Vahur Afanasjev

Vahur Afanasjev

Vahur Afanasjev,
Tartu linna­kirjanik

Keelt ei tohi kohe teise inimese kurku toppida. Mäng olgu aeglane, rõhuasetus ootusel. Keel pole hambahari ega vispel. Keeleneet näeb lahe välja, aga needikandjate diktsioon on kehvem kui needivabadel. Mõni laseb keeleotsa ussi kombel kaheharuliseks lõigata. Seegi ettevõtmine pigem kahandab keele praktilist väärtust.

Keelele kui suhtlusvahendilegi ei pruugi rapsimine kasuks tulla. Kooli ajal valdasin õigekirja päris kenasti. Ma vist ei eksi, väites, et tänapäeval püüab eesti keele instituut keelereegleid rohkem praktika järgi kohendada. Õige mõte, aga minus tekitab see keelelist ebakindlust. Seejuures meeldib mulle keelerikkus, mäng reeglite piires või piiride maitsekas ületamine. Või lihtsalt varasalve uurimine. Leidub toredaid sõnu, mida võiks julgelt kasutada. Näiteks sõna „vaenama“ või gi-/ki-liide, mida justkui ees­sõnaks kujunev „ka“ kipub indoeuroopa keelte mõjul nahka pistma.

Aga võibolla ajan jama? Alles hiljuti käis „võib-olla“ rangelt sidekriipsuga, nüüd võib valida, kas tarvitada nii või naa. Muutused on imelikud vaid alguses. Keegi ei karda enam bussi­piletit piiksutada, ega ju?

Kuna hakkasin läti keelt õppima, märkasin, et väikestes keeltes on levinud täpid, kriipsud ja komakesed. Veider värk. Mõne suure keele lihtne alfabeet otsekui tahaks öelda: ja see on üks väike eriline keel. Väike eriline laps. Teate küll, mida see tähendab.

Mis oleks, kui hylgaksime need kolonialistlikud needid, millega pastorid on me keele kaunistanud? Kqlab pyhaduseteotusena? Laeheb yle. Ja vaelismaalastelgi oleks eesti keelega yks kana vaehem kitkuda. Surm tree­madele ja tildedele!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht