Z-generatsiooni ärevuse vähendamine = nutitelefonide kaotamine?

Sotsiaalpsühholoog Jonathan Haidt ütleb, et ühiskond veab lapsi alt ning pakub välja valiku lahendusi. Küsimus on, kas tema soovitused olukorda tõepoolest muudaksid.

KEIU VIRRO

Digimaailma lastele piiramatu ligipääsu võimaldamine on sama hea kui saata võsukesed eksperimendi korras Marsile. Sellise analoogia toob sotsiaalpsühholoog Jonathan Haidt raamatus „The Anxious Generation“. Selle aasta algul pärast ilmumist nädalateks New York Timesi bestsellerite tipu vallutanud raamat on lapsevanematele hoiatuslugu, mis sisaldab üksjagu soovitusi ka koolidele ja poliitikutele.

Raamatu keskne väide on, et Z-generatsiooni või anxious generation’i (kelle hulka ta loeb kõik alates 1995. aastast sündinud ehk siis ka nn Alfa generatsiooni) vaimse tervise probleemide peamisteks põhjusteks on laste liigne kaitsmine reaalse maailma eest ja liiga vähene kaitsmine virtuaalse maailma eest. Peamised soovitused: vähem virtuaalset elu ja rohkem vabadust tõelises maailmas mängimiseks. Ning lisaks ka peatüki jagu elu paremini elama õppimise soovitusi iidsete religioonide ja tänapäeva eneseabiõpetuste najal, aga need näivad küll rohkem täiskasvanuid puudutavat.

Algselt ei pidanud see raamat olema sugugi noortest ja nutisõltuvusest. Lõpptulemusena 400 lehekülje pikkuseks vormitud teema oli plaanitud esimese peatükina raamatule, mis käsitleb ühismeedia mõju USA demokraatiale. Teemasse süvenedes veendus Haidt aga selles, et noorte sõltuvus digimaailmast on üle maailma epideemilisi mõõtmeid võttev probleem.

Haidt näeb laste üha süvenevat sõltuvust nutimaailmast kollektiivse ebaõnnestumisena – digimaailma uppumine on tema hinnangul üha süveneva vaimse tervise kriisi peamiste põhjuste seas. Ennetavalt: autori tehnoloogiavastast sõnumit on nii mõnedki arvustajad näinud vildakana¹; seoseid nutitelefonide pealetuleku ja vaimse tervise halvenemise vahel aga korrelatiivsete, mitte kausaalsetena.² Ent Haidti ja tema kolleegide töö väärib igal juhul lähivaatlust. Ka juhul, kui kohati on tegemist liigsete lihtsustuste või üldistustega, on vaimse tervise kriis tegelik ja sellega tuleb (kollektiivselt!) tegeleda.

Esimene esikaameraga iPhone tuli välja 2010. aasta juunis. Esikaamerad ehk selfikaamerad on teinud lihtsaks iseenese jäädvustamise ning ühismeedias fotode-videote jagamise ja selle kaudu ka enese võrdlemise teistega. Umbes samast ajast alates on noorte seas hüppeliselt kasvanud vaimsete häirete hulk.

Kooliõpilased on enda sõnul üha enam üksildased ja sõpradeta. Näib, et niipea kui teismelised hakkasid koolis nutitelefoni kaasas kandma ja järjekindlalt ühismeediat kasutama, sealhulgas vahetundides, läks kaasõpilastega suhtlemine üha keerulisemaks. Nad on forever elsewhere, alati kuskil mujal (lk 43). Neli peamist kahjutegurit, mille sõltuvus nutimaailmast kaasa toob on: unepuudus, sotsiaalsete suhete puudus, tähelepanu killustatus, sõltuvus. Kõige enam kannatavad tüdrukud, ent mõju on ka poistele. Haidt mainib põgusalt ka mittebinaarseid noori, kelle puhul ta ei kahtle nutitelefonide kasutamise kahjulikkuses, ent ütleb, et spetsiifilisemate mõjude analüüsimiseks on seni tehtud liiga vähe uuringuid.

Poisid ja tüdrukud kasutavad internetti mõnevõrra erinevalt ja vastavalt on Haidti sõnul ka mõju erinev. Ta väidab, et tüdrukud on poistest haavatavamad neljal põhjusel. Esiteks mõjutab tüdrukuid enam visuaalne sotsiaalne võrdlus ja perfektsionismisoov. Kui varem räägiti modellide töödeldud ja ebarealistlikest fotodest, siis nüüd on silme ees samavõrd ebarealistlikud eakaaslased. Teiseks on tüdrukud tema sõnul kaudse agressiooni meistrid, kipuvad ründama teiste reputatsiooni ja omavahelisi suhteid, samal ajal kui poisid astuvad rohkem otsesesse konflikti. Kolmandaks on tüdrukute puhul lihtsamini üle kanduvad emotsioonid ja häired: õnnetunne on nakkav, depressioon seda paraku rohkemgi. Viimaks – tüdrukud on ahistajatele sagedamini sihtmärgiks kui poisid.

Muide, ühe näitena reaalse versus internetimaailmaga seotud lühinägelikkusest toob Haidt seksuaalkurjategijad. Täiskasvanud kipuvad eeldama, et seksuaalkurjategijad otsivad ohvreid õues luurates ning üksi ringiliikumine on lastele muu hulgas ka seetõttu ohtlik. Ainult et seksuaalkurjategijad on kolinud juba ammu internetti ohvreid otsima.

Poiste puhul on üks põhilisi murekohti failure to launch (eesti keeli elluastumiserror? starditõrge?), kus ka täiskasvanuks saades ei suudeta kodust lahkuda, et omaette elu alustada. Poisid jäävad üha enam virtuaalmaailma ja mängudesse pidama ega pruugi nende tegevuste rüppe jäädes maailma ohtude, äraütlemiste ja muuga tegemist teha tahta/julgeda.

Ühismeedia puhul ei saa üle ega ümber grupiefektist. Haidt ütleb, et igal juhul on lapsele kasuks telefonist loobumine, ent paraku annavad kõige paremaid tulemusi ikkagi kollektiivsed abinõud. Üks laps võib ju lõpetada ühismeedia kasutamise kuuks ajaks, aga kui kõik sõbrad kasutavad ikka edasi, siis lisaks vestlustest väljajäämisele pole koolis vahetunnis suurt kedagi, kellega rääkida. Teised on ikka ninapidi telefonis. Ometi – abiks ikka. Eksperimentide põhjal parandab ühismeediast eemalolek vaimset tervist ka juhul, kui kõik teised instas edasi hängivad. Lihtsalt – mis tulemus saadakse veel siis, kui klassitäied lapsi kas või terveks koolipäevaks telefonist täielikult loobuksid?

Isegi kui arvatakse, et nutimaailm last otseselt ei kahjusta, tuleb arvestada telefonipõhise lapsepõlve alternatiivkulusid. Ehk siis kõike seda, mis jääb nutitelefonis passimise tõttu tegemata ja mis võiks last palju rohkem arendada. Siin tsiteerib ta H. D. Thoreaud (lk 120): „The cost of a thing is the amount of… life which is required to be exchanged for it, immediately or in the long run“ („Asja hind on see, kui palju… elu on vaja selle vastu vahetada kas kohe või pikemas perspektiivis.“) Selline väide eeldab küll, justkui oleks kõik nutimaailmas toimuv kasutu ja väljaspool seda kasulik.

Internetimaailma kahjude kõrval tuuakse raamatus välja füüsiliselt tunnetatava maailma kasu. Peamiselt hõlmavad lapsi puudutavad soovitused reaalses maailmas reaalsete inimestega mängimist. Lapse arengust rääkides võtab Haidt abiks evolutsiooniteooria. Inimesel on pikk lapsepõlv just evolutsioonilistel põhjustel: et teha õppimine võimalikuks, lihtsaks ja tõenäoliseks. Free play, võimalus vabalt mängida on selle juures peamine eeldus. Mängimise peamised omadused ei ole kulukad: kogemus, mitte info, on emotsionaalse arengu võti. Nii on mängupõhine lapsepõlv (play-based childhood) Haidtil pidevas võrdluses telefonipõhise lapsepõlvega (phone-based childhood). Lisaks mainib ta ära tööstusrevolutsiooni aegse ning paljudes riikides paraku siiani kehtiva töötamispõhise lapsepõlve (work-based childhood), ent pikemalt ta neil ei peatu.

Näiteks videomängud ei täida Haidti meelest mängimise funktsiooni. Mängimine, millest on lapse arengus kasu, toimub sotsiaalses suhtluses, reaalses maailmas. Identiteet, eneseteadlikkus, võime emotsioonidega toime tulla, suhted – need arenevad virtuaalmaailmas reaalsest elust erinevalt. Haidt ütleb, et nutitelefonid, tahvelarvutid, arvutid ja televisioon ei ole väikestele lastele sobivad. Võrreldes teiste objektide ja mänguasjadega on need küll sensoorselt vägagi stimuleerivad, ent suunavad lapsi passiivsusse, mis lükkab edasi õpiprotsessi. Samas toob ta välja ka ekraanide kasuteguri: näiteks videoplatvormide kaudu avaneb võimalus otse lähedastega suhelda, märksõnaks just reaalajas toimuv suhtlus.

Reaalne maailm tähistab suhteid, mis on kehaliselt kogetavad (embodied); need on sünkroonsed ehk suhtlus toimub reaalajas (vastandiks on näiteks ühismeedias kommentaaride jätmine, mille vastused saabuvad millalgi hiljem); suhtlus toimub kas üks ühele või üks mitmele vormis, igal juhul üks interaktsioon korraga; kõik see leiab aset kogukondades, kus inimesed on motiveeritud suhteid parandama ja hoidma.

Haidti nägemusse ei mahu küll näiteks WhatsAppi jms chat’id, mis mingil moel küllap siiski reaalelulist suhtlust laiendavad ja kus toimuvad kiusamisedki ei pruugi paraku reaalse koolielu omast erineda. Samuti jäävad võrrandist puudu võimalused laiendada tutvusringkonda kas või üle maailma – algselt netis tekkinud sõprussuhted võivad hiljem üle kanduda ka reaalellu.

Kui peamine soovitus on suurendada laste vabadust reaalses maailmas ja lükata võimalikult palju edasi laste sisenemist virtuaalmaailma, siis tekib muidugi ka küsimus: kas lapsed, kes jäävad hiljaks virtuaalmaailmas vajalike oskuste omandamisega, peavad selle järele tegema, et hilisemas elus töises konkurentsis püsida?

Nassib Talebi mõiste antifragile tähistab asju, mis peavad tugevamaks saamiseks saama veidi põrutada või kahjustada. Haidt leiab, et seda mõistet võib laste puhulgi kasutada. Samuti nagu immuunsüsteemi tugevdamisel tuleb kasuks veidi mudas rullimist, on lapsepõlves konfliktide läbimängimine abiks edasises elus paremate sotsiaalsete suhete loomisel. Kasvatusteadlase Mariana Brussoni ideedele tuginedes soovitab Haidt: lastele mängualasid disainides peaks eesmärk olema hoida lapsi nii turvalises keskkonnas kui vajalik, aga mitte nii turvalises kui võimalik (lk 81).

Lapsi tuleb kaitsta ka siis, kui see põhjustab täiskasvanutele ebamugavust, ütleb autor. Tundsin raamatut lugedes veidi puudust selle väite tõestusest moel, mis arvestaks enam praegusi lapsevanemaid. Väikeste laste puhul on ekraanid need, mille abil lapsevanemad sageli endale vaba aega „ostavad“. Lapse vaimse tervise puhul ei saa mööda minna ka vanemate vaimsest tervisest. Muidugi, nutitelefonid, millest peamiselt jutt käib, tekitavad sõltuvust ka täiskasvanutes, mis sest, et nende puhul ei ole juttu alles hoogsalt arenevast ajust. Aga laste seisukohalt tähendab nutitelefonis passiv vanem üheti (halba) eeskuju, teisalt inimest, kellel pole tema jaoks aega ja tähelepanu.

Haidt kasutab kohati näiteid, mis on pärit üsna polariseerivalt territooriumilt. Nii näiteks leiab ta, et USA ülikoolides toimunud tudengiprotestid teatud ülikooli kutsutud kõnelejate vastu (meenutada võib näiteks Jordan P. Petersoniga seotud proteste) on ülekaitsmise tagajärg, kus Z-generatsiooni noored tahavad iga hinna eest negatiivseid emotsioone vältida ja nõuavad just seetõttu ka trigger-warning’uid. Haidt nõuab omakorda õigust „trigerdatud“ saada, ehkki ei eita seejuures psühholoogilise turvatunde olulisust. Mulle näib Haidti järeldus, et tudengiprotestid on näide Z-generatsiooni liigsest tundlikkusest, pehmelt öeldes liiga julge üldistus. Samu näiteid võib võtta ka noorte püüdlusena kaasa rääkida iseenda vaimse tervise ja haridusega seotud valikute kureerimises.

Teiseks toob ta välja ühismeedias vaimse tervise teemade käsitlemise. Vaimse tervise mõjuisikud on kaasa toonud vaimsete häirete populariseerimise, sh enese ise (ja valesti) diagnoosimise. Ta ei eita, et neil teemadel rääkimine võimaldab suuremat teadlikkust ja seega lihtsamini diagnoosini jõudmist ja sellest valehäbita rääkimist. Paistab, et murekohad kaaluvad selle poole autori jaoks üles. Probleemsete näidetena toob ta välja Tourette’i sündroomi (väidetavalt on mõjuisikute tõttu hakanud end nõnda diagnoosima näiteks ühismeedias rohkem tegusad tüdrukud, ometi kui statistiliselt peaks see diagnoos olema rohkem poistel); dissotsiatiivse identiteedi häire (mida on väidetavalt samuti endal rohkem diagnoosima hakatud, kui see reaalses maailmas võimalik on); ning keha düsmorfilise häire.

Nende näidete puhul tahaksin enam nii tõestusmaterjali kui ka nüansseeritumat arutelu. Seda enam et selliste teemadega seotud väiteid on lihtne süvenemata kaaperdada emotsionaalseteks loosungiteks liberaalne vs. konservatiivne teljel opereerides. Inimesed, kes võiksid tahta ja suuta argumenteeritud dialooge pidada (nagu Haidt seda püüab), kipuvad neist eemale hoidma. „Soovahetus on moeasi“ tüüpi loosungeid võib meiegi meedias liikuvatest arvamusartiklitest leida.

Meeles tuleb muidugi pidada, et raamat on kirjutatud peamiselt USA näidete ja olude põhjal, seega kõik juhtumikirjeldused ja vastavalt ka soovitused ei pruugi Eesti oludesse üle kandes kehtida. See tähendab nii poliitikaid, mida kirjeldatakse (sh vanemate karistamist „hooletusse jätmise“ eest, kui ehk meie mõistes igati asjalik noor üksi ringi liigub) kui ka suurt rõhku helikopter-vanemlusel, mida vähemasti tunnetuslikult on Eestis ehk pisut vähem.

Viimaks aga muudatused, mille Haidt välja on pakkunud. Ei nutitelefonidele enne üheksandat klassi (siin arvestab ta USA keskkooli). Ei ühismeediale enne 16. eluaastat (mõeldes mitte ligipääsu nt Youtube’i ja Tiktoki videotele, vaid võimalust endale neis keskkondades konto teha). Koolid telefonivabaks (mitte ainult tunnis keskendumiseks, vaid ka selleks, et lastel oleks kellegagi vahetunnis suhelda). Rohkem vabadust reaalses maailmas mängimiseks, kus lapsed harjutaksid suhtlusoskust, õpiksid ärevuse jm toime tulema.

Niisiis, Haidt ütleb, et ühiskonnana veame lapsi alt ning pakub välja valiku lahendusi. Küsimus on, kas tema soovitused muudaksid olukorda, ja kui, siis kuidas ning milliseid muudatusi tasub ka meil kaaluda?

1 https://www.theguardian.com/books/2024/apr/27/anxious-generation-jonathan-haidt

2 https://www.nature.com/articles/d41586-024-00902-2