Valimised – tapeedivahetus, mõtestatud protest või hirmujutt

Nende valimiste peamine küsimus on see, kas saadakse töövõimeline valitsus. Vaadates Euroopas ringi, näeme, kui raskelt käib valitsuskoalitsioonide moodustamine Saksamaal, Rootsis või Lätis.

HENRI KÕIV

Kevadised parlamendivalimised tulevad mitmes mõttes teistsugused. Kõige suuremaks muutuseks on kahtlemata asjaolu, et suure tõenäosusega on need esimesed valimised vabas Eestis, millest ei võta osa Edgar Savisaar. Aga need on ka valimised, millele Reformierakond läheb talle omase ühtse löögirusika asemel vastu juba mitu aastat vaikselt vindunud sisekriisis. Need on valimised, mis võivad esimest korda riigikogu saali ukse taha jätta taasiseseisvunud Eesti poliitikat kujundanud Isamaa. Need on esimesed Brexiti- ja Trumpi-järgsed parlamendivalimised, mis toimuvad ajal, mil maailma poliitika on pöördumas järsult paremale. Ühtlasi on need esimesed valimised pärast suurt ühiskondlikku lainetust, mille on tekitanud valitsuse ja kodanikuliikumiste vastasseis looduskeskkonda ohustavate suurinvesteeringute küsimuses. Kõik need tendentsid annavad endast valimiseelsel perioodil märku ja mõjutavad 3. märtsil hääletustulemust.

Savisaare puudumine tähendab, et Reformierakonnale niivõrd omaseks saanud vene kaardiga vehkimine ei pruugi nendel valimistel enam soovitud tulemust anda. Selline signaal saadi juba möödunud KOV-valimistel, mis annab lootust, et seekord keskendub väitlus rohkem sisulistele küsimustele. Vähemalt sama väärtuslikuks võib pidada Savisaare taandumise järel tekkinud uusi võimalusi poliitkombinatoorikas, mis on oravapartei kui pikaajalise võimuerakonna tõuganud eksistentsiaalsesse kriisi. Reformierakonna peakontor on harjunud nägema võimuga seotud ametikohti erakonna käepikendusena ja see on võimaldanud aktiivsemate liikmete moraali kõrgel hoida. Mida pikemaks venib erakonna võimupirukast eemaloleku periood, seda rahulolematum on parteifunktsionääride meeleolu. Esimesed rahulolematuse sümptomid on juba praegu täheldatavad.

Kuigi oleks võinud eeldada, et sisekriis tabab juhivahetuse järel pikalt Savisaare diktaadile allunud Keskerakonda, siis hoopis Reformierakond on valimistevahelisel perioodil jõudnud kaks korda esimeest vahetada. Kevadel partei etteotsa valitud Kaja Kallas pidi tooma Brüsselist värskust ja uut energiat, et sellega tasuda erakonna juhtfiguuridelt talle avansina antud usalduskrediit. Viimased uudised Kallase toodud peasekretäri väljavahetamisest neli kuud enne valimisi kõnelevad, et see krediit on otsakorral ning Kallase seljatagune parteijuhina pole kaetud.

Reformierakonna möödunud valimiste suurimas häälemagnetis Taavi Rõivas tekitab nördimust tagandamine Tallinnast Lääne-Virumaale. Rõivaga koos Reformierakonna järgmiste europarlamendi valimiste nimekirja tüüriv ekspeaminister Andrus Ansip on alustanud oma valimiskampaaniat üsnagi reljeefsete sisepoliitikaalaste väidetega. Samuti on pärast luhtunud presidendivalimisi oma tütre varjus poliitikasse naasmas Siim Kallas. Reformierakonna probleemiks paistavadki olevat suure kaliibriga kandidaadid, kellele parteil ei ole pakkuda sobivat väljundit ning kes oma CV ja otsekoheste sõnavõttudega kipuvad varjutama praegust parteijuhti. Kallasele ei tee olukorda kergemaks ka mitu lahkunud teenekat erakonnakaaslast, kes on enda järel ust kinni lüües andnud mõista, et järjest vähem jagub programmis kohta liberaalsetele väärtustele, mis Reformierakonda 1990ndatel luues lipukirjaks oli seatud. Vähemalt retoorikas on Kaja Kallas kunagiste väärtustega uuesti flirtima asunud, käies kevadel välja erakindlustusel põhineva tervishoiusüsteemi idee või sotsiaalmaksu kaotamise, aga tundub, et seni on ta oma lennukamate ideedega erakonnas vähemuses.

Kehtiva korra vastu protestimine on ka Eesti valijatele tuttav. Selle tunde pealt on parlamenti pääsenud Res Publica, Rohelised ning viimastel valimistel EKRE ja Vabaerakond. Ka nende valimiste eel on formeeritud uusi liikumisi, kelle valijad (küsitluste põhjal) veel enne erakonnastumist ja valimisprogrammi avalikustamist Toompeale lubaksid. Pildil teater NO99 „Ühtse Eesti suurkogu“ (2010).

Anna Tuvike

Mõistlik juht

Kõige paremas positsioonis läheb nendele valimistele vastu Keskerakond, kes Jüri Ratase juhtimisel on suhteliselt valutult suutnud vaigistada partei vene tiiva, distantseerinud enda ja erakonna peakontori korruptsiooniga kimpus Tallinna linnavõimust ning samal ajal hoidnud koos valitsuskoalitsiooni, mille kaks väiksemat partnerit on juba pikemat aega teineteisega sõjajalal. Isegi asjaolu, et valitsus on seetõttu rohkem kui aasta valimiste ootuses töövõimetu olnud, ei ole Keskerakonna toetusele halvasti mõjunud. Pigem on valijad hakanud Ratast nägema mõistliku juhina, kes on suuteline eri huvisid tasakaalustama, mida ei saa öelda teiste parteijuhtide kohta, kelle puhul on tekkinud küsimus, kas nad oma erakondagi suudavad kontrollida. Ratasel on juba praegu suurem isiklik toetus kui Kaja Kallasel. Lennukate lubaduste asemel on Keskerakond lähtunud eelmiste KOV-valimiste kampaanias sõnastatud printsiibist „Teised lubavad, meie teeme!“. Nii on võimalik juba suvest saati mitmes omavalitsuspiirkonnas ühissõidukiga tasuta sõita ning iga valija teab, et selle otsuse taga on Keskerakond.

Harjumuspäraselt on kahe suurima erakonna omavahelises võitluses sõnastatud valimiste peateema. Seekord ei pruugi nii minna, sest viimased neli aastat on poliitikas möödunud sotside ja EKRE vastandumise tähe all. Kui viimaste parlamendivalimiste järel nägid analüütikud EKRE riigikogusse pääsemist anomaaliana, siis nüüd võib kindlalt väita, et tegu oli soovmõtlemisega. EKRE on kahtlemata kõige paremini Zeitgeist’i tabav erakond. Seda kinnitab ka hiljutine uudis, mille kohaselt on EKREst saanud suuruselt kolmas partei. Erinevalt teistest erakondadest on EKRE jõudsalt oma liikmeskonda kasvatanud, kusjuures liitunute seas on tuntud inimesi. Seni toodi lühikest pinki välja peamise põhjusena, miks EKRE ei suuda oma toetust valimistel häälesaagiks konverteerida. Erakonna ridadesse populaarsete kandidaatide meelitamine on Helmetele väljakutse, mis võib kaasa tuua sisepingeid ja tekitada konfliktikoldeid, nagu näitas hiljutine Siiri Sisaski juhtum. Vaevalt saab Eesti konservatiivide puhul siiski rääkida rahvuslaste ja traditsionalistide erimeelsusest, sest Ida-Euroopa uusparempoolsetel jõududel on need kaks poolust ajaloolise konteksti ja Ameerika konservatiivide pingsa jälgimise tõttu tugevalt ühte põimunud. Küll aga on ilmne, et uued liikmed ei tohi EKRE käsuliiniga vastuollu minna.

Veenev vandenõuteooria

EKRE positsiooni analüüsides kipun nõustuma Martin Möldriga, kes leidis Postimehe veergudel, et EKRE on ainus erakond, kellel on valijatele rääkida veenev – tõsi küll, olemuslikult konspiratoorne – lugu, mille peategelasteks on kartellierakonnad, globalistlik Euroopa Liit ja pealetungiv homoideoloogia, mis kõik ohustavad eestlaste rahvuskodu.1 Sama narratiivi esitavad väikeste variatsioonidega paremkonservatiivid üle maailma, mistõttu EKRE oma välismaa eeskujude najal katsetab teemadega, mis võiksid siingi valijatele peale minna. Poola justiitsreformi EKRE versioon ehk veerevate peadega kohtunikud popiks ei osutunud, küll aga on Trumpilt laenatud ideoloogiliste oponentide verepuhtuse tõestamise nõudmised leidnud korduvat kasutust. Samas tuleb EKRE kiituseks öelda, et mujalt maailmast kopeeritud mänguvõtete rakendamisele lisaks toimetatakse julgelt rohujuure tasandil. Kui ülejäänud poliitikud aktiveeruvad valijatega kohtumiseks heal juhul pool aastat enne valimisi, siis EKRE on rahvamajasid külastanud nelja aasta jooksul regulaarselt. Töö valijatega käib mitmel rindel: käivitatud on oma meediaportaal ning parteide ühismeedia analüüs näitas, et EKRE suudab teistest erakondadest paremini teha postitusi, mis lähevad nende toetajatele korda.2 Kui panna kokku lihtsakoeline lugu, hea pakend ning sissetöötatud levikanalid, saame kombinatsiooni, millele teistel erakondadel on raske võrdväärset vastu panna. Seda enam et suuresti teevad teised poliitikud oma näpuviibutustega EKRE eest neile tasuta reklaami.

SDE esimees Jevgeni Ossinovski pidas juba 2016. aasta suvel programmilise kõne, kus EKRE hirmunarratiivi üritati seletada ühiskondliku ebavõrdsusega. Kuigi ebavõrdsus pole sotside kõnepruugist kuskile kadunud, näitab Ossinovski viimane sõnavõtt, et usk selle loo paremusse on ka sotside seas kadumas. Selle asemel nõuvad sotsid teistelt erakondadelt, et need välistaksid koostöö EKREga, nagu Rootsis on teised parlamendiparteid nurka mänginud Rootsi Demokraadid ja Saksamaal Alternativ für Deutschlandi (AfD). Samas näitlikustab Ossinovski oma viimase sõnavõtuga poliiteliidi seas omaks võetud suhtumist: valimised on kui tapeedivahetus, business as usual. Probleem ongi selles, et ülejäänud erakonnad ei ole suutnud reageerida, pakkudes valijatele põhjaliku remondi asemel siseviimistlust: mõnest väikesest maksumuudatusest, uuest kandidaadist või valimisloosungist peaks piisama küll. Eesti poliitmaastikul vaadatakse letargilise ootusärevusega pealt, kuidas EKRE populaarsus järjest kasvab. Vastumürki, mis valijaid paremkonservatiivide narratiividega võrdväärselt kõnetaks, keegi vastu ei paku. See pole muidugi Eestile ainuomane probleem. Kui vaadata viimasel ajal Euroopas peetud valimisi, siis toetus parem- ja vasaktsentristlikele jõududele väheneb: Itaalia kevadised valimised võitis establishment’i-vastane Viie Tähe liikumine, Rootsi üldvalimiste suuremad kaotajad olid sotsiaaldemokraadid ja moderaadid, Läti valimistel võtsid Koosmeele järel kõige rohkem hääli kolm erakonda, kellest ükski polnud tegutsenud üle viie aasta. Isegi viimased teated Saksamaalt, mida on seni peetud Euroopa poliitilise stabiilsuse garandiks, kõnelevad seda keelt, et tapeedivahetusest valijatele enam ei piisa.

Protestiparteid

Kehtiva korra vastu protestimine on ka Eesti valijatele tuttav. Selle tunde pealt on parlamenti pääsenud Res Publica, Rohelised ning viimastel valimistel EKRE ja Vabaerakond. Ka nende valimiste eel on formeeritud uusi liikumisi, kelle valijad (küsitluste põhjal) veel enne erakonnastumist ja valimisprogrammi avalikustamist Toompeale lubaksid. Äsja parteina registreeritud Eesti 200 on huvitav moodustis: nende tuntumad poliitikud on endised IRLi liikmed, erakonna juhiks valitud Kristiina Kallas kandideeris viimati sotside nimekirjas ning toetab Isamaaga võrreldes hoopis teistsugust integratsioonipoliitikat, meedia on neist maalinud aga pildi kui Reformierakonna teisest tulemisest veerand sajandit hiljem. Maailmavaatelisele eklektilisusele lisaks katsetab Eesti 200 erakonna formaadiga, alustades parteiülese survegrupina, kirjeldades ennast hiljem poliitilise start-up’ina ning samal ajal mõjutades poliitikat meediasündmusena planeeritud varivalitsuse kaudu.

Võrreldav parteistruktuuri ümberdefineerimisest lähtuv uue, antud juhul kogukonnapõhise poliitikamudeli juurutamine on täheldatav Elurikkuse erakonna puhul, mis on sarnaselt Eesti 200ga paljude juba korra erakonda astunute teiseks katseks poliitikasse sisenemisel. Osalt on tegemist Rohelised 2.0 versiooniga, teisalt on üheks liikumise juhtfiguuriks möödunud valimiste rahva lemmik, endine Vabaerakonna esimees Artur Talvik. Iseenesest üritab Elurikkuse erakond hõivata nišši, mida on viimasel neljal aastal ühiskondlikul areenil kõige efektiivsemalt täitnud suurprojektide vastu seisnud kodanikualgatused, nagu Eesti Metsa Abiks ja Avalikult Rail Balticust. Samal ajal on mõlemad liikumised defineerinud ennast parteipoliitikaväliste jõududena, mistõttu jääb ebaselgeks, kas keskkonnakaitsjate hääl ka valimistel ühe konkreetse platvormi taha koondub. Praegu tundub, et kõik väiksemad erakonnad üritavad ennast metsakaitsjate ja teravate suurprojektide kriitikutena portreteerida. Õnneks pole põhjust väita, et Eesti 200 ja Elurikkuse erakond on pelgalt konjunktuursed moodustised. Esimene neist soovib Eesti poliitikasse tuua rohkem pikka vaadet, teine tahaks poliitikaprotsessi viia inimestele lähemale. Mõlemad on tänuväärt eesmärgid, mille edastamine valimiskampaania raames on raske ülesanne, rääkimata nende juurutamisest kivistunud põhimõtetel töötavas valitsussektoris. Ometi võib juba praegu Eesti 200le ette heita, et nende pikk visioon käsitleb häbiväärselt vähe lähenevat kliimakataklüsmi, või et Elurikkuse erakond praegusi kogukondi ei kõneta.3

Valijatele, kes kaaluvad uute tulijate poolt hääletamist, tuleb hoiatusena meenutada, mis on saanud Vabaerakonnast, Rohelistest ja Res Publicast. Kõik kolm parteid – Res Publica küll nüüdseks teise nime all – kõiguvad küsitluste järgi valimiskünnise piiril ning tõenäosus parlamenti pääseda on säilinud ainult Isamaal, sedagi tänu Mart Laari pärandile. Millised muudatused on nimetatud erakonnad Eesti poliitikasse kaasa toonud? Milline on nende pärand seadusloomes? Kas neile pandud lootused täitsid ennast? Pigem on näha, kuidas algne entusiasm, mille najal suuremad erimeelsused unustatakse ja valimiskünnis ületatakse, vaibub riigikogu saali jõudes üsna ruttu, seni vaka alla surutud vastuolud annavad endast järjest rohkem märku, ilmnevad probleemid parteiorganisatsiooni toimimises kuni selleni välja, et seni puhta renomeega liikmed murduvad meedia pingsama tähelepanu all. Ma ei taha väita, et selline saatus ootab paratamatult ees kõiki uusi parteisid, aga seni toimunu on olnud piisavalt kõnekas, et uutelt tulijatelt peale programmiliste seisukohtade küsida, kuidas nad kavatsevad sama saatust vältida.

Töövõimeline valitsus

Nende valimiste peamine küsimus on see, kas saadakse töövõimeline valitsus. Vaadates Euroopas ringi, näeme, kui raskelt käib valitsuskoalitsioonide moodustamine Saksamaal, Rootsis või Lätis. Parketikõlblik Keskerakond võiks koalitsioonikõnelusi kergendada, kuigi Keskerakonna ja Reformierakonna koalitsioon tundub ebatõenäoline, kuna seda näeksid mõlema partei valijad reetmisena. Kummagi partei ideaalkoalitsiooniks sotsidega jääb praeguste küsitlusandmete põhjal puudu aga häältest. Nii võivadki kaalukeeleks saada väiksemad tegijad, kellest kõige tõenäolisemalt ületavad künnise Isamaa ja Eesti 200. Isamaa pikaleveninud surmaagoonia, mis kevadel võib tipneda riigikogust väljajäämisega, ei tee Isamaast meeldivat valitsuspartnerit. Eesti 200-l tuleb oma hääled esmalt kokku saada – praegu paneb isegi nende varivalitsuse koosseis õlgu kehitama – ning seejärel näidata üles valitsemisvõimekust. Erinevalt Vabaerakonnast tundub, et Eesti 200 taga olev seltskond on saanud aru, et lihtsalt riigikogu saalis punase nupu vajutamine on mugavusprotest, mis ei võimalda teha konstruktiivseid ettepanekuid ühiskonna arendamiseks. Sellest valemist jääb praegu välja EKRE, kelle puhul tekib küsimus, kas nad ise üldse tahavad valitsuse moodustamises osaleda, sest väiksema valitsuspartnerina tuleks nii mõneski nende valijatele olulises küsimuses hakata kompromisse tegema. Vaevalt et teised erakonnad nõustuksid kooseluseadust tühistama, aga praeguse patiseisu jätkumine valitsuskoalitsioonis, kuhu kuuluks ka EKRE, ei ole kindlasti EKRE tulihingelistele toetajatele aktsepteeritav lahendus. Pealegi rajaneb Helmete ja nende valijate identiteet tõrjutusel, millele on opositsioonis olles kergem kinnitust saada.

Valimisteni on jäänud rohkem kui kolm kuud. Erakonnad alles täiendavad oma ridu ja viimistlevad valimisprogramme. Kindlasti jõuab avalikkust selle aja jooksul raputada mõni skandaalike ning ka suuremad valimisdebatid on alles ees, seega on väga võimalik, et siin visandatud jõujooned jõuavad märtsi alguseks muutuda.

1 Martin Mölder, Identiteediloojad või isikupäratud erakonnad. – Postimees 25. X.

2 Urmas Jaagant, Aina paisuv EKRE valitseb sotsiaalmeediat. – Postimees 23. X.

3 Malle-Liisa Raigla, Elurikkuse erakond jättis läänlased külmaks. – Lääne Elu 1. XI.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht