Veel Tallinna ülikoolist

Prof J. Kangilaski, TÜ prorektor

Minu arutlusele  vastanute tekstid on erinevad. J. Kausi ja T. Viigi paljudele mõtetele olen valmis alla kirjutama, pealegi ei arvesta nad minu peamist argumenti ? Eesti ressursside piiratust. Seetõttu on mul põhjust vaielda ainult Martin Ehalaga, kelle arvates lahendab kõik probleemid rahvusvaheline koolitus- ja teadusturg. Ma ei jaga tema optimismi selle turu ulatuslikuks hõivamiseks Eesti ülikoolide ?pehmete? erialadega, kuid võib-olla ma eksin. Kindel on aga see, et avalik-õiguslik ülikool pole äriühing ja selle ?kasumi? kasutamisel on olulised eetilised ja/või juriidilised piirangud. Ülikoolide peamised rahastajad (tasulised õppurid, teadusfondid, riik) eeldavad, et nende antud raha kasutatakse sihipäraselt. Muidugi peetakse loomulikuks, et ülikool võtab osa sissetulekutest oma üldkulude katteks, kuid mõne rahastamata eriala süstemaatiline ülalpidamine teiste kulul on problemaatiline. Rahastajad või teiste erialade esindajad ei tarvitse rahaümberkantimisega nõustuda.

Kindlasti on võimalik ajutiselt toetada loodavat või kriisi sattunud eriala, kuid vastutustundlik ülikool ei saa rajada eriala arengut nii ebakindlale alusele. Seetõttu on loomulik, et prof M. Ehala ülemus rektor M. Heidmets (EPL 30.VIII) eeldab, et ikkagi just Eesti riik ?panustaks /…/ kahele keskusele?. Mis tähendab kas RKT suurendamist või ümberjagamist, mida minagi väitsin. Eesti üliõpilaskandidaatide arv hakkab lähiaastatel langema ja aastaks 2012 on neid praegusega võrreldes üle poole vähem (T. Laasberg, EPL 20. IX). Ainult ca 6000 üliõpilaskandidaadi hulgast tahavad siis kõik Eesti ülikoolid ja erialad oma osa.

Imetlusväärne on töö, mida on teinud meie kirjakeele, kultuuri ja riigi loojad. Oma kõrgharidust arendades peame käituma vastutustundlikult, et nende jäetud pärandit mitte ohtu seada.