Veri on kõikidel üks

Venemaa pakutud multipolaarsus on seadnud Lähis-Ida ja Aafrika riigid silmitsi keeruliste dilemmadega.

MARIN MÕTTUS

See kevad on tulnud teisiti.

Läänemaailm on Vene ohtu tajunud ja teeb julgeid keerulisi samme. Kuuldes uudiseid, et Saksamaa julgeolekupoliitika alused nagisevad ja et Rootsi on sõjaliselt valinud poole, oleks mõtetest läbi käinud nagu mingi nõksakas: siitpeale on Euroopa jäädavalt muutunud. Sõda teeb maailma üha mustvalgemaks, me tunneme end Ukraina tagalana ja minagi poleks veel paar kuud tagasi osanud arvata, et õpin kunagi sõjatandri jaoks varjevõrke punuma. Sellelt pinnalt on raske mõista riike, kelle jaoks Ukraina toetamine ja Venemaa sõjakuritegude taunimine polegi enesestmõistetav.

Märtsi algul mõisteti Venemaa agressioon ÜRO Peaassamblees suure häälteenamusega hukka: viis vastuolijat ei vääri nimepidi mainimist, küll aga see, et kolmkümmend viis riiki jäid erapooletuks. Järgnevas ei lähtu ma ÜRO hääletusest, vaid vaatlen otsuste tagamaid; näiteid toon Lähis-Idast ja Aafrikast, kuid mõned neist kohalduvad teistelegi piirkondadele.

Riikidele, mis ühel või teisel põhjusel ei ole valmis demokraatial, inimõigustel ja vabaturumajandusel põhinevat valitsemist täielikult omaks võtma, on Venemaa pakkunud multipolaarset maailmakorraldust. Sõna mängib eelkõige USA-vastase umbusu peale, mis iseloomustab mitmeid Lähis-Ida ja Aafrika ühiskondi. Multipolaarsuse mainimine loob illusiooni, et jõupoolusi on maailmas mitu ja see jätaks nagu kõigile mingi sõnaõiguse. Venemaa pakutav multipolaarsus sarnaneb pisut rahvaste sõprusega, millest jutlustas oma sunnismaistele liikmetele Nõukogude Liit. Ilmselt pole ma ainus, kes on Ukraina ajaloo, rahva ja kultuuri kohta viimase kahe kuuga rohkem teada saanud kui kogu varasema elu jooksul. Mis siis veel kaugematest „vennasvabariikidest“ rääkida: näiteks kasahhide ajaloo peale mõtlesin esimest korda mulluse PÖFFi ajal, vaadates nende tipprežissööri Bolat Kalõmbetovi valusat draamat „Mukagali. Poeedi lahkumine“. „Jaga ja valitse“ põhimõtet järgides õnnestus sel võimul tappa eluterve uudishimu ning koostöötahe ja süstida meisse saatusekaaslaste kohta vaid eelarvamusi. Nii jäigi suhtlus rahvaste sõpruse päevade õõnsale tasemele ning kahtlustava pilguga seirati, ega kellelgi ole õnnestunud ühise vaesuse jagamisel rasvasemat suutäit napsata. Täpselt nii „siiras“ see rahvaste sõprus toona oligi, ja niisama „siiras“ on ka praegune multipolaarsuse pakkumine aafriklastele või Lähis-Ida rahvastele. Viimase aja Vene ametlikku infot lugenutele peaks olema selge, et multipolaarsuse sildi all kehtestatakse Vene maailma diktaati. Seega on Venemaa pakutud multipolaarsus seadnud Lähis-Ida ja Aafrika riigid silmitsi keeruliste dilemmadega

Lääs ja Pärsia lahe riigid: mitte ainult naftast

Lääne suhetel Lähis-Ida riikidega on palju nüansse, kuid laias laastus toimib Euroopa siin kooskõlas Washingtoniga. Saudi Araabia hoiab aga liidrirolli araabia maailmas, ehkki Araabia Ühendemiraadid kui avatum, liberaalsem ja osavam astub saudidele ses osas üha tõsisemalt kandadele. Seetõttu lähtun järgnevas suuresti USA ja Saudi Araabia suhetest.

Viimasel ajal võib sageli kuulda väidet, et Ameerika Ühendriigid „tõmbuvad Lähis-Idast välja“. Kuid siin pole tegu ühesuunalise ja -mõõtmelise protsessiga. Üks periood USA ja Pärsia lahe maade suhetes on tõesti läbi: see algas 1950ndail, mil USA hakkas osalema sealse nafta kasutuselevõtus, ning lõppes Ameerika Ühendriikide enda arenemisega suureks naftatootjaks. Üle poole sajandi kestnud suhe tagas USA-le soodsa hinnaga energia ning võimaldas rajada Pärsia lahe naftamonarhiatel oma pealinnadesse hedonistlikud tarbimisparadiisid ja sealsetel printsidel soetada endale viimase peal lääne limusiine. Kuid veelgi olulisem oli, et laheriigid said USA-lt tugevad julgeolekugarantiid.

Laheriikide suhet läänega ei saa vaadata pelgalt läbi majandus- ja julgeolekuprisma. Kroonprints Mohammed bin Salmani 2016. aastal käivitatud plaan „Saudi Arabia Vision 2030“ näeb peale majanduse mitmekesistamise ette avatumat ja sekulaarsemat ühiskonda, mis seaks ka suhted läänega kindlamale pinnale. Donald Trump tegi oma esimese välisvisiidi riigipeana just Ar-Riyāḑi, kus sõlmiti miljardite dollarite väärtuses lepinguid. Kuid viimastel aastatel on Saudi Araabia inimõiguste olukord halvenenud, hukkamised on sagenenud ning paljud teisitimõtlejad on vangis. Tõsine tagasilöök suhetes Ameerika Ühendriikidega – ja ka läänega laiemalt – oli Washingtonis töötanud saudi kolumnisti Jamal Khashoggi tapmine Saudi Araabia konsulaadis İstanbulis oktoobris 2018, millega USA luureandmete põhjal oli seotud ka kroonprints Mohammed bin Salman. Avalikult süüdistusi ei pilluta ning USA ja Saudi Araabia koostöösuhet pole ametlikult lõpetatud, kuid kõrgel tasemel suhtlust on silmatorkavalt vähe.

Seda ära kasutades on Venemaa oma poliitilisi ja majandussuhteid Pärsia lahe riikidega tihendanud ning üks vene investorite lemmiksihtkohti ja ka eliidi eelistatud puhkusepaik on näiteks Dubai. Samuti müüb Venemaa Lähis-Ida riikidele soodsalt relvi. Probleemid inimõigustega siin takistuseks ei ole ning Vene võimu silmis pole ajakirjaniku tapmine mingi eriline patt.

Läänemaailm püüab praegu Vene energiakandjate importi vähendada piiramaks Kremli võimalusi rahastada oma sõjamasinat nafta- ja gaasituluga. Vene nafta asendamiseks on Ameerika Ühendriigid püüdnud laheriike veenda tootmist suurendama. Nafta tootmismahud lepitakse kokku naftat eksportivate riikide organisatsiooni OPEC laiendatud formaadi OPEC+ liikmete vahel, et vältida naftahinna järske kõikumisi. Kuna Venemaa on teine toornafta tootjariik maailmas, siis on ta OPEC+ oluline liige.

Veenmisest hoolimata teatas Ar-Riyāḑ märtsi lõpus, et Saudi Araabia peab OPEC+ kvootidest kinni ega suurenda tootmist. Venemaale on see otsus soodne, aga lääneriikidele, kes otsivad uusi energiaallikaid oma Vene-sõltuvuse vähendamiseks, muidugi mitte. Energiat leidub küll nii Aafrikas kui Venetsueelas, kuid aafriklaste energiatööstus vajab kõigepealt aega ja investeeringuid, pealegi on mitmed naftarikkad riigid poliitiliselt ebastabiilsed.

Kuid nafta kõrval on sellele energia­rikkale piirkonnale tähtis ka maagaas. Näiteks Katar, mille suhted araabia maailma suurtega pole kunagi olnud pilvitud, on valmis gaasitarneid Euroopasse suurendama ja see kergendaks Euroopal Vene gaasist loobumist. Katar ja Kuveit hääletasid ka ainsate Pärsia lahe riikidena ÜROs resolutsiooni poolt, millega nõuti Vene vägede kiiret väljaviimist Ukrainast. Kui palju on neis otsustes toetust Ukrainale, kui palju poolehoidu lääne väärtustele, kui palju omaenda majandushuvide kaitsmist ja kui palju vägikaikavedu piirkonna suurjõudude Saudi Araabia ning Araabia Ühendemiraatidega? Konkreetne vastus polegi nii oluline, küll aga tuleb piirkonna reaktsioone analüüsides kõiki muutujaid meeles hoida.

Niisiis ollakse selles regioonis tõsise dilemma ees. Esmamure on julgeolek, võttes arvesse nii Jeemenist lähtuvat ohtu kui ka Iraani üha agressiivsemat välispoliitikat. Hiina on sõjalise toe pakkumisel traditsiooniliselt väga ettevaatlik ja Venemaa oportunistlik sekkumine Süürias ja Liibüas ei paku asendust julgeolekukoostööle ameeriklastega. Pealegi on nii Venemaa kui Hiina üsna heades suhetes Iraaniga, keda sunni monarhiad umbusaldavad. Autoritaarsed liidrid Putin, Xi ja Mohammed bin Salman mõistavad üksteist paljuski paremini kui lääne liidreid, kuid majanduse ja julgeoleku osas ei asenda see mõistmine koostööd läänega. Nii tuleb poliitilistes otsustes hoida pidevalt tasakaalu ja muutused võivad olla ootamatud.

Venemaa flirt Lähis-Idaga

Et tabada araabia maailma avaliku arvamuse loogikat, tuleks ajas minna kümmekond aastat tagasi araabia kevade juurde, mil mäss korrumpeerunud ja ebatõhusate võimude vastu seadis lipukirjaks demokraatia ja majandusolukorra parandamise. Kõige dramaatilisemad sündmused toimusid Tuneesias, Süürias ja Egiptuses, rahvas tuli tänavaile ka Iraagis ja Liibanonis. Maroko ja Jordaania monarhid pidasid rahustavaid kõnesid ning kohendasid põhiseadust rahvale meelepärasemaks, isegi Pärsia lahe rikastes naftariikides käis kõrgetest võimukoridoridest läbi tuntav võbelus.

Järgneva kümnendi jooksul ei ole aga araabia riikides saavutatud seda, mille nimel tänavaile mindi, ja pettumus on ootuspärane. Sõltumatu mõttekoja Arab Barometer küsitlused näitavad, et kui araabia kevade ajal pidas enamus sealsest rahvast parimaks maailmakorraks demokraatiat, siis 2019. aastaks oli see nii üksnes pooles uuritud riikidest. Paari aasta eest puhkesid taas protestid Iraagis ja Liibanonis, kuid nõuti eelkõige riigis korralageduse ja saamatuse lõpetamist, sõna „demokraatia“ kohtas loosungitel harva.

See kümnend langeb kokku perioodiga, mil Venemaal tugevnev Putini režiim hakkas üha valjemini rääkima mingist Venemaale sobilikust „omamoodi“ demokraatiast. Ja mida aeg edasi, seda sagedamini kadus demokraatia sealt sõnapaarist hoopis ning järele jäi väide, et Venemaal on oma tee, millega ülejäänud maailmal tuleb arvestada ja mis ei kuulu kritiseerimisele.

Kuna Venemaal infokruvisid üha kõvemini kinni keerati, siis jäi väljapoole mulje, et majanduslikult on elu stabiilne ja ega sel riigil midagi viga ei olegi. Läänemaailmast alguse saanud panganduskriis oli veel värskelt meeles ning nii oligi Venemaal ja Hiinal mugav hakata tasapisi selgitama, et suur osa majandusprobleemidest pärineb tegelikult demokraatiast. Võlusõnaks kujunes stabiilsus: samal ajal kui demokraatlikes lääneriikides on pidevad skandaalid, sihitu rapsimine, valitsused lähtuvad üksnes valimisvõitlusest ja kalgid kapitalistid viivad ellu lihtinimesele kahjulikku neoliberalistlikku poliitikat, on võimalik demokraatiat pisut piirates hoida selles segases maailmas ikkagi stabiilsust. Ja see ei ole isegi väga valus, ainult mõned ebamugavad räuskajad tuleb trellide taha pista.

Araabia kevades pettunud ühiskondadele pakkus see sõnum huvi. Seda enam et meeleavaldused ei olnud demokraatiat majja toonud ega ka lahendanud majandusprobleeme nagu tööpuudus, naiste eemalejäämine tööturult, ebavõrdsus, madal haridustase ja korruptsioon. Paljud leppisid mõttega, et läänelik demokraatia tähendabki majandusprobleeme, otsustamatust, segadusi ja nõrku valitsusi. Sel moel on Ameerika Ühendriikide mõju vähenemine Lähis-Idas toonud Venemaa ja Hiina seal üha selgemalt esile nii valitsuste kui ka avalikkuse silmis.

Iraan on eraldi lugu. Ei ole vist tarvis selgitada, miks sealne poliitiline ladvik, kes on hoidnud Venemaaga asjalikke suhteid, ei tõtta Kremlit sõjakuritegude eest kritiseerima. Ehkki šiiitliku Iraani ja sunni moslemite vahel on ajalooline vaen, jälgitakse üksteise samme tähelepanelikult ning Iraani positsioon on vesi USA-vastasuse veskitele terves piirkonnas. Iraan positsioneerib end kui kangelaslikku üksiklast, kes islamirevolutsioonist saadik on keeldunud allumast nii ida kui lääne suurjõududele, kaitseb viimasena puhta islami püsimist ning on hoolimata rahvusvahelistest sanktsioonidest hoidnud ära majanduse kokkuvarisemise. Loomulikult ei tunnistata, et see on toimunud tavaliste iraanlaste vaesumise hinnaga. Iraan on viimastel aastakümnetel Revolutsioonilise Kaardiväe abil suurendanud oma mõju neljas Lähis-Ida riigis: Iraagis, Liibanonis, Süürias ja Jeemenis. Lähis-Ida avalik arvamus tõlgendab sellist arengut Ameerika Ühendriikide – üldistatult läänemaailma – nõrkusena ka siis, kui põhjused võivad olla hoopis mujal.

Ukrainal on kahtlemata toetajaid Iraani rahva hulgas, sest 2014. aasta oranži revolutsiooni saab võrrelda 2009. aasta valimiste järel puhkenud rahutustega Iraanis ehk rohelise revolutsiooniga. Iraanis on info võrreldes teiste autoritaarsete režiimidega kättesaadav ning rahva haridustase kõrge, mistõttu ajupesul ei ole seal suurt šanssi. Kuid režiim püsib kindlalt sadulas, Venemaa toetus – sealhulgas relvadena – on Iraanile tähtis ning positsiooni muutumist ei ole praegu alust ennustada.

Kas Aafrika kõrvalseisja positsioon on võimalik?

Artikli algul olen maininud, et Venemaad hukka mõistva ÜRO resolutsiooni puhul tuleks tähele panna just erapooletuks jäänuid. Nende hulgas oli mitu mõjukat Aafrika riiki. Kui Uganda presidendilt Yoveri Musevenilt küsiti, miks riik erapooletuks jäi, vastas Museveni, et Uganda ei soovi sellesse konflikti sekkuda. „Ära sina mind ähvarda ja mina ei ähvarda sind,“ teatas ta. Enamikus Aafrika riikides on mälestus iseseisvuse saavutamisest veel elav ning sõnal „suveräänsus“ peaks olema väga eriline maik. Miks siis ukrainlaste võitlus suveräänsuse eest sealmail massilist toetust ei leia?

Aafrika läänevastase umbusu põhjusena saab alati välja tuua koloniaalteema ja seda juba ka usinasti tehakse. Näiteks Foreign Policy kolumnist Howard W. French soovitab oma äsjases analüüsis „Miks maailm ei ole tõeliselt ühinenud Venemaa vastu“ („Why the World Isn’t Really United Against Russia“) minna ajas tagasi lausa Esimese maailmasõja järgse Rahvasteliidu aegadesse, kuna eurooplaste üleolev suhtumine tulevastesse Aafrika riikidesse olevat alguse saanud juba sellest ajast ja jätkuvat ka ÜROs. Muidugi on ajalool oma mõju, kuid nende argumentide taas sissetoomine mõjub pelgalt intellektuaalse jutuveeretamisena, mis ei aita palju edasi olukorras, kus maailm seisab põhimõtteliselt uue rahvusvahelise elukorralduse lävel. Lühidalt: seegi on omal kombel whataboutism ja igasugune „aga mida te ise teete“ on küll mugav relv kemplemiseks, aga debati edasiviimisel kasutu.

Tuleb tähele panna, et Venemaal on õnnestunud „konverteerida“ Nõukogude ajal oma satelliitriikidele antud abi tänapäeva poliitiliseks kapitaliks. Üheksakümnendatel kohtas Eestiski keskeas härrasmehi, kes olid omal ajal käinud mõnda Aafrika riiki sotsialistlikule arenguteele kallutamas ning uskusid, et loodud kontakte saaks kasutada äriajamiseks ka iseseisvas Eestis. Pole teada, et sellistest kontaktidest oleks mõni edulugu võrsunud. Ei maksa seda ka taga nutta: koloniaalminevikust vaba, avatud ja oma edukat e-teed alustava riigina lõi Eesti endale Aafrikas päris hea maine, mis Nõukogude-aegsetele suhetele tuginedes kindlasti poleks nii ärgas välja kukkunud.

Iseenesest pole ju halb, kui riikide suhtluses ajalugu väärtustatakse. Kuid Venemaa on seeläbi tihti mõjutanud Aafrika riike demokraatiale ja õigusriigile hoopis vastupidises suunas, õhutades korruptsiooni ja ebaausat majandust. Kreml on kasutanud jõhkraid jõuvõtteid – meenub hämara taustaga palgasõdurite punt Wagner – endale meelepäraste valitsuste võimule upitamiseks ja oluliste majanduspoliitiliste otsuste kallutamiseks nii Kesk-Aafrika Vabariigis, Malis, Djiboutis, Sudaanis kui mujalgi. Nii saavutatud mõjuvõim mängib oma osa ka praegu.

Aafrika on väga mitmekesine manner ja parim, mida teha saame, on hoiduda eelarvamustest ning otsida sellest mitmekesisusest neid, kes meid mõistavad. Tasub üle lugeda näiteks Angola kirjaniku Pepetela romaan „Platoo ja stepp“, kus autor kirjeldab nelja 1960ndatel Moskvasse õppima saadetud aafriklase seiklusi. Kongolase Jean-Micheli suhu paneb ta järgmised sõnad: „Oli olemas paljudest nii-öelda vennalikest parteidest ja vabastusliikumistest koosnev orkester, mille dirigent asus siinsamas lähedal Kremlis. Ent see dirigent mõtles ainult Kremli huvidele, polnud mõtet endale illusioone luua. Aeg-ajalt käis dirigent kulisside taga, et kuldrahad ära peita. Aga teistel ei olnud juurdepääsu kulisside taha, see oli reserveeritud Kremli härrastele.“ („Platoo ja stepp“, LR 2013 nr 28–30, tlk Mart Tarmak).

Mõned ajaloolased väidavad, et Punasest merest algav Jordani jõe org oli looduslik käigurada, mida mööda Aafrikast pärit eelajalooline inimene rändas Euroopat ja Aasiat asustama. Meie ingelliku olekuga, kuid terava poliitilise närviga poetess Kristiina Ehin on kunagi oma ilusas armastusluuletuses „Kihutan sinu poole“ kirjutanud: „Kas kuuled, kuidas ma tulen; mina, musta Eeva äkitselt valge võsu.“ Keegi ei keela meil minna koloniaalajast veelgi kaugemale ajaloo sisse ja esitada väga suuri küsimusi: kui Aafrika on meie kõigi olemise läte, siis miks ta vaikib, kui tema „valged võsud“ võitlevad väärikuse ja vabaduse eest? Kui inimkond on Aafrikast pärit, siis seadkemgi Aafrika poliitikud ja riigijuhid nende suurte küsimustega silmitsi. Ja kui need küsimused näivad kuidagi kohatult suurustlevad, siis andkem endale aru: see, mis praegu toimub, ongi suur. Millalgi jäävad ju relvad vait ja siis tuleb see maailm taas elamiskõlblikuks teha; just kirjanikelt, filosoofidelt ja ajaloolastelt ootame siis hingepidet, toimunu mõtestamist ja mõtteid koos edasiminekuks. Sellest protsessist ei saa keegi kõrvale jääda, ka Aafrika mitte.

Veri on kõikidel üks. Ka Ukrainas valatu

Ei maksa karta, et lääne tärganud ühtsust mujal maailmas märgatud pole. Oleme selgelt öelnud: rahu Euroopas, mille saavutamiseks tuleks alla neelata rahvusvahelise õiguse rikkumine ning inimõiguste räige jalge alla tallamine, ei ole vastuvõetav. Ja mis veelgi olulisem: me oleme selle teesi vaimus tegusid teinud. Milline ka poleks riikide ajalooline taust, veenab see, kui ollakse valmis tegutsema – vajaduse korral ka võitlema – selle nimel, mida peetakse oluliseks.

Mind üllatas, kui läinud suvel USA ja koalitsiooniriikide Afganistanist lahkumise järel sai Eesti ajakirjandusest lugeda arvamusi, et meie – läänemaailm ja sinna kuuluv Eesti – oleme jälle kõik valesti teinud ja peame nüüd midagi tõsiselt muutma. Sest „nood seal“ ju ei mõistvat meid niikuinii. Kummaline: mil moel ja mis kujul me siis Talibani tegude järgi end ja oma suhtumist ülejäänud maailmaga kohandama peaksime? Kui lääneriikide koalitsioon tegi Afganistanis või Iraagis vigu, ka traagilisi vigu, siis eksimine on inimlik ja andestatav, aga oma väärtuste kaitsmata jätmine enam nii andestatav ei ole. Ja selle õppetunni oleme õnneks ära õppinud.

Usun, et just kindel meel ja selgus toob meile liitlasi ka mujalt maailmast. Igal neist on oma huvid, oma ajatunnetus ja tempo, oma punased jooned ja probleemid. Kuid – laenates pealkirja jaoks inspiratsiooni Kristiina Ehini luulekogult „Janu on kõikidel üks“– veri on kõikidel üks. Sellelt pinnalt meid mõistetakse ja ka toetatakse, varem või hiljem.