Xi Jinpingi režiimi raison d’être

Modernistliku utoopia rajamise varjus tegeleb Xi muu hulgas iseenda ja ilmselt paljude hiinlaste alateadlike hirmude maandamisega.

URMAS HÕBEPAPPEL

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Xi Jinping (snd 1953) kasvas üles väga keerulisel ajal. Tema haridustee oli katkendlik, nii nagu kõigil Suure Kultuurirevolutsiooni ajal (1966–1976) võrsunud lastel. Isa Xi Zhongxun, partei kõrge ametnik arreteeriti ja häbistati ning üks õdedest tegi enesetapu ilmselt perele osaks langenud tagakiusamise tõttu. Teismeline Xi saadeti seitsmeks aastaks töölaagrisse. Võiks ju eeldada, et lapsepõlvetraumad panevad ka kõige lojaalsema kodaniku kõhklema Hiina Kommunistliku Partei (HKP) legitiimsuses ja peletavad eemale marksistlikust ideoloogiast. Ometi tärkas noores Xi’s soov seda julma ja rahutut mängu kaasa mängida ja mis veelgi tähtsam – kontrollida.

Kuigi peasekretäri ametist ta kahekümnesena ilmselt veel ei unistanud, oli Xi’le varakult omane oskus HKP keerulises hierarhias ülespoole ronida. Ideoloogiline kindlameelsus, isegi kui see oli mõneks ajaks pelgalt pragmaatiline vajadus, on saatnud Xi’d läbi aastate. Ajapikku sai marksismist Xi’le ainus õige ühiskonnaga suhestumise viis ja tema turvatunde tagatis. Xi’st on saanud kõige punasem HKP juht, kes pärast Mao surma on Hiinat valitsenud. 2018. aastal lasi Xi põhiseadusse lisada omanimelise poliitideoloogia, mis tõukub ajaloolisest materialismist ja kubiseb marksistlikest ideaalidest. Säärane au on osaks saanud vaid Mao Zedongile. Deng Xiaopingi ideed on samuti Hiina põhiseaduses kirjas, kuid pelgalt „Deng Xiaopingi teooria“ nime all. Teooria võib olla tõene, aga ei pruugi, samal ajal kui Xi Jinpingi ideoloogia „hiinapärasest sotsialismist uuele ajastule“ on mõeldud olema juhtivaks raamistikuks kogu XXI sajandi Hiina arengule. Xi kolmandalt ametiajalt on oodata rohkesti ideoloogiast lähtuvaid poliitilisi otsuseid, eriti arvestades, et poliitbüroo keskkomitee seitsme liikme sekka valiti hiljaaegu lõppenud parteikongressil Wang Huning. Poliitfilosoofist Wang on „Xi Jinpingi ideoloogia“ ja mitmete teiste Xi esimest kahte ametiaega sisustanud poliitiliste loosungite ja dokumentide tegelik autor. Niisiis on marksism häbenemata taas osa Hiina poliitikast, mis peaks kaootilises maailmas korda looma.

Marksistliku poliitfilosoofia üks kinnisideid on ühiskonna moderniseerimine. Hiina palavikuline moderniseerimine algas juba XIX sajandil pärast kaotusi koloniaalriikidele ning jätkus vabariigi (1912–1949) ja Mao ajal (1949–1976). Modernistlik utoopia õigustas röögatuid ühiskondlikke eksperimente ja totalitaarset võimu. 1965. aastal alustati toonase esidiplomaadi Zhou Enlai juhtimisel kampaaniaga, mille eesmärk oli moderniseerida kogu ühiskond alustades põllumajandusest ja tööstusest ning lõpetades riigikaitse ja teadusega. Järgmisel aastal algas Suur Kultuurirevolutsioon ning kümneks aastaks haaras Hiinat modernismipalavik. Kõik vana pidi hävinema – uue ühiskonna nimel oli sõna otseses mõttes tarvis luua uus inimene. 1980ndatel aastatel Hiinat juhtinud Deng Xiaoping võttis need ideaalid üle, kuigi mitte enam totalitaarses kuues, ning jätkas riigi juhtimist modernistliku utoopia poole.

Ka Xi’le on see enam kui sajandivanune eesmärk oluline. Kuid modernismiihaluse varjus on Hiina poliitilist eliiti kannustanud soov saavutada kontroll riigis toimuva üle. Turbulentne XX sajand on olnud hiina rahvale eriti katsumusrohke. Ühtse ja rahuliku riigi ideaal on selle sajandi vältel mitu korda käest libisenud. Kui Chiang Kaishek 1928. aastal pärast kümme aastat kestnud segadusrohket väepealike võimu Hiina riigi taasühendas, sai Hiina Vabariigist Jaapani agressiooni peamine sihtmärk. Samal ajal vaenutsesid Hiina Rahvapartei ja HKP omavahel ning kui Jaapan oli Teises maailmasõjas lüüa saanud, järgnes kodusõda, mis lõppes alles 1949. aastal Hiina Rahvavabariigi väljakuulutamisega. Ent megalomaaniast painatud Mao paiskas ühiskonna ühest hullumeelsest massikampaaniast teise – kõik paradoksaalsel moel kontrolli ja modernse ühiskonna nimel – ja lõhustas ühiskonna miljardiks killuks. Kui Mao 1976. aastal suri, oli hiina rahvas puruvaene ja demoraliseeritud. Niisiis pole ime, et kontrollist on saanud Hiina poliitilise eliidi kinnisidee ning hirm, et kontroll võib taas kaduda, riik killuneda ja sattuda järjekordsesse kodusõtta, on Hiina poliitilise minapildi pärisosa.

Deng Xiaoping kehtestas 1982. aastal reegli, et HKP peasekretär võib võimul olla vaid kaks viie aasta pikkust ametiaega. Xi Jinping on esimene, kes Dengi normi vastu eksib.

Pang Xinglei / Xinhua via ZUMA Press / Scanpix

Nüüd on Xi rajamas modernistlikku superriiki, et need õudused enam kunagi ei korduks. Selles riigis peab kõik olema jälgitav, ennustatav ja kontrollitav. Ainult nii on võimalik tagada HKP võim, mis on riigi rahu ja ühtsuse garant. Ta usub, et autokraatlik (kuid mitte tingimata totalitaarne) võim on põhjendatud. Xi jaoks ei ole poliitilise võimu ideaal tõdede paljusus ja subjektiivsus, mis tema hinnangul vaid suurendab kaost, vaid ühe tõe järgi valitsemine – tõde on selge ja kirjeldatav ning kui tõde on kord kirjeldatud, siis peab selle järgi ka valitsema. Ent modernistliku utoopia rajamise varjus tegeleb Xi muu hulgas iseenda ja ilmselt paljude hiinlaste alateadlike hirmude maandamisega. Oma eelkäijate sarnaselt usub Xi, et ühiskondlike protsesside kontrollimine on ainus viis, kuidas riigi lagunemist ja kaosesse sattumist ära hoida. Samal ajal püüab Xi vältida talle lapsena osaks saanud kannatusi, nagu kirjutab Sulmaan Wasif Khan oma raamatus „Kaosest vaevatud“.1

Paradoksaalsel moel on Xi äraspidised kontrolli suurendamise püüdlused hoopis suurendanud riski, et HKP võib taas kontrolli kaotada. Kui Deng Xiaoping 1978. aastal võimu haaras, oli tema peamine poliitiline eesmärk korrastada Hiina poliitilist režiimi nii, et ühe mehe suva ei saaks tekitada riigis ebastabiilsust. Mao märatsev diktatuur oli andnud talle selleks enam kui piisava mandaadi. Ta kehtestas 1982. aastal reegli, et HKP peasekretär võib võimul olla vaid kaks viie aasta pikkust ametiaega. Selle kirjutamata reegli kohaselt andis Deng 1992. aastal võimu üle Jiang Zeminile, Jiang andis 2002. aastal võimu Hu Jintaole ja Hu omakorda kümme aastat hiljem Xi Jinpingile. Hiina võimuvahetus oli korrapärane, mis tekitas usaldust ja suurendas režiimi stabiilsust. Xi on esimene HKP peasekretär, kes Dengi normi vastu eksib. Et kümne aasta piirangust kinni pidada, oleks Xi pidanud juba eelmisel 2017. aastal toimunud parteikongressil tutvustama oma mantlipärijat. Seda ta ei teinud. Ta kõrvaldas põhiseadusest needki reeglid, mis piirasid presidendi ametiaja kahe ametiajaga. (Hiina poliitilises süsteemis on HKP peasekretär palju kõrgemal kui president.) Oma järeltulijat ei tutvustanud ta ka vast lõppenud parteikongressil, mis annab põhjust arvata, et Xi loodab tagasivalituks saada ka 2027. aastal rahva­delegaatide suurkogul. Räägitakse, et ta tahab jääda ametisse kogu eluks.

Xi on kindlasti kõige mõjuvõimsam poliitik Hiina lähiajaloos. Osati tänu ideoloogilisele kihutustööle, osati aga seetõttu, et ta on parteis poliitilise opositsiooni tasalülitanud. Mäletatavasti järgnes Xi võimuletulekule 2012. aastal korruptsioonivastane kampaania, mille raames kõrvaldati HKP ridadest hulganisti poliitilisi vastaseid, nende seas mõned väga prominentsed parteiliikmed, nt Bo Xilai. Kampaania on kestnud kümme aastat ja jätkub. Xi on ümbritsenud end vaid lojaalsete käsilastega. See läheb vastuollu varasema praktikaga. Xi eelkäijate ajal oli tavaks, et poliitbüroo peegeldab HKP peamisi poliitilisi koolkondi.

Näiteks Hu Jintao poliitbüroo oli kirju, koondades HKP eri fraktsioonide esindajaid. Riigitüüri juures olid mehed – ikka ja alati mehed –, kes evisid eri seisukohti ja julgesid Hu ning Hiina majanduse eest vastutava peaministri Wen Jiabao ideid kritiseerida. Poliitika oli siiski kompromisside kunst, nagu see peabki olema, isegi kui kompromisse pääsesid tegema vaid valitud. Neid, kes Xi’ga vaielda julgeksid, on aga üha vähem. Xi vast avalikustatud poliitbüroo keskkomitee liikmed on kõik Xi väljavalitud lojalistid, kes ei esinda erinevaid HKP poliitilisi huvigruppe. Ka tagumistes ešelonides on üha enam ruumi vaid lojalistidele, Xi käsilaste käsilastele.

Säärane võimu koondumine ühe mehe kätte tekitab autokraatlikule režiimile mitu probleemi. Kuigi Xi režiim näeb palju vaeva, et end ühiskonnas toimuvaga kursis hoida, on lojalistidest koosnevale siseringile paratamatult omane vaid piiratud inforuum. Võimu tahe kuulata opositsioonilisi arvamusi on vähenenud ja see omakorda kannab endas riski, et ühel päeval tehakse mitu poliitilist valearvestust. Samuti on Xi võimuahnus tublisti õõnestanud vaevaga üles ehitatud meritokraatlikku süsteemi, mille järgi edutatakse ametnikke teenete ja võimete, mitte lojaalsuse järgi.

Kuigi see süsteem ei ole kunagi ideaalselt toiminud, võib oletada, et ajapikku hakkab Hiina riigiaparaadi ühiskonna probleemide märkamise ja lahendamise võime vähenema. Seda probleemi suurendab kohalike omavalitsuste autonoomia kärpimine. Provintsides kurdetakse selle üle, et nende vabadus omamoodi toimida on piiratud. Kõik peavad järgima keskvõimu ideoloogilist joont ja eksida ei tohi. Hiinale varasematel kümnenditel edu toonud katse-eksituse meetod, kus kohalikud omavalitsused said katsetada ning õnnestunud eksperimendid võeti üle riigi kasutusele, on halvatud.2

Peale administratiivse võimekuse vähenemise tekitab võimu koondumine ühe mehe kätte inimlikku nördimust ja viha. Mida suuremaks Xi võimutäius kujuneb, seda enam on neid, kelle soove Xi lojalistid täita ei suuda. Kõigil poliitilisest toiduahelast väljapoole jäävatel HKP liikmetel on põhjust küsida, kas nad tahavad Xi juhitud režiimi teenida. Juba praegu on märke, et Xi on esile kutsunud palju usaldamatust suurettevõtjate ja vastasleeri poliitikute seas. Partei seest kostab hääli, mis kritiseerivad Xi’d liigsete ettekirjutuste tegemises ja jäikuses. Veel enam, usalduse defitsiit ilmestab tervet Hiina ühiskonda, mitte ainult partei ladvikut ja ühiskonna eliiti.

Autoritaarsetele režiimidele, olgu need siis monarhiad või üheparteisüsteemid, on mäng poliitiliste tavade ja institutsioonidega ohtlik. See võib Hiina taas viia kaose äärele ning saada saatuslikuks Xi’le, tema lähikondlastele ja HKP režiimile tervikuna. Kes juhib Hiina riiki siis, kui kuuekümne üheksa aastane Xi peaks ootamatult surema? Sellele küsimusele ei oska keegi vastata. Poliitilises vaakumis võivad lõhed partei sees viia võimuvõitluseni, millest ei pruugi HKP tervelt väljuda. See ei ole pelgalt elevandiluutornist tehtud teoreetiline tõdemus, vaid teada ka Hiina teisitimõtlejate ja isegi HKP liikmete seas. 2018. aastal hoiatas Hiina ajalehe Freezing Point endine peatoimetaja Li Datong, et Xi võimuiharus „külvab kaose seemneid“. Kuigi HKP kontroll näib praegu kõikumatu, on Xi otsused üha enam võimu enda kätte koondada teinud Hiina režiimi hapramaks kui viimase paarikümne aasta jooksul.

1 Sulmaan Wasif Khan, Haunted by Chaos: China’s Grand Strategy from Mao Zedong to Xi Jinping. Harvard University Press, London, Cambridge (MA) 2018, lk 209–212.

2 Nis Grünberg, Xi’s one-party state is smothering what made China successful. MERICS, 19. XII 2019. https://merics.org/en/analysis/xis-one-party-state-smothering-what-made-china-successful 20. IV 2021.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht