Vurle moderniseerumise keerises

Philipp Blom on rääkinud tabavalt meestest, kes muutustega silmitsi seistes klammerdusid lootusetult vananenud moraalipõhimõtete külge ega olnud moodsate linnade kiireks eluks üldse valmis.

RIHO PARAMONOV

On vanu, omapärase kõlaga sõnu, näiteks patseerima, uulits, poosetama, pupe, kraade, mis kunagi kuulusid argikeelde, kuid nüüd on käibelt peaaegu kadunud. Kardan, et sõnaharulduste reas võtab koha peagi sisse ka „vurle“, mida siin-seal vilksamisi veel kohtab, umbes nagu üksikut kotkast taevalaotusel. Oli aeg, mil vurle toimis peaaegu linlase sünonüümina, kuid nüüd, sarnaselt teiste nimetatutega, ei ütle noortele midagi (olen kontrollinud). Mõnikord tuletavad need sõnad end siiski meelde, tekitades ühtedes nostalgilisi minevikupilte ja sundides teisi guugeldama.

Selliseks momendiks oli hiljuti rahvusraamatukogus vaadata olnud Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse korraldatud ning Lola Annabel Kassi kureeritud näitus „Maastik linna ja vurlega“ (virtuaalnäitusena tagantjärele vaadatav kirjanduskeskuse veebisaidil)1. Näitusel oli/on väljas eesti kunstnike teoseid ja mõned fotod XX sajandi algusest, mis annavad ühel või teisel viisil edasi linnastumisega seotud nihkeid. Nagu näituse pealkiri ütleb, on vurle mitmekülgse linnastumisprotsessi peamängija.

Vurle – kes ta siis ikkagi on? Näituse avamisel viitas kirjanduskeskuse direktor, akadeemik Jaan Undusk vurle algupärasele seosele voorimehega. Tõepoolest, saksa keeles on voorimees Fuhrmann (mitm Fuhrleute). Fuhrleute’st on tuletunud vene furléj(t) (voorisoldat, aga ka logard, laiskvorst, lollike), mis eesti keelde ongi andnud vurle. Vurleks on nimetatud halvustavalt maalt linna pöördunud inimest, kes üritab kergesti hakkama saada, vältides rasket (maa)tööd. Sarnase tähendusega on teine vana sõna „untsantsakas“. 1880. aastatest kohtab vurlet ajalehtedes regulaarselt, kuid küllap kasutati seda varemgi (on täheldatud näiteks Carl Robert Jakobsoni kõnepruugis). Maailmasõdade vahelises Eestis oli tegu populaarse sõnaga, mida teadis igaüks.

Kõige tuntum vurle mõtestaja on A. H. Tammsaare, kellel käib see vastandina kokku matsiga. Esimene on Pearu, teine – Andres. Tammsaare silmis leiab kogu kultuurivõitlus aset just matsi ja vurle vahel. Püsiv, sitke, alalhoidlik mats on elu põhiväärtuste kandja, aga vurle loomutuse ja vormituse kehandina ei ripu hingega millegi küljes, paneb hõlmad vöö vahele ja läheb näiteks Austraaliasse või Brasiiliasse. „Vurle seab end iga tuule järgi, puhugu see idast või läänest. Üleöö saab temast venelane, sakslane, prantslane või inglane. Aga seda ainult keele, riiete, mööbli või näovaaba poolest,“ ütleb kirjanik. Seega ei ole vurlel isegi rahvust, ta on tühine tegelane. Olla vurle on häbiasi.

Kui vaadata muidki käsitlusi, osutub, et vurle võib olla õige paljut, näiteks „huligani-loomuline“.2 Ka eelmainitud näitus läheneb vurlele mitme kandi pealt. Kunstnikud on teda kujutanud elunautijast homo novus’ena, kes põletab raha, mida vahel on palju, aga enamasti ebapiisavalt, peentes lokaalides või siis räpastes joomaurgastes kahtlases seltskonnas (vt nt Nikolai Triik. Kaks maailma. 1911-1912). Aga ta võib olla ka noor daam, kel on sale keha, poisipea ning imeilusad riided ja aksessuaarid (flapper-girl). Moodne kaunitar teab oma väärtust, nagu ka seda, et mehed vaatavad talle ihaledes järele ja teised naised tunnevad kadedust või siis ka imetlust (vt nt Alfred Kivi. Sadamakail. 1931). Flapper-girl’ist huvitavam on idealistlik sporditüdruk (sport-girl), kes ujub, sõidab auto või tsikliga, reisib ja teostab end viisil, mis tekitab enamikul, ikka veel vana maailma kütkeis elavail inimesil kerget peapööritust. Nemad ongi modernsuse tunglakandjad, uue aja vaimsuse ühtviisi nii ärritavad kui ka inspireerivad levitajad. Ent on teisigi naistüüpe, näiteks närtsinud olekuga mitme lapse emad, kelle peamine mure on leida hommikuks tükike leiba. Sellise naise võib raske saatus tõugata äärmuslikele tegudele. Tema toimetab ehk katsub välja vedada agulis, kummalises ja raskes, ent omamoodi võluvaski kohas, mida kunstimeistrid on palju kordi jäädvustanud (vt nt Eduard Wiiralt. Aguli stseen. 1920). Agul on paik, kus linn ja maa põrkavad kokku, sulanduvad üksteisesse, loovad uusi väärtusi ja vorme. See on ülimalt elav organism, mis pidevalt sunnib oma osiseid otsima piire.

Moodne kaunitar teab oma väärtust, nagu ka seda, et mehed vaatavad talle ihaledes järele ja teised naised tunnevad kadedust või siis ka imetlust (Alfred Kivi. Sadamakail. Tušš. 1931). EKMi kogu.

Sellega põnevate tüüpide galerii ei piirdu: seal on ka inimesed, kes janunevad kiiruse järele ja ei hooli autoroolis elustki, kes armastavad päikest ja randa ning päevitavad mõnikord isegi alasti, kes maadlevad ja tõstavad raskusi (vt nt Hando Mugasto. Rannas. 1924). Ühiskond uueneb nii tormiliselt, et ajastu liigesed lausa ragisevad, aga ometigi on elu ühetaolisem kui tänapäeval, sest meelelahutussfäär alles otsib ennast, kombates ühiskonna vajadusi esialgu üpriski arglikult. Valikute ahtus võimaldab küll tugevamaid emotsioone, suuremat läbielamist, isegi katarsist, aga individuaalse kultuuri alustala on siiski võimaluste mitmekülgsus. Sport on meelelahutuse ja eneseteostuse olulisimaid ja ülevamaid vorme, maailmapildi määratu laiendaja.

Tuhandetele eestlastele on Georg Lurich jumala eest, häbitu vurle, kes mõne õpetatud isiku arusaamist mööda veab inimesi eemale tõelistest väärtustest. Eduard Wiiraltile on Lurich iidol, ühel graafilisel lehel kujutabki ta end samas poosis ja mitte vähem võimsa kehaga (vt Wiiralt. Autoportree. 1918). Sitke ja tugev korpus võiks ju kuuluda ennekõike maaelu juurde, kuid moderniseerumisajal on see mehe ideaal kõikjal. Sageli harrastatakse raskejõustikku parimal tasemel just vabrikute juures, aga ühtviisi harjutavad koolipoisid, voorimehed, riigiametnikud ja kultuuritegelased, eesotsas Wiiraltiga.

Progressiivsete tegelaste esiletõusuks on vaja halli fooni. Selle moodustavad näiteks masina võimule allutatud töölised ja lihtsalt väsinud inimesed, kes ei suuda linna kiire elurütmiga kohaneda (vt nt Nikolai Triik. Suurlinn. 1913). Moderniseerumine on neurasteenia kõrgaeg. Elutempo kiirenemisest lähtuv vajadus kiirendada oma isiklikku aega, mis muu hulgas väljendub vajaduses üha rohkem tarbida, kogeda ja saavutada, mõjub närvidele laastavalt. Maalt tulnule on linn ebameeldiv ka lakkamatu müra, auru ja suitsu tõttu. Uudsed, kiired sõiduvahendid esitavad tajusüsteemile meeletu väljakutse, millele vastamata jätmisel võib jääda auto alla. Jah, modernne linn ei ole enam rahulik ja kodune – siin võib saada surma. Osa uusi ameteid nõuab pidevat viibimist avalikus ruumis, mida jagab üha suurem arv inimesi – see on psühholoogiliselt sama traumeeriv kui vajadus suruda alla ligimesearmastus ja voorus, sest konkurentsis püsimiseks ei ole vaja mitte ainult jõudu ja kavalust, vaid ka hoolimatust. Niisuguses ebaloomulikus ja võõras keskkonnas saavutavad edu kõige visamad ja elujõulisemad isendid.

Kõigi moderniseerumisajastu figuuride keskel äratab erilist tähelepanu üksildane voorimees Aleksander Uuritsa dateerimata maalil „Voorimees“. Voorimehe poeg Uurits on andnud edasi kõneka momendi: väikese saani ja veel üsna heas vormis hobusega voorimees on peatunud kino – modernse meelelahutusmaailma omamoodi suverääni – ees, et silmitseda kiirustavaid inimesi. On kõnekas, et kinoafišil näib torkavat silma püstolikangelane. Kohtuvad vana ja uus, looduslik ja tehislik, aeglane ja kiire. Kujutatud on Eesti Vabariigi eelset olustikku: voorimehed ei ole linnast kadunud ega kao, vähemalt Eestis, hilisemalgi ajal, aga nad tunnetavad, et miski pole enam endine. Voorimees on moderniseerumisajastu suurimaid kaotajaid. Modernsus ei talu linnaruumis hobusehaisu ega looma ennast. Niisiis on sunnitud see, kellest vurle sai alguse, linnast taanduma või vähemalt ümber õppima, asendama looma masinaga.

Kas A. H. Tammsaarel on õigus, kui ta vastandab vurlet ja matsi ning esitab nende vahekorra kultuurivõitluse kvintessentsina? Vastuse andmisega peab olema ettevaatlik, sest ta on läbinägelikumaid elumuutuste mõtestajaid. Ta on hästi kursis oma kaasaja filosoofilise mõttega, mis võimaldab õigesti visualiseerida masinast lähtuvat ohtu inimeseks olemisele, mida enamik progressiusust pimestatud modernseid ei ole võimelised aduma (millest omakorda lähtub ridamisi probleeme). Aga ometigi on kiusatus nimetada säärast vastandust kunstlikuks. See põimub sujuvalt tollaste mõtlemismustritega, mis kujutavad linna ohuna, kahjuliku ja probleemsena. Arvamusliidrid Carl Robert Jakobson, Johann Voldemar Jannsen, Jaan Tõnisson ja teised näevad eesti rahva põhja põllus, linnavastane kihutustöö on võimas ja veenev, kuigi nende üritus on määratud läbikukkumisele. Hans Kruus kirjutab oma linnast ja maast kõnelevas raamatus kaks korda: „Linn on kui paljupealine hüdra oma imevad sarvekesed laotanud laiali üle maa, hoolimata imedes endasse värsket verd ka kõige kaugematest metsatagustest.“3 Linn laostab maa ja teeb nõrgaks ka rahva, sest kultiveerib seksuaalset lodevust (suguline erutus), kombelõtvust ja alkoholismi (hiljem lisanduvad meelemürgid).

Maarahva alalhoidjad ei armasta rääkida sellest, et sageli pole vurlestumine vaba valiku saadus, vaid inimesele peale surutud ühiskondlike muutuste tõttu. Kui maa ei suuda enam pakkuda äraelamist, tulebki pöörduda linna. Enamikule inimestest ei ole linnaelu kergem elust maal. Tavalise tööinimese päev on äärmiselt pikk (mõnikord ollakse teenistuses terve päeva või isegi ööpäeva) ja kurnav, elutingimused on üldiselt (üli)kehvad, sotsiaalseid garantiisid napib ja sugulased on laiali pillutatud. Maal sellist stressi ja pinget ei esine, seal on omad mured. Vurlel tuleb sisustada uut, linlikku olemisviisi nõnda, et säiliks eneseusk ja tulevikulootus ning võimaluse korral ka kontakt maaga. Seda aitavad hoida väljasõidud grüünesse ja suvel randa.

Kuigi linnast räägitakse halba, on see siiski „kulturaelu“ keskusena maast peajagu üle. Masinad, elekter, sõidukid ja suurejooneline arhitektuur veetlevad ja kutsuvad. Keskmine mees unistab oma maast ja majast (omamissoov), kuid uutes oludes on veelgi parem eraauto, mis on sageli hinnalt kallimgi ja võimaldab sõita kuhu iganes. Just seepärast on maailmasõdade vahelises Eestis (järelmaksuga ostetud) taksosid rohkem kui eraautosid. Progressiusk näeb ette, et masin teeb inimesest looduse valitseja. Võim masina üle, olgu ta kui väike tahes, on võimas meelitaja (valitsemissoov). Ja kui ka see pole võimalik, siis vähemalt rõivaste poolest on linnainimesed tänavale astudes enam-vähem võrdsed, mis pole sugugi vähetähtis.

Jah, vurle ei ripu maa küljes kinni, kuid see ei olegi enam tähtis. Ta vastab uue aja nõudeile ja läbib evolutsioonisõela esimesena. Ajaloolane Philipp Blom on rääkinud tabavalt meestest, kes ettenägematute muutustega silmitsi seistes klammerdusid lootusetult vananenud moraalipõhimõtete külge ega olnud moodsate linnade kiireks eluks üldse valmis.4 Õiget vurlet sellised mured ei vaeva. Võtame näiteks Lurichi, kõige modernsema eestlase. Ta on justkui mees, kes liigub korraga olevikus ja tulevikus, ei teosta üksnes ennast, vaid kogu rahvast, on hea nii maadlusmatil kui ka peenes seltskonnas, alati elegantne, osav ja mõjuv. Lurich õpetab eestlast tundma isikulist euroopalikku kultuuri, mille mõõdupuuks on indiviid oma taotluste ja saavutustega. Selline piiripealsus või -ülesus teeb Lurichist juba eluajal poolmüütilise heerose. Samale tasemele kuulub maailma näinud Wiiralt. Tema graafiliste lehtede motiivid demonstreerivad erakordset võimet tunnetada aja eripära ja tungida modernsuse tuumani.

Seega on vurle oma aja laps ja kaugeltki mitte tühine kuju. On isegi põhjust olla oma vurlede üle uhked. Moodne maailm on sündinud nende läbielamistest, mis mitmeski mõttes ületavad meie kujutlusvõimet.

1 https://www.utkk.ee/muuseum/virtuaalnaitus/

2 Vt Ajakirjandus. – Tallinna Teataja 2. IX 1913.

3 Hans Kruus, Linn ja küla Eestis. Noor-Eesti,1920.

4 Philipp Blom, Pöörased aastad. Euroopa 1900–1914. Varrak 2010, lk 232.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht