VASAR: Muinsuskaitse meil ja mujal

Liisa Pakosta

Eesti muinsuskaitse ajalugu on läbi põimunud naaberriikide ajalooga. Esimeseks kaitse algatajaks võib pidada Taani kuningat Erik VI Menvedi, kes 1297. aastal keelustas Naissaarel, Aegnal ja Paljassaarel piiramatu metsaraie. Kuninga eesmärk polnud vist küll roheline Tallinn, vaid pigem puidu säilitamine linnaehituse ja kindlustuste tarbeks. Sisult sarnast “riigikaitselist” otstarvet realiseerib ka 1666. aastal Rootsi kuningas Karl XI hooldusvalitsus  oma maailma esimese muinsuskaitseseadusega, milles kohustati säilitama kuningate ja valitsejatega seotud mälestusmärke.

Esimeseks miljööala regulatsiooniks võib pidada Lübecki linnaõigust, kus uute ehitiste püstitamine oli seotud täpselt samasuguste piirangutega nagu tänapäeva miljööväärtuslikel aladelgi. Totalitaarse riigi okupatsioon tõi kaasa nii inimestekultuurihoidjate kui ka kultuuripärandi enda füüsilist hävitamist, nomenklatuurse  “pärandi” ja kõikehõlmavad keelualad. Praegu sarnanevad meie muinasseadused suuresti taas Põhjamaade süsteemiga, argine tegelikkus aga vähemal määral. Lisaks oleme nii väike maa, et tõhusaks toimimiseks on vaja igal inimesel mitme eest väljas olla, sealhulgas ka igal muinsuskaitsjal. Iga seadus peab olema efektiivsem ja iga määrus selgem kui suurtes, vanades ja rikkamates riikides. Samal ajal on muinsuskaitse endiselt oma loomult samamoodi  üdini rahvusvaheline ala nagu looduskaitsegi: pärand on inimkonnal ühine.   

Hea tava vajab väljakujunemiseks aega

Eestis ja muinsuskaitse poolest eeskujulikuks peetavates Põhjamaades erineb riikliku tähtsusega  mälestiste arv kümme korda. Kui meil on mälestisi 25 000 kanti, siis elanike ja territooriumi poolest mitu korda suuremates Põhjala riikides igas vaid mõne tuhande ringis. Kui veel lisada, et muinsuskaitse üheks peamiseks rolliks peetakse seal varjamatult ka kohaliku majanduskeskkonna elavdamist, investeerimiskliima parandamist ja uute töökohtade loomist, siis võib tõesti küsida, et milles nende eeskujulikkus siis seisneb, kui meil on palju  rohkem kaitstavaid objekte ja igasugune arendamine püütakse mälestistest eemal hoida. Vahe on aga Eestis veel välja kujunemata heades tavades. Pole mõtet kaitsta hooneid, mis vajavad üsna põhjalikku ümberehitamist, kuid mille lammutamist keegi kultuurset tausta arvestades ei kavandagi. Ei ole põhjust iga mõisakompleksi iga hoonet eraldi mälestisena kaitse alla võtta, kui mõisaomanikel ei tule pähegi hakata tervikut lõhkuma või eraldi  arendusprojektideks killustama. Ja plastaknad vanale puitmajale… Rootsi tudengid käivad mööda Nõmmet ega jõua ära imestada, kust küll inimestel selline mõte pähe tuli. Meil jääb ainult osundada, et ega kõik pole kuld, mis hiilgab – ja viia jutt möödunud sajandi 60.–70. aastate ehitusbuumile, mille käigus Põhjamaades entusiastlikult vanu aguleid lammutati ja asemele moodsaid maju ehitati. Aga mis siin ikka osatada, nüüd on nendestki osa kultuuripärandiks saanud. Helsingi vanasse väärikasse südamesse 1964. aastal ehitatud Makkaratalo (vorstimaja) oli pikka aega tuntud kui linna kõige inetum ehitis, mille arhitektid Viljo Revell ja Heikki Castrén kuulutati peaaegu et rahvavaenlasteks. Nüüd on maja muinsuskaitse all ja kujunenud üheks linna sümbolehitiseks.       

Suurim muutja on haridus

Head tavad on alati kahepoolsed. Põhjamaade kolleegidel ei teki olukordi, kus objekt võetakse kaitse alla omanikku informeerimata ja temaga nõu pidamata (eriarvamusi loomulikult esineb). Otsuste suvalisuse vältimine on ametiau küsimus, need peavad tuginema uuringutele, metoodilistele materjalidele, füüsikale, materjaliteadusele, bioloogiale ja inimõigustele. Aja- ja põhjalikkuse mõõde, aga ka kasutada olevate ressursside hulk projektide menetlemisel erineb Eesti oludest märgatavalt. Oma osa mängib muidugi ka riigi suurus: selliseid olukordi nagu meil läinud suvel, kus kõik arheoloogid olid hõivatud ühes kohas – Tallinnas Vabaduse väljakul –, naljalt ette ei tule. Hariduslik taust määrab palju, et mitte  öelda kõik. Haridus on määrav nii kodanikuaktiivsuses kui ka ametkondade tegutsemise tasemes. Eesti Kunstiakadeemia ja mitmed kutseõppeasutused on aidanud suuri lünki täita, kuid arvestades seda, et üha suurem osa projekteerijatest ja ehitajatest ajakohastab olemasolevaid ehitisi, vajaks see valdkond enam tähelepanu ka üldhariduses. Sarnaselt LääneEuroopa ja Põhjamaadega on ka meie Haridusja Teadusministeerium koostöös Muinsuskaitse  Ümarlauaga asunud koolimaterjale ette valmistama. Kui Eesti koolide õppekavasid vaadata, siis loomingulistele ainetele on ehk liiga vähe ruumi jäänud. Samas julgen ennustada, et muinsuskaitse eluterved põhimõtted ei ole kliimamuutuste tähtsustamise ja säästva eluviisi üha vajalikumaks muutumise tulemusena varsti enam mingi muinashiirte pärusmaa, vaid tavalise alalhoidliku elulaadi loomulik osa.     

Seadusi tuleb vaadata tervikpildis

Muinsuskaitseseadused tegelevad riikides, kus on olemas eraomand, peamiselt ühe ja sama teemaga: kuidas reguleerida riiklike huvide ja erahuvide tasakaalu, pidades sealjuures silmas veel avalikke huve. Muide, viimaseid ei  ole kuskil üheselt sõnastatud ja selle all mõeldakse üldiselt kõike, mis puudutab inimeste turvalisust ja tarbijaõigusi, sealhulgas ka õigust tarbida esteetilist, mugavat ja säästlikku keskkonda. Erinevusi leiab väärtushinnangutes, millest seaduste või konventsioonide arendamisel lähtutakse. Üks omaette valdkond on vastuolude lahendamine teiste seadustega või kultuuriliste erinevustega arvestamine, klassikaliseks näiteks Euroopa Liidu puutõrva  valmistamise keeld ja selle mõju põhjamaiste puukirikute argisele hooldamisele või siis jaapanlaste komme oma vanu puukirikuid perioodiliselt uuesti üles ehitada. Tegeletakse ka proosalisemate asjadega, näiteks Leedu ja Suurbritannia on võtnud eesmärgiks bürokraatlike protsesside kiirendamise ja kaitseeesmärkide suurema ühildamise planeeringutega. Merearheoloogia tähtsustub praegu kogu Euroopa Liidus, põhjuseks ilmselt suurenenud  surve meremajandusele tervikuna. USAs erinevad regulatsioonid osariikide kaupa, kuid majandussurutis on seal esile kergitanud Euroopa mõistes niigi tohutult detailsete, kuid samas külluslike toetusskeemide läbipaistvuse ja kõikehõlmavuse (toetusi saab näiteks määratud protsendi ulatuses teatud töödest, mida omanik teeb ajalooliste hoonete korrastamise ja säilitamise nimel). Kinnisvaramaksuga riikides soodustatakse avalike huvide teenimist alandatud maksumääradega, ka Eestis on see mälestiste ja maamaksuvähenduse sümbioosina kõne all.     

Teabelevi tähtis töö

Inglismaa muinsuskaitsejuht Simon Thurley on ülimalt populaarne telesaatejuht ja raamatuautor.  Eri riikide muinasjuhid ei põlga ära naisteajakirju, et tutvustada sealgi muinsuskaitse eesmärke. UNESCO korraldab muinsuskaitse teemal joonistusvõistlusi. Riikide propagandakapitalis leidub midagi igale maitsele – lauamängudest iga-aastaste festivalideni, heategevatest ballidest lasteaiaprogrammideni. Kõik ikka selleks, et inimesed oleks innustunud ise vanu väärtusi hoidma, sest ainult seaduste või toetusmeetmete peale loota ei saa. 

Ka Eesti muinsuskaitse karismaatilised juhid on teinud ära suure populariseerimistöö isikliku eeskuju, raamatute, artiklite ja avalike esinemistega, meenutagem kas või Rasmus Kangropooli, Agne Trummalit või oodakem jätkuvaid kaalukaid panuseid Juhan Maistelt, Jaan Tammelt, Anneli Randlalt, Mart Kalmult ning teistelt arvamusliidritelt. Kas me kujutaksime ette muinsusteadlikkust ilma Krista Kodrese, Jüri Kuuskemaa, Boris Duboviku,  Trivimi Velliste, Oliver Orro ja veel paljude teiste aasta(kümne)te pikkuse panuseta? Eesti erinevus seisneb ehk pigem kohaspetsiifiliste uuringute vähesuses, propagandakanalite nappuses ning lääne- ja põhjapoolsete riikidega võrreldes väga tagasihoidlikus riiklike trükiste või muude meediakandjate arvus. Metoodilised juhendmaterjalid ja teaduslikud uurimused on muinsuskaitsehariduse üks alusmüüre, kuid tähtis hariduse abimees on ka Õhtulehe või  naisteajakirja artikkel. Peaasi, et loetakse, kuulatakse ja kaasa mõeldakse ning saadud teadmisi praktikas rakendatakse. Muinsuskaitse vajab teatud karismaatilisust. Olemuselt alati opositsioonimaiguline (sest kaitsta on vaja millegi eest või vastu), on teabelevi rolliks ka valdkondlikest vastuseisudest tulenevatele lõhedele sildade ehitamine. Tervisekaitse ja turvalisuse eest vastutavate ametnikega vaidlevad muinsuskaitsjad igas  riigis, eriti kui kõik kolm osapoolt juhtuvad olema oma ala tõelised entusiastid. Kui ühiseid eesmärke paremini mõistetakse, leitakse kergemini ka kõikidele sobivaid lahendusi. Head oma ala tutvustajad teevad ära suurema töö, kui suudaksid kümme uut seadust.   

Kodanikud löövad üha enam kaasa

Eestis kui ühes omanikerikkamas riigis on väga kiiduväärne kodanikualgatus juba seegi, kui keegi üleüldse investeerib vanade hoonete korrastamisse või omandamisse kordategemise ja päästmise eesmärgil. Vaimse kultuuripärandi hoidmisel ja pärandi avaliku osa korrastamisel  on tegusad olnud mitmesugused kodanikuühendused, nimetagem kas või Muinsuskaitse Seltsi, Muinsuskaitse Ümarlauda või kogudusi, mõisakoole, asumiseltse, muuseumisõprade ühendusi, kodulooringe… Need inimesed teevad tööd, milleta võiks ametkondlikud struktuurid laiali saata – sest neil poleks enam midagi kaitsta. Muinsuskaitse roll kogukonna ühendajana, identiteedi hoidjana ja omanike  ning ühiskonna sidujana on üha enam fookuses nii Põhjamaades kui ka vanas Euroopas, loodetavasti üha enam ka Eestis. Meil on väga mitu põhjust saada selles osas oma vanematest kolleegidest paremateks.