Venemaa otsib Hiinalt tuge iseenda allakäigu hinnaga

Putini alustatud sõda Ukrainas mitte ainult ei õgvenda lääneriikide loodud maailmakorda, vaid kõigutab Venemaa positsiooni, samal ajal kui Hiina mõjuvõim kasvab.

URMAS HÕBEPAPPEL

Pool aastat kestnud Vene-Ukraina sõja uus faas on muutnud rahvusvahelist julgeolekuolukorda. Venemaast on saanud paaria, vähemalt lääneriikide silmis. Hiina suhtumine Venemaasse on leebem, aga mitte tingimata sõbralik. Ühest küljest on Putini režiim Pekingile kasulik jäälõhkuja, et murendada lääneriikide loodud maailmakorda. Teiselt poolt seab Moskva käitumine ohtu maailmamajanduse stabiilsuse, mis on Hiina liidritele legitiimsuse säilitamiseks oluline. Veerand sajandit tagasi oli Venemaa Föderatsiooni kindralstaabis inimesi, kes uskusid, et Venemaa kõige suurem strateegiline rivaal on Hiina, mitte lääs, teadis rääkida aastatel 1994–1997 Postimehe Moskva korrespondendina töötanud Marko Mihkelson viimasel arvamusfestivalil.¹ Ometi peab Venemaa praegu Hiinat oma ainsaks kaalukaks partneriks. Miks pole saanud Hiinast Venemaa vastast?

Venemaad hästi tundvad inimesed on meid aastaid hoiatanud, et nurka surutud Venemaa on ohtlik. Lääs elas 1990. aastatest peale „ajaloo lõpu“ joovastuses ega teinud neid hoiatusi kuulma. Francis Fukuyama kirjutiste järgi nime saanud doktriini kohaselt leiti, et XX sajandi lõpus on liberaaldemokraatia parim ja ainus loomulik valitsemiskord ning autokraatlikel riikidel ei ole selles poliitilises maailmapildis kohta. Venemaa kas avaneb ja muutub normaalseks demokraatlikuks riigiks või kukub ajaloo prügikasti nagu Põhja-Korea.

Säärane mõttemuster tegi lääne liidrid naiivseks ja laisaks. Fukuyama väljahõigatut võeti prohvetliku ettemääratusena ning alternatiivid olid mõeldamatud. (Fukuyama on ise küll korduvalt nentinud, et tema sõnu on valesti tõlgendatud.) Seejuures unustati ära, et Euroopas kulus vaba ja demokraatliku ühiskonna rajamiseks sadu aastaid. „Ajaloo lõppu“ kuulutava ideoloogia absurdsus seisneb aga eelkõige selles, et Venemaa oleks justkui pidanud iseenda läbikukkumisest tegema samasuguse järelduse nagu kõrvaltvaatajad. Usuti, et küllap jõuavad Venemaa valitsejad Nõukogude Liidu kokkuvarisemist analüüsides samadele seisukohtadele. Küllap saavad nemadki aru, et läänelikud väärtused on õitsva ühiskonna rajamiseks ainus viis.

 

See lootus oli petlik. Ajaaken lääneliku demokraatia ülesehitamiseks sulgus peaaegu samal hetkel, mil see avanes. Jeltsini võimu taganud 1993. aasta riigipööre oli ebaseaduslik ja ebademokraatlik – halb eeldus demokraatliku riigi loomiseks. Vene ühiskond kihistus, inflatsioon sõi ära suure osa rahva sissetulekust ja riik killunes. NATO liikus Moskva endisesse mõjusfääri. Kuigi NATO organisatsiooni loogika ja Nõukogude Liidu ikke all elanud riikide seisukohalt oli NATO laienemine ainuõige, riivas see tõsiselt Moskva uhkust. Näib, et lääne üks käsi ei teadnud, mida teine teeb. Samal ajal kui majandusnõuga püüti Venemaast teha lääneliku maailma osa, tõugati ta geopoliitiliste otsustega eemale, nagu tõdeb Mark B. Smith oma Venemaa ajalugu analüüsivas raamatus „Ärevuses Venemaa“².

Tagantjärele tarkusena näib enesestmõistetav, et uue aastatuhande algul kehtestatud Putini režiim võttis eesmärgiks autoritaarse võimu konsolideerimise. Oligarhid kõrvaldati teelt ja rahvas pöörati taas riigi usku. Majanduskeskselt mõtlemiselt nihkus ideoloogia tsivilisatsioonikesksele mõtlemisele. Lääne lubatud majanduslik õitseng, mis jäigi tulemata, ei olnud enam edukuse mõõdupuu. Ajaloolisest eklektikast võrsus uus kollektiivne identiteet, uhkus Venemaa ajaloo üle, selle üle, et Venemaa on alati olnud impeerium. Nõukogude Liidu lagunemine tembeldati 2008. aastal ametlikult katastroofiks. Läänest sai pärast väikest pausi taas vaenlane number üks ja Hiinast paratamatu partner võitluses Ameerika Ühendriikide hegemoonia vastu.

Venemaa kui Hiinale kasulik idioot

Hiina Kommunistliku Partei (HKP) esimees Xi Jinping ja Vladimir Putin kohtusid Pekingis neljandal veebruaril, Pekingi olümpiamängude eelõhtul, et avaldada teineteisele igakülgset toetust. Putin kinnitas taas, et Taiwan peab kuuluma Hiinale, ja Xi tunnustas Moskva mõjusfääri Euroopas. Tõotati vastastikku „piiritut sõprust“. Need 20 päeva (enne Venemaa-Ukraina sõja uut faasi) olid ilmselt Vene-Hiina suhete kõrghetk. Edaspidi on suhted pingestunud, sest sõja kulg ei ennusta konflikti kiiret lõppu.

Kas Pekingis oldi teadlik Moskva plaanidest Ukrainat veelgi suuremate jõududega rünnata, pole teada. Ilmselt andis Putin Xile mõista, et tulekul on mõõdukas „sõjaline operatsioon“. Võib oletada, et Xi palus Putinil oodata, kuni Pekingi olümpiamängud läbi saavad. Seda, et sõda niivõrd ulatuslikuks kujuneb, Hiinas tõenäoliselt ei arvatud. Suure sõja ootuses oleks Peking andnud käsu oma kodanikud Ukrainast evakueerida (seal elas enne lahingute intensiivistumist umbkaudu 6000 hiinlast). Sellist käsku aga ei antud. Äsja Pekingist naasnud Eesti suursaadik Hiina Rahvavabariigis Andres Unga rääkis arvamusfestivalil, et riigist lahkumise asemel soovitas Hiina suursaatkond oma kodanikel kanda Kõjivis endaga kaasas väikseid Hiina lipukesi, mida Venemaa Föderatsiooni vägedega kokkupuutumisel lehvitada.

Niisiis oodati kiirelt mööduvat ja mõõdukate tagajärgedega konflikti. Sellest annab tunnistust ka neljanda veebruari ühisavalduse sõnastus. Dokumendis kutsutakse üles „ehitama dialoogi ja vastastikust usaldust“, kaitsma rahvusvahelist õigust ja „iga rahva õigust määrata iseenda arengutee ja suveräänsus“. Säärased väljendid ei oleks osa Xi heakskiidu saanud avaldusest, kui ta oleks teadnud, et vaid mõne nädala pärast kavatseb Venemaa vallandada suurima humanitaarkriisi Euroopas pärast Teist maailmasõda. Selliste avalduste taustal mõjub Hiina praegu silmakirjalikuna. Ilmselt on Pekingile selle sõja kontekstis Hiina kuvandi küsimus üks suuremaid dilemmasid: kuidas toetada Venemaad nii, et Pekingi maine liialt ei kannataks. Võib oletada, et Xi tunneb end viimase poole aasta sündmuste valguses petetuna. Ukrainat küll ühisavalduses otseselt ei mainita. Peking oli juba eos ettevaatlik.

Hiina vaatab kaugele ette ega looda Vene-Ukraina sõjast kiiret kasu. Kuigi Putini alustatud sõda ei kulge nii ladusalt ega kiiresti, kui algul loodetud, murendab see pärast Teist maailmasõda kehtestatud rahvusvaheliste suhete korda. Venemaa õõnestab lääneriikide poliitilist ja majanduslikku jalgealust ning parandab Hiina positsiooni suures poliitikas. Ja see on Xi silmis kõige olulisem. Vähemalt praegu peavad Xi ja Putini arvates autoritaarsed riigid kokku hoidma, et vastu seista Ameerika Ühendriikide hegemooniale. Selles mõttes on Venemaa ja Hiina loomulikud partnerid. Vastuseis Ameerika Ühendriikidele on kõige olulisem Pekingit ja Moskvat ühendav jõud. Ameerika Ühendriikide mainimine Venemaa ja Hiina ühistes avaldustes on ajapikku tihenenud, eriti pärast 2014. aastat, mil algas Ukraina sõja esimene faas. Algselt eelkõige majanduskoostööd rõhutavad avaldused on võtnud üha enam geopoliitilise tooni.³ Lääneriikide loodud maailmakorra asemele on lubatud luua „uus riikidevaheline süsteem“. Putini režiim on selle eesmärgi saavutamiseks praegu vajalik partner.

Ent vastanduv motivatsioon ei ole kuigi jätkusuutlik, sest tõukub hirmust, mitte sügavalt omaks võetud ühistest veendumustest, ideaalidest ja väärtustest. Peale selle, et Hiina ja Venemaa on autoritaarsed riigid, ei ole neil ei ühiskonna ega poliitilise süsteemina palju sarnast. Hiinat valitseb leninistlik partei, millest ei saa mööda vaadata isegi võimutäiust suurendanud Xi. Venemaa poliitiline eliit koosneb aga üha kitsamast ja väidetavalt üha suuremas infosulus tegutsevast Putini siseringist. Ja kuigi Zhongnanhai valitsejad usuvad, et Hiina poliitiline kord on ülimuslik – see on rajatud aastatuhandeid valitsenud (valikuliselt konfutsianistlikule) poliit­filosoofiale ja sotsialistlikele tõdemustele –, ei peeta seda Hiina mudeliks kutsutavat poliitilist süsteemi üldjuhul eksporditavaks. Niisiis ei ulatu Moskva-Pekingi „piiritu“ sõprus tegelikult kaugemale pragmaatilistest huvidest ja ohutunnetusest. Mõlemad režiimid hoiavad autokraatlikust korrast kinni, et kaitsta poliitilise eliidi võimu.

Hiina rahvusvaheliste suhete ideaali kohaselt pole Hiinal ehk Keskriigil vaja liitlassuhteid ühegi riigiga, ka mitte Venemaaga, mis näitab taas, et Hiina suhtumine teistesse riikidesse on üdini pragmaatiline. Venemaa on Hiinale justkui kasulik idioot, sest Putini alustatud sõda Ukrainas mitte ainult ei õgvenda lääneriikide loodud maailmakorda, vaid kõigutab Venemaa positsiooni maailmaareenil, samal ajal kui Hiina mõjuvõim maailmas üha kasvab. Seda teatakse Zhongnanhai koridorides hästi. On isegi väidetud, et Venemaast on juba saanud Hiina klientriik. Sellise riigiga ei ole mõtet liidulepingut sõlmida.

Ent Venemaa ja Hiina sõbralikud suhted võivad ka kiiresti jaheneda, nagu ajalugu on näidanud. Alles 1960. aastatel olid Hiina ja Venemaa piirisõjas. Hiinal on küllaga, mida Venemaale ette heita. XIX sajandil võõrandas Vene tsaaririik neli miljonit ruutkilomeetrit Qingi riigile kuulunud territooriumist Ida-Siberis. Hiina koolilapsed teavad seda, sest nende ajalooõpikute kaartidel on Ida-Siber Hiina valdus. Uued põlvkonnad kasvavad uskudes, et need alad peaksid kuuluma Hiinale. Kui Moskvas peaks toimuma võimuvahetus või kui Venemaa jääb väga nõrgaks, võib juhtuda, et Peking hakkab neid alasid tagasi nõudma ning sõbrast saab vaenlane.

Pekingi valikud ja lääne õppetunnid

Lähitulevikus on aga Venemaa ja Hiina suhted ilmselt rahulikud ning Ukraina sõjaga seoses ei ole mõtet loota, et Peking asuks lääne poolele. Vähemalt praegu on Venemaa Hiinale liialt oluline võitluskaaslane Ameerika Ühendriikide vastu. Edasine areng Ukrainas sõltub ilmselt Pekingi otsustest rohkem, kui esialgu tundub. Kauakestev konflikt ei ole Hiinale meeltmööda. Maailmamajanduse jahtumine ohustab Hiina Kommunistliku Partei jalgealust, mille üheks peamiseks legitiimsuse tagajaks on majanduslik progress. Niisiis võib oletada, et Hiina loodab pigem konflikti kiiret vaibumist ja alustab lähiajal ettevaatlikke katseid sõda diplomaatilisel teel lõpetada.

Ent seda mitte varem kui sügisel. Hiinas vaatavad praegu kõik partei juhi Xi Jinpingi otsa, keda ootab oktoobris ees kaalukas parteikongress. Enne kongressi ei tee Xi ühtegi järsku otsust, mis võiks tema positsiooni kõigutada ja seada ohtu tema valimise partei juhiks järgmiseks viieks aastaks. Venemaa avaliku survestamise ja hukkamõistu teeb veelgi ebatõenäolisemaks Xi ja Putini isiklik suhe, mida on ehitatud kõigi silme all. Avalikkusele on näidatud, et need kaks liidrit – iseenda arvates on nad ainsad alfaisastest juhid maailmas, nagu naljatas Marina Kaljurand arvamusfestivalil – on leidnud ühise keele ja saavutanud usalduse. Selles on põhjust kahelda, kuid selge on see, et Xi ei saa niisama lihtsalt Putinit hüljata. Pekingi raamatupoodides on näha üpris populaarseid Putini biograafiaid ning meedia kajastab värvikalt kahe liidri iga-aastasi kohtumisi. Aastatega ehitatud kuvandist ei ole võimalik üleöö taganeda. Kiire Putini hukkamõist tähendaks, et Xi tunnistab oma ekslikkust, ent kommunistliku partei juht ei saa endale eksimist lubada, kindlasti mitte sel aastal.

Oleks ka naiivne loota, et Hiina asub konfliktis Ukrainat toetama pärast parteikongressi. Avalik koostöö läänega on välistatud. Hiinlastest välispoliitika vaatlejad ütlevad justkui ühest suust, et praeguses rahvusvaheliste suhete olukorras on Ameerika Ühendriikide ja Euroopa Liidu surve Pekingile tulutu. Enne peavad lääneriigid lubama, et ei sekku Taiwani ja Xinjiangi küsimusse, mida Hiina peab oma siseriiklikuks asjaks. Säärast lubadust aga ei saa lääs ilma oma hinge müümata anda, rääkimata Ameerika Ühendriikide geostrateegiliste huvide ümberhindamisest. Kui Hiina otsustab Venemaale sõja lõpetamiseks survet avaldada, teeb ta seda vaid enda, mitte lääne huvidest lähtudes. Seni aga on lääne suhted Hiinaga diplomaatilises tupikus, mis ei võimalda Pekingiga koostöös lahendusi otsida ei Ukrainas vallandunud konfliktile ega üleilmsetele probleemidele nagu kliimamuutus ja epideemiad.

Washington on harjunud olema igas konfliktis võitja. See veendumus on kujundanud mitu põlvkonda Ameerika poliitikuid ja ametnikke, mistõttu ei ole seda lihtne muuta. Nii nagu alistati natsi-Saksamaa, Jaapani Keisririik ja Nõukogude Liit, nii loodetakse nüüd võitu ka Hiina Rahvavabariigi üle. Säärane triumfaalsus tõukas Venemaa selle aastatuhande alguses taas jõudu koguvale Hiina Rahvavabariigile sülle. Kindlasti ei olnud see ainus põhjus – lõppude lõpuks olid need Kremli poliitikud ise, kes läänelikest väärtustest ära pöörasid ja otsisid liitlasi idast –, kuid „ajaloo lõpu“ ootuses lääneriikide tehtud otsuste mõju Kremli käitumisele ei maksa alahinnata.

Seda viga ei ole mõtet nüüd Hiinaga lävides korrata. Veel uue aastatuhande algul sinoloogide seas levinud lootus, et Hiina peatselt demokratiseerub, on asendunud tõdemusega, et HKPd on vara ajaloo prügikasti heita. Kuigi ka Nõukogude impeeriumi lagunemist ei osatud ette näha ning Hiina on silmitsi väga tõsiste siseriiklike probleemidega, ei saa eirata tõika, et HKP on näidanud end jõhkra ja kohanemisvõimelisena. HKP on korduvalt tõestanud võimekust uute väljakutsete kiuste püsima jääda ja Hiina mõjuvõimu maailmas kasvatada. COVID-19 kriis ja Vene-Ukraina konflikt suurendavad vähemalt esialgu Hiina suhtelist geopoliitilist kaalu. Ja isegi kui Hiinas peaks toimuma režiimivahetus, pole mõtet loota, et uued juhid Zhongnanhais suhtuksid lääne ideaalidesse avatumalt. Venemaa ja Hiina on seljad kokku pannud, et Ameerika Ühendriikide hegemooniale vastu seista, isegi kui see on ebamugav või ebaratsionaalne – otsib ju Moskva Pekingilt toetust iseenda allakäigu hinnaga.

Euroopa Liidul on selles vastandumises veel mänguruumi. Kõige targem tegu, mida sellises olukorras teha saab, on loobuda võitja kombel moraalilugemisest. See ei tähenda Pekingile järeleandmist, eriti neis küsimustes, mis on seotud lääne väärtustega (nende seas inimõigused ja õigusriik), mille õgvendamine kõigutaks lääne ühiskonna alustalasid. Alustuseks piisab, kui mõistame, et Hiina Rahvavabariigi kiire kadumine ajaloo prügikasti ei ole tõenäoline. Veel kümmekond aastat tagasi oli reaalne, et ükski autoritaarne riik ei suuda oma ühiskonda valitseda ega tehnoloogilises innovatsioonis avatud ühiskonnaga sammu pidada. Kõik märgid näitasid, et autokraatlikud impeeriumid on määratud hääbuma. Nõukogude Liit läks ees ja Hiina Rahvavabariik pidi loogiliselt võttes järgnema. Ent tänapäeval on see nullsummamäng parimal juhul naiivne, halvimal juhul hukatuslik. Nüüd, mil tehisintellekti arendamine ning teised tehnoloogilised võimalused ühiskonna väga keerulisi mehhanisme jälgida ja suunata on saamas reaalsuseks, ei ole see enam sugugi kindel. Venemaaga on muidugi teised lood ning seni, kuni sõda Ukrainas ei ole lõppenud Ukraina võiduga, ei tohi Moskvas valitsevale režiimile grammigi järele anda.

1 Tartu ülikooli Aasia keskuse ja välisministeeriumi koostöös korraldatud arutelu „Hiina suhted Venemaa ja läänega Ukraina sõja valguses“, 13. VIII 2022, arvamusfestivali välispoliitika ala.

2 Mark B. Smith, The Russia Anxiety: And How History Can Resolve It. Penguin, 2020.

3 Vincent Brussee, Roderick Kefferpütz, China and Russia: united in opposition. – Mercator Institute for China Studies, 16. VI 2022.