Venemaa valitsejad ei ole imperiaalsest riigikuvandist kunagi loobunud

AHTO LOBJAKAS

Boriss Sokolovi raamat „Uue Venemaa sõjad 1991–2019“ kujutab endast kirvetööd. Tegemist on kas poliitilise tellimuse, haltuura või mõlemaga korraga. Nii võib muu hulgas oletada seetõttu, et teksti eestikeelne versioon on ühtlasi selle esmatrükk. Tegu on eelkõige veel ühe käsitööndusliku katsega kuulutada Venemaa absoluutse kurjuse kantsiks. Võrdusmärk, mille Sokolov asetab Venemaa ja Nõukogude Liidu vahele, pole üksnes lihtsakoeline ega morbiidne katse mängida publikuhuvile ja turu­situatsioonile Venemaa läänepiiri taga. Selliste üllitiste oluliseks funktsiooniks on olla ka seinast seina indulgents Venemaaga vaenujalal olevate valitsuste julgeoleku- ja vähemuspoliitikale.

Sokolovi tees on lühiühenduslik: NSVLi õiglusjärglasena võttis Venemaa üle, mutatis mutandis, viimase inimsusvastaste kuritegude sooritaja mantli. Raamatu kandvaks teljeks on eri konfliktides Venemaa ja teiste osapoolte inimkaotuste kokkuarvutamine. Täielikult puudub raamatus sünteetiline üldistus, mida lugeja võiks oodata tuntud ja respekteeritud ajaloolase teosest. Gruusiat, Moldovat, Tadžikistani, Vene sisekonflikte (ka Tšetšeenias), Ukrainat ning Süüriat hõlmava võrdleva kokkuvõtte juures puudub igasugune katse need kuidagi ühe analüütilise katuse alla tuua.

Üheksa peatükki kordavad üht ja sama mustrit. Iga konflikti või sõja kohta esitatakse reportaaži süvisega lühiülevaade selle käigust, peatüki lõpetab lohisev, peamiselt ekstrapoleeritud osapoolte kaotuste loetelu, seda inimese täpsusega. Autor toetub peamiselt trüki­ajakirjanduses avaldatule, lisanduvad venekeelses ühismeedias ilmunud asjaosaliste arvamused, analüüsid ja reportaažid. Allikatele viitab autor muidu heal meelel, kuid Süüria-ainelise peatüki juhatab sisse mitu lehekülge detailset ülevaadet operatsioonide käigust, milles puuduvad igasugused viited sellele, kust materjal pärineb.

Ajaloolisele tõsiseltvõetavusele pretendeerivale teosele mõjub eos hävitavalt, et täielikult puudub Sokolovil selles raamatus haardumine teiste asjakohaste käsitluste ja autoriteetidega. Raamatu faktoloogia kohale tõusev ajalookirjutuslik ambitsioon ammendub üheainsa uitmõttelise lõiguga sissejuhatuses. Selles öeldakse: „Läänest erinev suhtumine võis olla üks põhjusi, miks NSVL rakendas strateegiat, mille järgi vaenlast lämmatati surnukehadega. Lääneriigi sõdurit oli võimalik veenda, et innukas osalemine sõjalises väljaõppes suurendab lootust lahingus ellu jääda. Venelasest ja ukrainlasest sõdurile on seda aga märksa raskem selgeks teha. Ta püüab nagunii õppusel viilida ja loodab „Äkki läheb see õnnetus minust mööda!“ (lk 10)“.

Üheski oma sõjas „uus Venemaa“ midagi sellist üritanud pole – kui esimene Tšetšeenia sõda välja arvata, kuid see oli Moskva toonaste (ja praeguste) valitsejate jaoks sama põhimõtteline küsimus kui Ukrainale vastuhaku mahasurumine Donbassis. Asjaolu, et siin langetasid mõlemad omaenese sõdurite elusid mittevääristavaid valikuid, ei oma mingit pistmist NSVLi ja selle pärandiga. Tegemist on küsimärgi alla sattunud terviklikkusega suverääni printsipiaalse reaktsiooniga.

Palju huvitavama katse teemat avada teeb tagakaanetutvustuse nimetu autor (keegi Eestist?), kes küll veidi toimetamist vajavas idiolektis kirjutab: „On oluline mõista, millega nende sõdade näol tegemist on: lihtsalt meie suure naaberriigi sundkäigud või impeeriumi edasise lagunemise poolparatamatu kaasnähtus, niiöelda kolonialismi retsidiiv, varasema, maailmavalitsemisele pürginud messianistlike sugemetega poliitika taaselustumine väiksemas mastaabis või siis kujuneva, aina enam ainult suurvene rahvusriigi egoistlike huvide läbisurumine.“ Kõik huvitavad küsimused, aga ei neid ega vastuseid neile Boriss Sokolovi raamatust ei leia.

Materjal, mille Sokolov esitab, küll korratu, erapoolik ja pealiskaudne, lubab teatud üldisi järeldusi teha. „Uue Venemaa“ sõjad on tõepoolest olnud Nõukogude Liidu jätkusõjad, aga siin on palju vähem tegemist sellega, et nendes osalenud sõdurid ja komandörid olid nõukogude kooliga, ja palju enam tõsiasjaga, et need sõjad kujutavad endast Venemaa reaktsioone kriisidele. Järeldus, et Venemaa jääb koloniaalseks jõuks, on triviaalne. Moskva reaktsioonides on samas küllalt varieeruvust, et eristada seaduspärasid.

Sokolovi vaadeldud konfliktid jagunevad kolme kategooriasse. Tagantpoolt alustades on neist uusim Venemaa minek out of area – Süüriasse, nüüdseks ka Liibüasse, võimalik et Malisse. Tegemist on sõjalist jõudu projitseerida suutva suurriigi enesekehtestamisega. XXI sajandi hübriidsel moel, palgasõdureid kasutades, kasutab Moskva ära kõik talle avanevad võimalused oma huvide edendamiseks vis-á-vis teised suurriigid (ja impeeriumid).

Teise kategooria moodustavad kaks Tšetšeenia sõda koos Osseetia-Inguššia konfliktiga. Siin on tegemist väljakutsetega Venemaa kui riigi suveräänsusele ja territoriaalsele terviklikkusele. See on midagi, millele kõik selleks võimelised riigid kalduvad lõppkokkuvõttes vastama võimalikult ülekaaluka sõjalise jõuga.

Kõige huvitavam on kolmas alajaotus. Sellesse kuuluvad konfliktid Moldovas, Gruusias (korda kolm, koos Lõuna-Osseetia ja Abhaasia eelsõdadega) ning Ukrainas. (Ka Tadžikistani kodusõda tuleb paigutada just siia). Kõik on NSV Liidu eksvabariigid, mis pole etniliselt monoliitsed. Teatud mööndusega võiks isegi öelda, et kõik kolm leidsid (ja leiavad) end riigiloome protsessis, mida komplitseerib oma identiteedist teadlike ja hoolivate vähemuste olemasolu nende territooriumil. Nendes konfliktides oli Venemaal kaks valikut: lasta asjadel minna isevoolu teed või sekkuda.

Loomulikult polnud ega pole Moskval sellistes küsimustes mingit moraalset calculus’t. Küll on olemas kaks väga tugevat argumenti sekkumise kasuks. Esimene on strateegiline, Ebastabiilsus riigi piiridel pole kunagi hea – või sõnastatuna nn Putini doktriiniks on hea vaid siis, kui Venemaa seda ebastabiilsust ise kontrollib (ehk Euroopa Liidu kunagises žargoonis: on „külmutatud konflikti võtmeriik“). Teine on ajalooline: jah, Venemaa on impeeriumi mantlipärija ning jääb sellisena ise impeeriumiks. See on ilmselge. Vähem saadakse aru sellest, et teatud fundamentaalsel tasandil polegi tegemist valikuga: kui Venemaa poleks Tšetšeenias sekkunud, oleks sellest saanud esimene doomino. Instinktiivselt lootsid ja teadsid seda kõik Eestigi arvajad ja poliitikud, kes omal ajal Džohhar Dudajevile ja ta järjest radikaliseerunud järglastele kaasa elasid.

Erinevalt Suurbritanniast ei ole Venemaa valitsejad imperiaalsest riigikuvandist kunagi loobunud. Venemaa ei ole riik, mis kaotanuna impeeriumi otsiks nüüd endale rolli (mis võiks olla samasugune nagu näiteks Eestil). Venemaa on roll, mis otsib endale impeeriumi. Nõukogude Liidu messianistliku ideoloogia kadumisega ei tee ta seda enam globaalselt, kuid sarnaselt Hiinaga on Venemaal oma punased jooned. Eksivad need, kes peavad selliseid jooni kapriisideks. Impeeriumi juhid teevad oma kalkulatsioone selle osas, mida nad saavad võtta ja jätta – nii, et impeerium püsiks.

Kaukaasia, Ukraina, Valgevene ja Kesk-Aasia on kõik piirkonnad, mida Venemaa paistab mitte olevat võimeline jätma. Seda enam tuleb imeks panna (ja ehk tunnustadagi) tähelepanu, mida imperiaalne ladvik osutab legalistlikele bagatellidele. Venemaa pole 30 aasta jooksul läinud kordagi sõtta otsese ja avaliku eesmärgiga vallutada mõni teine riik. (Ka Gruusias ei jäänud see toimumata sellepärast, et ameeriklased polevat lubanud.)

Balti riigid püsivad vähem NATO toel kui tänu tõsiasjale, et erinevalt Ukrainast, Valgevenest ja Kasahstanist pole nad „põlised Vene maad“ (või midagi sellesarnast); ning erinevalt Moldovast, Gruusiast ja Armeeniast (ning Ukrainast) on igal neist meelega või kogemata õnnestunud vältida relvastatud konflikti oma vähemusega. Niipea kui konflikt tekib, instrumentaliseerib Moskva selle muidugi halastamatult ja pöördumatult – nagu Moldovas, Gruusias, Ukrainas.

Sellise konflikti puudumine on ka põhjus, miks Lukašenka suudab Valgevenes juba kolmandat aastakümmet Moskva ja Euroopa vahel laveerides hoida püsti oma kurioosselt autonoomset ja ka üdini erraatilist režiimi. Moskvale teeb temast palju suuremat muret ilmselt küsimus sellest, kes talt võimu üle võtab. Sokolov (koos paljude teistega Ida-Euroopas) eelistab esitada Venemaad verejanulise kiskjana, kuid palju viljakamana näib analüüs, mis teadvustab Venemaad selle ajaloo produktina.

Esmajoones pole Venemaa juhid kaugelt nii irratsionaalsed, nagu neid Ida-Euroopas tavatsetakse kujutada. Putin ei ole messianistlik liider, vastasel juhul ei ümbritseks teda küünilised ja pragmaatilised Surkovi stiilis tegelased, vaid Dugovid ja teised tänapäeva Rasputinid. Võib arvata, et kõik, mida Putin Ukraina ajaloo teemal teoretiseerimisega saavutab, on omaenese positsiooni õõnestamine. Enesetapp surematu au ja kuulsuse nimel ei ole vanemas keskeas meeste loomulik valik.