1576 lehekülge ja 2761 fotot

SULEV TEINEMAA

Täna tähistab filmiloolane ja dokumentalist Õie Orav 70. sünnipäeva. Palju õnne! Eelmise aasta lõpul ilmus Õie Orava raamat ?Tallinnfilm. Mängufilmid I?, tänavu kevadel selle teine osa. Kahes suureformaadilises köites on kokku 1576 lehekülge ja 2761 fotot illustratsioonidena. Mängufilmide ülevaade hõlmab aastaid 1947 ? 1991. Varem on Orav avaldanud raamatud ?Innokenti Smoktunovski?, ?Jüri Järvet? ja ?Huvitavate kohtumiste aasta? ning vene keeles Moskvas ?Kaljo Kiisk? ja ?Jüri Järvet?.

 

Millal te alustasite tööd Tallinnfilmi raamatutega?

Töö hakkas juba õige ammu, kas 1988 või 1989. Ettepaneku tegid tollane Tallinnfilmi direktor ja peatoimetaja Enn Rekkor ning asedirektor Madis Tramberg. Neil oli selline soov, et ilmuks kogumik, kus oleks käsitletud mängu-, dokumentaal- ja animafilmi, neid, mis tehtud Tallinnfilmis. Mina pidin kirjutama mängufilmist, Veste Paas dokumentalistikast, animafilm jäi esialgu lahtiseks. Teose maht pidi olema suhteliselt väike, ainult 14 autoripoognat. Praegused Tallinnfilmi mängufilmide raamatud on kokku umbes 77 autoripoognat. Esimene etapp minu töös lõppes 1991. aastal, olin ära vaadanud filmid, lugenud läbi kõik ilmunud retsensioonid ja mingisuguse käsikirja kokku pannud. Aga siis muutus aeg ja ma võtsin aja maha, et mõelda, kuidas edasi minna. Kõigepealt tekkis mahu küsimus ja teiseks, kuidas ikkagi kogu materjali käsitleda? 1991. aastaks oli Tallinnfilmis tehtud 141 filmi, siia hulka kuuluvad ka lühimängu- ja kontsertfilmid ning Kesktelevisiooni tellimused. Algul ma ei kujutanud üldse ette, et see töö neelab mind endasse aastateks.

Ma olen oma loomult väga liikuv inimene ja ei taha eriti kaua laua taga istuda. Nüüd pidin aga istuma arhiivides, muuseumides ja kinosaalis. Ühel hetkel 1994. aastal oli tunne, et materjali on nii palju ja ma ei tule sellest välja, kui ma ei leia kindlat struktuuri. Võtsin aja maha, et teha mõned autorifilmid ja püsida elus. See aitas luua distantsi materjaliga ja tuli kasuks. Otsustasin kasutada pikki lõike filmide arvustustest, varasem variant oli liiga minakeskne. Ma tundsin, et kõik need inimesed, kes on meie filmidest kirjutanud, väärivad paremat saatust, kui et nende retsensioonid seisavad kusagil raamatukogus eraldi. Tegin iga filmi puhul valiku erinevatelt arvustajatelt ja see rikastas raamatut. Ta ei ole nüüd enam nii autorikeskne, ent samas on autori suhe olemas.

 

Millal lõppes töö raamatuga ja kas avaldamine venis?

Oleks mul vajalikud vahendid olnud, võinuks raamat trükki minna 1994. aastal, kuid siis olnuks üks köide ja maht 44 autoripoognat. Mõnikord tulevad halvad momendid kasuks. Et ma kohe raha ei saanud, jäi asi seisma. 1995.-1996. aastal tuli Kultuurkapitali toetus, ühtlasi leidsime eelarvelt kõige sobivama kirjastuse, Eesti Entsüklopeediakirjastuse, ja ma hakkasin materjali veel kord läbi töötama, täiendama. Tegelikult kirjutasin ma kogu raamatu veel kord läbi ja tulemuseks saigi kaks mahukat osa. Eeldasin, et need ilmuvad koos 2000. aastal, raamatuaastal. Teise osa lõpus on isikunimede register, statistikat ja lõppsõna, mis on vajalikud ka esimese köite juurde, kuid tulid tagasilöögid. Nii minu kui ka kirjastuse poolt. Mõningaid fakte tuli üle kontrollida, puuduvaid pilte otsida. Pidin ka kirjastuse nõudel kunstniku välja vahetama. Piret Niinepuu-Kiik kui väga hea kunstnik oli aga vahepeal teiste töödega seotud.

 

Kas teie raamatuid saab võtta kui Tallinnfilmi mängufilmi ajalugu?

Arvan, et saab küll. Need raamatud annavad täieliku ülevaate Tallinnfilmis mängufilmi osas tehtust. Kasutades omaaegsete arvustajate abi, loon ajastu tausta. Materjal on ajastutruu, nii nagu ta omas ajas oli. Kui ma jõudsin tõdemuseni kasutada retsensentide abi, hakkas töö väga kiiresti edenema ja kõik asjad läksid paika. Kõik, kellega ma olen sel teemal vestelnud, on leidnud, et see oli hea mõte jäädvustada niimoodi aega.

Meie aeg on ju niivõrd muutlik. Kui lugeda telekavade annotatsioone eesti filmide kohta 1990. aastate esimesest poolest ja võrrelda kümnendi lõpul ilmunuga, siis on selgelt näha aja muutumine. Esimesel poolel on arvamused eesti filmide kohta üldiselt täiesti hävitavad, kümnendi lõpus aga leitakse, et üht-teist väärtuslikku mängufilmis siiski tehti. Annotatsioonide järgi oleks tihti tegu nagu täiesti erinevate filmidega.

 

Rajasite stuudio Väike Orav ja tegite seal portreefilmid Miliza Korjusest, Tooni Kroon-Laamanist, Leonhard Merzinist ja Rein Arenist, viimane film Jaanus Orgulasest valmis aga Maurumis. Miks mitte oma stuudios?

Mul on sellest väga kahju. Aga tuli välja seadus, et väikeettevõtetel peab olema 40 000 krooni püsikapital. Mul ei olnud seda raha ja mu stuudio lakkas ümberregistreerimisel automaatselt olemast.

 

Eesti filmiajalugu on sügavuti uurinud ennekõike kolm inimest: Ivar Kosenkranius, Veste Paas ja teie. Mis on sedavõrd vähese huvi põhjus? Soomlastel on näiteks Kari Uusitalo ja Peter von Bagh, kel mõlemal ilmunud paarkümmend paksu raamatut, isegi saamidel on telliskivipaksune saami filmi ajalugu. Meil ilmub filmiraamatuid üliharva.

Põhjus on väga lihtne. Läbi aegade, nii Nõukogude perioodil kui ka praegu ei ole uurimiseks tehtud mingeid soodustusi. Teaduste akadeemia juurde ei ole loodud filmiuurijate kohti. Alati on arvatud, et filmist kirjutavad inimesed ei vajagi eluks midagi muud, kui lihtsalt oma kirjatööd ? ja ongi nende tasu. Kui ei ole mingisugust majanduslikku tuge, siis pole võimalik ka uurimistööd teha. Kogu Nõukogude aja käisid Kosenkranius, Paas ja eriti Tatjana Elmanovitð kõikvõimalikes instantsides ja kulutasid uksi, et Akadeemia juurde loodaks filmiuurijate kohad. Üks koht loodi, seal töötas väga hea uurija Viivi Grosssmith, kuid ta suri noorelt. Hiljem taotlesid kohta nii Paas kui ka Elmanovitð, kuid asjata. Lõpuks oli Elmanovitð lühikest aega akadeemias, enne kui ta USAsse emigreeris.

 

Kelleks te end peate, kas filmiajaloolaseks või kriitikuks?

Pean end filmiloolaseks. See oleks kõige täpsem.

 

Mida see tähendab?

Filmiloolane tähendab seda, et see inimene valdab filmiala mitmekülgselt. Et ta võib rääkida mitte ainult filmiajaloost, vaid ka reþiist, stsenaristikast, dramaturgiast, kõikidel teemadel, mis puudutavad filmi. ÜRKI haridus Moskvast filmidramaturgia erialal, mille ma 1964. aastal lõpetasin, oli niivõrd põhjalik ja laiaulatuslik, et see lubab mul nimetada end filmiloolaseks.

 

Millega te praegu tegelete?

Kirjatööga põhiliselt. Ma ei ole maha matnud unistust, et äkki sünnib mul ikkagi üks mängufilmi stsenaarium. Alustanud olen samuti üht raamatut.

 

Memuaarid?

Memuaare on mult nii paljud küsinud. Olen palju reisinud, ilma näinud ja huvitavaid inimesi kohanud. Elu on olnud rikas ja mitmepalgeline. Ma loodan, et vahest tulebki midagi. Kui ma nii mahuka tööga hakkama sain, ehk saab siis veel paar õhemat raamatut kirjutatud.