Venemaa hübriidsõjad

Lisaks sõdadele tuleks mainida relvakonflikte, kus Venemaa osalus on tõestatud: kaks sõda Aserbaidžaani ja Armeenia vahel, Kosovo sõda ning kodusõda Liibüas.

TOOMAS KÜMMEL

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Boriss Sokolov lõpetas 1979. aastal Moskva ülikooli geograafiateaduskonna, huvialadeks etnograafia ja ajalooline rahvastikugeograafia. Magistritöös uuris ta brittide etnilist kogukonda väljaspool Suurbritanniat. 1992. aastal kaitses Sokolov doktoritöö – esimese Bulgakovi-teemalise Venemaal ja Nõukogude Liidus. Hiljem pühendus ta ajaloole, eriti Teise maailmasõja ja sõdade ajaloole. Saatuslikuks tema karjäärile sai Vene–Gruusia sõda 2008. aastal. Sokolovi käsitlus ei ühtinud Venemaa ametliku propaganda loodud kujutlusega ja Sokolov vallandati Venemaa riikliku sotsiaalülikooli professori kohalt. Pärast seda on ta elatist teeninud publitsistina. Autoritaarsel Venemaal sildistatakse Sokolovi tihti ajaloovõltsijaks ja revisionistiks.

Raamatusse „Uue Venemaa sõjad“ koondatu on küll varem eri kujul avaldatud, kuid ühiste kaante vahel see materjal vene keeles ilmunud ei ole. Eestikeelne käsitlus on esimene kokkuvõttev ülevaade Venemaa osalemisest sõjalistes konfliktides pärast 1991. aastat. Autor ei püüagi avada relvakonfliktide põhjusi ja neid klassifitseerida. Ta huvi näib keskenduvat inimkaotustele. See on tänuväärne, kuid tänamatu ülesanne, sest toodud relvakonfliktide iseloom ja sõjapidamise kultuur ei eelda lahingukaotuste täpset fikseerimist.

Raamatus vaadeldakse kümmet sõjalist konflikti, milles Venemaa on otseselt või kaudsemalt osalenud: konflikt Lõuna-Osseetias 1991–2008, Transnistria konflikt 1992, Tadžikistani kodusõda 1992–1997, sõda Abhaasias 1992–1993, Põhja-Osseetia–Inguššia konflikt sügisel 1992, kaks sõda Tšetšeenias 1994–1996 ja 1999–2019, Vene–Gruusia sõda augustis 2008, sõda Ukrainas Donbassis 2014–2019 ja kodusõda Süürias 2011 kuni praeguseni. See arv võib käsitlusviisist ja klassifitseerimise erinevustest tingitult pisut erineda, kuid ikkagi on seda väga palju ühe riigi jaoks vaid ühe inimpõlve jooksul.

Toodud konfliktidest on kõige vähem tähelepanu saanud ilmselt Tadžikistani kodusõda ja Põhja-Osseetia–Inguššia konflikt. 1992. aasta märtsis algas Tadžikistanis kodusõda endistest kommunistidest keskvõimu toetajaid ühendanud rahvarinde ning islamiste ja demokraate liitnud ühinenud opositsiooni vahel. Venemaa ja Usbekistan saatsid oma relvaüksused Tadžikistani rahvarinde toetuseks. Kõige teravam oli vastasseis augusti lõpust 1992 kuni juulini 1993, kui riik oli sisuliselt jagunenud kaheks. Ametlikel andmetel hukkus viis aastat kestnud kodusõjas üle 60 000 inimese ja 302 Vene sõdurit.

Prigorodnõi rajoon anti Põhja-Osseetia koosseisu pärast inguššide küüditamist 1944. aastal. 1991. aastal said inguššid represseeritud rahvaste rehabiliteerimise seaduse vastuvõtmisega oma endised alad tagasi. Sellelt pinnalt kasvas osseetide ja inguššide vastasseis sügisel 1992 relvastatud konfliktiks. 1. novembril viis Venemaa piirkonda oma väed ja kehtestas seal eriolukorra. Prigorodnõi rajoon jäeti Põhja-Osseetiale, etnilise puhastuse käigus põgenes sealt 40 000–60 000 ingušši.

Siiski võiks sõdadele lisaks mainida relvakonflikte, kus Venemaa osalus on tõestatud: Mägi-Karabahhi pärast peetud kaks sõda Aserbaidžaani ja Armeenia vahel, Kosovo sõda ning kodusõda Liibüas. Esimese Mägi-Karabahhi pärast peetud sõja põhisündmused jäid 1991.–1993. aastasse. Detsembris 1991 viidi Mägi-Karabahhist välja endise Nõukogude Liidu lagunemise järel Venemaa sisevägedeks muutunud üksused. Enne seda oli nende roll Aserbaidžaani ja Armeenia vastasseisus väga vastuoluline. Konflikti alguses aitasid nad pigem Aserbaidžaani võime erakorralise olukorra kehtestamisel Mägi-Karabahhis, 1991. aasta sügisest on aga andmeid nende toetusest Mägi-Karabahhi Armeenia relvaüksustele. Samuti on teada, et 1992. aasta suvel Aserbaidžaani pealetungi ajal võitles nende poolel Venemaa 328. õhudessant-rügement Vladimir Šamanovi juhtimisel.

Vene eliitväeosa marssimas 9. mai paraadil 2018. aastal Donetskis.

Andrew Butko/ CC BY-SA 3.0/Wikimedia Commons

Teise sõja ajal (27. september – 10. november 2020) Venemaa sõjategevuses ei osalenud, ehkki Armeenia on Venemaaga sõjalises liidus.

Samuti on Armeenias Gjumris Venemaa 102. sõjaväebaas 5000 sõduriga, õhutõrjesüsteem S-300 ja hävitajad MIG-29. Venemaa sekkus rahuvahendajana hetkel, kui Aserbaidžaan oli just vallutanud nende ajaloolise keskuse Mägi-Karabahhis ja Şuşa ning armeenlaste kaitse oli terves piirkonnas kokku varisemas. 10. novembril sõlmisid vaenupooled ootamatult Venemaa vahendusel relvarahu, mis tähendas Vene rahuvalvemissiooni sisseviimist Mägi-Karabahhi armeenlastele jäänud osasse. Relvarahu kommenteerides teatas Aserbaidžaani president İlham Əliyev, et missiooni hakkavad täitma ühiselt Venemaa ja Türgi üksused. Seda ei juhtunud, Venemaa hoidis Aserbaidžaani liitlase selles sõjas Mägi-Karabahhi rahuvalvemissioonist eemal.

Jugoslaavia lagunemine algas Kosovost. Pärast autonoomia likvideerimist kuulutas Kosovo end 1991. aastal Serbiast sõltumatuks. Kosovo albaanlaste ehk kosovaride visa passiivne vastupanu Belgradile kasvas 1997. aastal Kosovo vabastusarmee (UÇK) sissisõjaks. UÇK relvaüksused said alates 24. märtsist 1999 tuge ka NATO õhujõududelt. Kosovo sõda puhkes Račaki massimõrva tõttu, kui 15. jaanuaril 1999 tapsid Serbia politseinikud 45 Kosovo albaanlasest tsiviilisikut. NATO riigid sundisid etnilise puhastuse peatamiseks Serbiat alla kirjutama Kumnovo leppe, mis nägi ette vägede väljatõmbamise Kosovost ja selle okupeerimise ÜRO protektoraadina NATO juhitud rahvusvaheliste relvaüksuste (KFOR) poolt. KFORi üksuste hulka oli arvatud ka Vene rahutagamisüksus. Venemaa nõudis, et KFORi raames antaks nende üksuse kontrolli alla üks viiest kokkulepitud territoriaalsest sektorist, kuid NATO keeldus. Kardeti, et venelastele sektori andmine võib viia Kosovo lõhenemiseni serblaste kontrollitud põhjaosa ja kosovaride lõunaosa vahel.

KFORi väed valmistusid Kosovosse sisenemiseks Makedoonias. 12. juunil 1999 hõivas Venemaa relvajõudude dessantüksus Kosovos Priština lennuvälja paar tundi enne NATO üksuste sisenemist. Vene dessantväelaste kolonn, mis koosnes umbes 30 soomukist ja 250 võitlejast, oli teekonda alustanud Bosniast, kus nad kuulusid sealse rahvusvahelise rahutagamismissiooni SFOR koosseisu. Vene dessantväelased võtsid lennuväljal ringkaitsesse ja panid sisenevatele teedele kontrollpostid. Esimese NATO üksusena jõudsid lennuväljale kahest suunast Briti soomukid ja tankid Chieftain.

Briti tankikolonni eesotsas oli NATO vägede ülem Balkanil kindral Michael Jackson. Nähes venelaste otsustavust kaitsta lennuvälja, keeldus Briti kindral täitmast USA kindrali, NATO vägede Euroopas ülemjuhataja Wesley Clarki käsku venelaste vastupanu maha suruda ja lennuväli vallutada. Väidetavalt oli Jackson Clarkile vastanud, et ei kavatse alustada kolmandat maailmasõda. Rünnaku asemel piirasid britid lennuvälja ümber, et lõigata venelased ära maismaa varustuskanalitest.

Venelaste isetegevus ähvardas nurjata kogu NATO missiooni Kosovos, mis oligi nende eesmärk. Priština lennuvälja kiire hõivamise järel oli plaan tuua sinna lisajõude, vähemalt kaks õhudessantvägede rügementi ja rasketehnika. Kuid Bulgaaria, Ungari ja Rumeenia keeldusid venelaste palvest anda koridor nende õhuruumis. Pingsate läbirääkimiste järel paigutati Venemaa rahu­tagamisüksused Saksamaa, Prantsusmaa ja USA kontrollitud sektoritesse, Priština lennuvälja hakkasid kasutama nii Venemaa kui ka NATO relvajõud. Venemaa üksused (650 võitlejat) olid Kosovos kuni 2003. aastani.

Liibüa diktaatori Muammar Gaddafi enam kui 40 aastat kestnud võimu lõpetas araabia kevade revolutsioon 2011. aastal. Märtsi keskpaigaks jõudsid Gaddafile lojaalsed relvaüksused ülestõusnute keskuse Benghazi alla ja ähvardasid kõiki linnaelanikke julma vägivallaga. Tuginedes ÜRO julgeolekunõukogu resolutsioonile tsiviilelanike kaitsmise vajadusest Liibüas, alustasid Prantsusmaa, Suurbritannia ja USA õhu- ja merejõud sõjalisi operatsioone. Ülestõusnute ulatusliku pealetungi ajal püüti põgeneda üritanud Gaddafi kinni ja tapeti. 2014. aastal lõhenes Liibüa vaenutsevate grupeeringute vahel. Idaosas asunud relvaüksuste juht kindral Khalifa Haftar asus pealetungile pealinnale Tripolile.

Wagneri võitlejad ilmusid Liibüasse tõenäoliselt 2019. aasta aprillis, et toetada kindral Haftari mässulisi ÜRO toetatud valitsuse vägede vastu. See konflikt lõppes 2020. aasta oktoobris relvarahu sõlmimisega. Kui Wagneri palgasõdurid taganesid 2020. aasta kevadel Tripolist lõunasse jäävast piirkonnast, jättis tundmatu võitleja maha Samsungi tahvelarvuti, mis sattus BBC ajakirjanike kätte. See paljastas Wagneri operatsioonide ulatuse Liibüas ja selle palgasõdurite osaluse sõjakuritegudes. Vaid mõni tund pärast BBC materjali ilmumist Wagneri tegudest andis Liibüa sõjaväe prokuratuur välja orderi tapetud diktaatori poja Saif al-Islam Gaddafi arreteerimiseks. Teda süüdistati sõjakuritegudes kindral Haftari üksuste pealetungi ajal Tripolile. Ta arreteeriti Liibüa ülestõusu ajal 2011. aastal ning talle määrati ülestõusnute vastu korraldatud vägivalla eest surmanuhtlus, kuid 2017. aastal lasti tal põgeneda. Gaddafi poega kahtlustati juba varem sidemetes Venemaa ja Wagneri grupiga ning just teda peeti Kremli kandidaadiks Liibüa võimupea kohale. Lisaks Donbassile ja Süüriale on Wagneri kohalolek tõestatud relvastatud vastasseisudes Mosambiigis, Sudaanis ja Kesk-Aafrika Vabariigis. Kreml ametlikult muidugi eitab kõike.

Alates Krimmi okupeerimisest ja nn Vene maailma separatismist Donbassis 2014. aastal räägitakse hübriidsõjast. Eraldusmärkideta sõdurid, etnilised vastuolud, propaganda ja valed meedias ja poliitikas, kõigi vahendite kasutamine vastasele kahju tekitamiseks, kusjuures agressor varjab end oma osalust eitades. Hübriidsõja pidamise näiteks on alates Ukrainast ka paramilitaarse sõjalise grupi Wagner tegutsemine. Ilmselt on õigus neil ekspertidel, kes seostavad Wagnerit Venemaa sõjaväeluurega. Hübriidsõja momente kohtab ka juba Abhaasias ja Lõuna-Osseetias, kus Vene sõjaväeüksused esinesid rahuvalvajatena, kes nad ei olnud jne. Niikaua, kuni idanaabri juures valitseb agressiivne autoritaarne režiim, ei saa olla kindel, et homme ei alusta Venemaa järjekordset hübriidsõda, olgu Valgevene–Poola piiril, Mariupoli all või Põhja-Kasahstani stepis.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht