Teatavasti on nähtav maailm aineline, niisiis tuleks stoikute maailmapilti pidada materialistlikuks. Ometi oli see kõike muud kui üheülbaline; ainele nimelt, arvasid mõtlejad, andis tõelise olemise alles kõike läbiv jumalik tuli, viljastav vaimne seeme, logos spermatikos. Stoikud olid esimesed, kes üritasid luua Platoni ja Demokritose õpetuse sünteesi; on ju nende maailm kahepalgeline: ühelt poolt nähtav ja kombatav ainelisus, mis kõrgemaid jõude ei vaja, kuid samas, kõike läbiva logose kujul, on jumalus alati kohal ja esimesel tarvidusel käepärast.

Panteismi kolmandat suurvõrset märgib kosmopolitism. Jumalik logos läbib kõiksust, tagades üldise maailmakorra, ja eriti äratuntavalt ilmutab ta end inimestes, kes ju kõik on kõnealusest jumalikkusest osa saanud. Ootuspäraselt tuleneb sellest kõigi põrmlaste ühtekuuluvus ja olemuslik samaväärsus; ka „barbarid“ on inimesed, isegi orje ei jäeta (filosoofilises plaanis) ülimast seisundist ilma, pole juhus, et just Seneca on antiiksetest suurustest too ainus, kes söandas orjade kohta ütelda „ikkagi inimesed“ (immo homines).

Iseküsimus muidugi, et lihtsurelike enamik hunnitust annist, s.t jumalikust logosest, vähe hoolib. Selle hoolimatuse taustal hakkavad iseäranis silma nood vähesed, s.t stoitsistlikud targad, kes teevad kõik, et oma elukäigu kujundamisel juhinduda puhtakujulisest, emotsionaalsuse saastast vabastatud mõistuslikkusest. Meelelisus paneb ihkama võltsväärtusi ja kirest pimestatuna soovitakse sageli asju, mida ettenähtud maailmakorra tõttu pole võimalik saavutada. On kellelgi õnnestunud sõgedusi täielikult vältida, siis ta üleneb targaks, s.t inimolendiks, kes jumalikkuse kandjana ei tarvitse endast kõrgemaks tunnistada ühtki jõudu.

Inimjumalikkust sobib näitlikustama suhtumine enesetappu, mis ju erinevate õpetuste piires pole ühesugune. Kristlase silmis märgib suitsiid pattudest jubedaimat, kuna patustaja sureb tappes, võttes endalt võimaluse kahetseda, selle ainsa, millega vääratusi saadakse lunastada. Platon keelustas enesetapu osutusega: meie elu kuulub jumalaile, mitte meile endile. Jumalate tunnistamise vastu polnud täiuslikul stoikul midagi ja isegi selles ei näinud ta midagi kohatut, kui jumalikku logost Zeusiks nimetati, kuid suurim oli ta silmis siiski jumalus, keda ta kandis iseendas; ja oli mõistus, logose osa, talle mõnes erakordses olukorras selgeks teinud, et elu külge klammerdumine oleks mitte ainult vääritu, vaid ka mõttetu, seega jumalikust logosest hälbiv, siis enesetapp osutus lubatuks. Gladiaator, kes end tapab, et tema surm pööblile meelelahutust ei pakuks, pälvis Seneca silmis tunnustust.

Sedalaadi inimjumalikkusest ei tahtnud Justus Lipsius midagi teada, tema ometi tunnistas õiget usku ja pöördus kristlaste poole. Kuid pedantsuseni minevast täpsusest ta ei hoolinud; Jumal, kellest traktaadis räägitakse, on pühakirjas tegutsev Looja, kuid külluses esineb ka eneseväljendusi, mis sobiksid näitlikustama stoitsistlikke ütlusi par excellence. Nii näiteks seisab leheküljel 35: „Kogu maailm, kus iganes on inimesed sellest taevasest seemnest võrsunud, on su isamaa.“

Või siis jumalamõiste määratlus leheküljel 44: „See jumalus ei ole mitte üksnes kõigi asjade ees, vaid nende keskel, lausa nende sees.“ Just seda, et ütlused kristluse vaimus vahelduvad alatasa stoitsismi hõngavate sõnastustega, peab silmas „vaheldumisi“, käesoleva kirjutise pealkirja alustav sõna.

Pealkirja teine sõna, „vastanduvalt“, tahab öelda, et tollased olud kristlikule lähiminevikule teravalt vastandusid; hakkab ju silma, et Lipsius, kelle traktaat kubiseb tsitaatidest, ei näi kristliku ajastu suurkujudest midagi teadvat: ainult 58. leheküljel vilksatab „saatusemõistet“ mõtestanud autorite seas ka Aquino Thomas. Paganluse rõhutatud eelistamine on kõike muud kui loomulik; kajastub ju „Meelekindlusest“ ühiskonda, kus ainuõige usu pärast mindi tuleriidale. Kuid otsekui sellele vastukaaluks näitlikustab traktaat ka religioosse fanatismi nõrgenemist: kristliku Jumala nime all toimivad kõnealuses teoses stoikute ja Aristotelese jumalused, kuid erilist kurjust sellise hälbimuse pärast ei ilmutatud.

Ehk sobib väiksemahulise teose tutvustust lõpetama ülevaatlik kokkuvõte: Kristi Viidingu tõlketekst on ülemlaul õppimisele, kuid see, väärimaks oma nime, ei tohi olla ainult meelelahutus, vaid peab taotlema kõrgemaid eesmärke. Lipsius tahtis oma traktaadiga kaasa aidata, et õpetatud mees suudaks mõistmisega võtta isegi küsimusi, mille lahendamine pole inimmõistusele jõukohane. Ei ole tarvis erilist põhjalikkust, et märgata: teose esimese osa lõpetavad arutlused tahtevabadusest, sellal kui teises pooles kujuneb haripunktiks nn teodiike. Midagi eriti originaalset pole autor kummalgi juhul esitanud; kuidas saakski olla teisiti, kui sellega pole hakkama saanud ka ülejäänud mõtestajad?

Küsimus vabadusest tõstatati esmakordselt stoikute õpetuses. On jumalik logos loonud maailmakorra, mis pole muudetav, siis see tähendab, et maa­ilmas valitseb paratamatus, kuid sellisel juhul pole mõistetav, kuidas stoitsistlik tark, kellest oleneb ainult õige valiku tegemine, saaks õiget otsust tehes vaba olla? Stoikute kaudu said lahendamatust probleemist teadlikeks kristlikult meelestatud juurdlejad, kes maadlesid üle jõu käiva küsimusega kuni usupuhastuseni, mille juhtkujud otsustasid tahtevabaduse jaatamisest loobuda. Katoliku kiriku piires peaks see praegugi ketserluse hulka kuuluma; pole ju kahtlust, et tõlgendaja, kes halba tahet peab kõige­kõrgemalt pärinevaks, arvab halbuse põhjustajaks Jumala, kuid sellisena ei saa Looja kuidagi esineda. Protestantlik ketserlus polnud Lipsiusele vastuvõetav, selle kohta leidub traktaadis isegi omapäraselt kõlav tõend: „Tema (s.t Jumal) nägi ette, et vabatahtlikult – niisiis patustad sa paratamatult vabatahtlikult. On see piisavalt selge?“ (lk 61).

Muidugi on, kuid nii ainult inimmõistuse piires, ja veelgi rohkem käib see teodiike kohta, millega, nagu eespool juba osutatud, tipneb traktaadi teine osa. Küsimus sellest, millega põhjendada väärnähtusi Jumalalt pärinevas maailmas, on saatnud kristlust kogu arenguloo jooksul ja juba varakristluse aegadel jõuti parima vastuseni: Jumala teed on äraarvamatud. Aga teadmatusel, isegi kõige targemal mitteteadmisel, on kord juba saatuslik viga: seda ei saa arendada! Ja seepärast tehti paari aasta­tuhande jooksul katseid kõnelda seletamatu nähtus arusaadavamaks, kuni need lõpuks päädisid raamatuga, mille Gottfried Wilhelm Leibniz oma määratust loomingust ainsana ise avaldas. Sealtpeale on üldtuntuks muutunud ka tema vormel „parim kõikidest maailmadest“, mida Voltaire salvavalt naeruvääristas. Vormel muide pärineb Plotinoselt, kelle looming Leibnizile, endastki mõista, oli ülihästi tuttav. Lisada võiks veel, et ka Plotinos oli oma äratundmiseni jõudnud elementaarse loogika toel: pärines maailm ühesusest (to hen), hüvelisuse koondkehastuselt, siis ta ju endastmõistetavalt pidi olema parim.

Mõni ehk küsib: milleks on üldse tarvis tunda nii elukaugeid arutlusi? Seegi kuulub küsimuste hulka, millele ei leidu ühetähenduslikku vastust. Pole kahtlust, et kõigi aegade lihtsurelikud on oma aja sisustanud valdavalt toidupoolise ja kehakatte hankimisega, kuid see pole nende elu täitnud jäägitult; vastasel korral mõjukaim kõigist ütlusist, „alguses lõi Jumal taeva ja maa“, poleks üldse ilmunud.