Karin Paulus

Karin Paulus

Foto Viktor Burkivski

Karin Paulus,
kunstiteadlane ja kriitik

„Proovi öelda kuidagi huvitavamalt,“ õpetas kadunud kolleeg Kalev Kesküla mind kui Ekspressi värsket töötajat. Mäherdune suurepärane soovitus! Ausalt ja otse kirjutamise hindamise kõrval olen aastatega tõesti aina enam mõistnud, et keel on loominguline ja mänguline nähtus. Võrreldes sakslaste või venelaste kogemusega on meie kultuurrahvaks olemise aeg üsna napp ning nõnda on sõnadega täpsemalt sihtimiseks ning kujundlikkuseks tohutult palju ruumi. Mulle on meeltmööda, kui sisearhitekt Toivo Raidmets räägib jämmusatest pinkidest või vembukatest lahendustest. Olgu keeles ikka lusti ja lillepidu!
Püüan vältida võõrsõnadega ütlemisi, mõeldes ikka, et omamaine sõna ei pea meil olema vaeslapse osas, vaid kui poputatud peretütar. Ei saa salata, keelelise mõnulemise kõrval kipub mind tihti tabama nukrus: kas üleüldise lihtsustumise teed minnes on üldse paari aastakümne pärast kedagi, kes meie ütlemisi mõistab? Kas praeguse aja kirjatükid on varsti samavõrra arusaamatud nagu retrosugulased „nadu“ ja „küdi“?
Elustiili teisenemistega on maaelu, loomade ja harvaks jäänud ametitega seotud kõnekäänud jäänud täiesti võõraks. Kas enam karjutakse nagu siga aia vahel? Või kas saab olla läbipaistev nagu klaasissepa tütar? Millised on uued vahvad ütlemised? Kohe miskit peale reklaamlausete ja poliithüüatuste ei meenugi.
„See, kes on viimane, on hapukurk!“ hüüab minu noorem poeg kiiresti minema vudides. Ma ei saanud alul kohe arugi, miks viimane hapupiimane ei ole, kuni taipasin, et hapupiima me erinevalt keefirist ju väga ei joo, küll aga on koduses söögisedelis ikka vahel hapukurk. Laps räägib ju neid sõnu, millel on tema jaoks tähendus!
Vahest ongi see elutarkus? Sisutühja juttu pole vaja ehk Ludwig Wittgensteini järgi: „wovon man nicht sprechen kann, darüber muss man schweigen“. Millest ei saa kõnelda, sellest tuleb vaikida. Ongi jutul lõpp.