Venemaa räägib rahvaloenduse kaudu

JAAK PROZES

Eesti avalikkuse huvi Venemaa rahvastiku ja rahvusliku koosseisu vastu on alati suur olnud ? vajadus hinnata õigesti idanaabrit on mõistetav. Seekordset rahvaloendust tuli oodata 13 aastat ja nüüdseks on Venemaa 2002. a rahvaloenduse esimesed andmed selgunud. Rahvaloenduse andmeil on Venemaal 145,2 miljonit inimest, kellest 106,4 miljonit ehk 73% elab linnades. Rahvaarvult on Venemaa maailmariikide seas seitsmendal kohal, enne teda Pakistan 146 ja Brasiilia 173 miljoni inimesega. Suuremad linnad on jätkuvalt Moskva (10,4 miljonit) ja Peterburi (4,7 miljonit), lisaks on Venemaal veel 11 miljonilinna. Suuremate linnade, eriti Moskva ja Peterburi elanikkond kasvab kiiresti. Kogu Venemaa linnaelanikkond on aga selgelt vähenenud. Kui võrrelda rahvaloenduse andmeid 1989. aasta omadega, siis on rahvaarv vähenenud 1,8 miljoni inimese võrra. Peapõhjus on sündimuse järsk kahanemine. Kui 1989. aastal tuli ühe naise kohta 2,18 last, siis 2002. aastal 1,3 last. Naisi on Venemaal 77,6 miljonit, seega iga 1000 mehe kohta 1147. Vanuseti domineerivad naised alates 33. eluaastast. Jätkub elanikkonna vananemine ja võimalik, et 20 aasta pärast on Venemaal pensionäre rohkem kui tööealisi. Töökäte puudus kummitab Venemaal juba praegugi, nii tuuaksegi vajalikku tööjõudu sisse, eelkõige Ukrainast ja Valgevenest. Rahvaloenduse andmeil on 142,5 miljonil ehk 98% elanikkonnast Vene kodakondsus, 1 miljon on teiste riikide kodanikud ja 40 000 on topeltkodakondsus. 1,3 miljonit ei märkinud oma kodakondsust. Rahvaloenduste huvitavam osa puudutab aga rahvusi. 2002. aasta rahvaloendus jättis vastavalt Vene konstitutsioonile selle lahtri täitmise vabaks. Ja nii tulebki tõdeda, et Venemaal on üle 800 erineva rahvuse või etnilise grupi, kelle seas võib kohata ka teise planeedi elanikke nagu marslasi jm. Ligi 80% Venemaa rahvastikust moodustavad venelased. Suuremad rahvused 2002. aasta Venemaal on (tuhandetes): Venelasi 115 868, 5, tatarlasi 5588,0, ukrainlasi 2943,5, ba?kiire 1673,8, t?uva??e 1 637, 2, t?et?eene 1361,0, armeenlasi 1130,2; mordvalasi 844,5, valgevenelasi 814,7, avaare 757,1, kasahhe 655,1, udmurte 636,2, asereid 621,5, marisid 604,8, sakslasi 597,1 jne.

1989. aasta rahvaloendusega võrreldes on tunduvalt suurenenud armeenlaste, aserite, t?et?eenide ja n.-ö. teiste Kaukaasia rahvaste arv. Samas väheneb kiirelt mordvalaste, ukrainlaste ja valgevenelaste arvukus. Valdav osa neist saab omal soovil ja Venemaa ?abil? venelasteks. Ja kui nüüd küsida, kus on hiinlased, siis võib näha, et kardetud hiinlasi nende Venemaa n.-ö. suurrahvaste seas pole. Ametlikult elab seal 2002. aasta rahvaloenduse järgi hiinlasi vaid 35 000. See aga ei tähenda, et neid Venemaal ka tegelikult nii vähe elaks.

Eestlaste rahvusliku identiteedi seisukohast on meile üliolulised andmed Venemaa soome-ugri rahvaste kohta. 1989. aastaga võrreldes tuleb tõdeda, et pilt Venemaa soome-ugri rahvastest on segasem kui kunagi varem. Nimelt pole enam võimalik määratleda rahvusteadvust rahvuskeelt emakeeleks pidavate inimeste järgi. Samuti on ?tekkinud? rida ?uusi? soome-ugri rahvaid, mis muudab olukorra veelgi ebaselgemaks. Ka teeb olukorra keerulisemaks see, et pole määratletud, mida tähendab keele valdamine. Siiski saab 2002. aasta rahvaloenduse andmeid Venemaa soome-ugri rahvaste puhul tinglikult võrrelda 1989. aasta rahvaloenduse omadega, sest määratleti rahvuskeelt valdavate inimeste arv. Tõsi, selle aluseks oli rahvuskeele rääkimine esimese või teise keelena, 2002. aasta rahvaloendusel aga valdamine. Võrdluseks annab julgust asjaolu, et vaevalt neid Venemaa soomeugrilaste keskel elavaid venelasi palju oli, kes pidasid end kohalike ?aborigeenide? keele valdajateks.

Eestlaste, soomlaste ja ungarlaste puhul ei saa 2002. aasta rahvaloenduse andmeid kindlasti kasutada rahvusteadvuse määratlemiseks. Täpsemat informatsiooni saaks ehk siis, kui selguksid rahvaloenduse andmed Vene Föderatsiooni subjektide kaupa. Küll aga on võimalik rahvusprotsesse hinnata ja võrrelda teiste soome-ugri rahvaste puhul.

Võrreldes 2002. aasta rahvaloenduse andmeid 1989. aasta omadega, tuleb tõdeda, et soomeugrilaste üldarv, eriti aga rahvuskeelte valdajate arv, on tunduvalt vähenenud. Oma osa on siin sellel, et 1989. aasta rahvaloendus toimus endise NSV Liidu piires, praegune aga Venemaal, kuid selle mõju on tühine. Nagu ka soome-ugri rahvaste negatiivsel iibel. Tegelikuks põhjuseks tuleb lugeda Venemaa soomeugrilaste venestumist. Assimileerumistempo on aastatega 1979 ? 1989 võrreldes mitmeid kordi kiirem, seda vaatamata 90ndate algul toimunud soome-ugri rahvaste ärkamisajale ja rahvusorganisatsioonide asutamisele. Kui näiteks mari keele valdajaskond suurenes aastail 1979 ? 1989 koguni pea 3000 võrra, siis aastail 1989 ? 2002 toimus kahanemine 77 000 inimese võrra. Mordva keeli valdavate inimeste arv vähenes aastail 1979 ? 1989 91 000, 1989 ?2002. aga 240 000 võrra. Pea sama on toimunud ka teiste suuremate Venemaa soome-ugri rahvastega. Tehes nüüd natuke ehk matemaatiliselt meelevaldseid arvutusi, siis järgmiseks Venemaa rahvaloenduseks näiteks aastal 2015 on mordva keelte valdajaid 476 000, mari keelte valdajaid 348 000. Seega võib lõpp tulla kiirelt, jäävad üksikud soome-ugri rahvaste keelesaared ja rahvariided, natuke etnograafiat. Venemaa ülejäänud soome-ugri maailm võib-olla isegi ajab soome-ugri asja, aga teeb seda vene keeles.

Siiski tuleb tõdeda, et Venemaa rahvaloendus tõi välja ka midagi positiivset. Nimelt on põhjarahvaste seas märgata päris tuntavat arvukuse kasvu ja ka rahvuskeelt valdavate inimeste arv pole vähenenud. Ilmselt on siin lisaks loomulikule juurdekasvule tegemist asjaoluga, et tänu riigi toetusele on kasulik olla hant või mansi. Liiguvad ju Eestiski ringi jutud Siberis elavatest venelastest, kes otsivad oma handist või mansist esivanemaid, et riigi poolt põlisrahvastele määratud dotatsioone kätte saada.