Kaunis käsitöö Muhu saarelt

ANTTI HÄKLI

Dokumentaalfilm „Muhu. Ätsed ja roosid” (Eesti, 2014), 60 min. Režissöör Kadriann Kibus. Animafilm „Tantsitaja” (Eesti, 2014), 13 min. Režissöörid Triin Sarapik-Kivi, Piret Sigus, Marili Sokk ja Malle Valli. Filmid linastuvad koos kinos Artis. Vahetult enne laulu- ja tantsupidu käisin vaatamas üht kaunist esilinastust kinos Sõprus. Ajastus oli suurepärane, sest filmidest kumab läbi rahvusromantism. Näidati kaht üllatavalt sarnast Muhu saare filmi: kõigepealt animeeritud lühifilm „Tantsitaja”, seejärel dokumentaalfilm „Muhu. Ätsed ja roosid”.

Valdav tunne pärast seanssi oli rõõm kaunist kunstist. Mõlemad filmid on tehtud pühendumisega, mistõttu tulemus on värvikas ja kindlalt vormistatud nagu muster Muhu seelikul. Filmidest tungib läbi soov näidata Muhu kõige kaunimat külge ja vaataja silme ees avaneb killuke Muhumaa elust, mida näib iseloomustavat pidev tants ja trall.

Samanimelisel muinasjutul põhineval 13minutilisel animafilmil „Tantsitaja” on suisa neli režissööri: Triin Sarapik-Kivi, Piret Sigus, Marili Sokk ja Malle Valli. Ei tea, kuidas selline koostöö välja nägi, aga tulemus on igatahes märkimisväärne. Film räägib loo karjapoisist, kes pilli mängides oma õnne otsib. Muhu saar joonistub vaataja silme ette rahvamustrite ja rõivatükkidena, mis muudab filmi lõbusaks mänguks. Vaataja hakkab otsima mustritest tuttavaid motiive ning nii mõnigi rahvariietest leitud maasikas, päike, laine ja lilleke ringleb publiku rõõmuks filmilinal. Leidub ka viiteid varasemale eesti kunstile. Mulle meenutas karjapoisi tegelaskuju, eriti ta silmad, Jüri Arraku Suurt Tõllu.

„Tantsitaja” edeneb koos karjapoisi tantsude ja pillimänguga (originaalmuusika Pastacalt) kauni lõpuni. Samme seavad lambad ja vilksamisi ka kõrvaltegelasest ahv. Karjapoisi vilepilli järgi saab lõpuks meeletult tantsida ka kaugelt maalt kohale tulnud kõrgem klass, ja sellega see monkey business lõpeb.

Kas muinasjutul põhineval animafilmil peaks ka mõni õpetus sees olema? Äkki oleks saanud siia sisse süstida mõne sõnumi või kõrgema moraali, mis jääks vaatajat pärast kinoseanssi piinama või tekitaks hoopis rahulolutunde? Koos oma ilu ja rõõmuga on „Tantsitaja” siiski meelelahutuslik ja täpse käega tehtud kaunis killuke eesti animafilmi.

Kadriann Kibuse ja operaator Sergei Kibuse dokfilm „Muhu. Ätsed ja roosid” on silmatorkavalt ilusti filmitud ja mõnusalt monteeritud jäädvustus Muhu naiste tegevustest. Film algab kaadritega praamisõidust, kus lained tunduvad lõpmatud ja taustal kõlab ühehäälne rahvalaul. Lauljat me ei näe ja tundub, et äsja lõppenud animafilm sulab nende lainete ja lauluga üle dokumentaalfilmiks. Muhu loodust näidatakse läbi kaunite makrovõtete, mis viivad ühe vana maja ja seal elava memme Olga juurde. Maja välisseinu ja uksi kaunistavad värvilised mustrid ja maja ise näeb välja nagu kunstiteos. Tuleb välja, et Olga mees on surnud ja tema kätetöö ongi ainus, mis mehest järele on jäänud.

Filmi tutvustatakse kui Muhu naisarhetüübi otsingut sellel veidi suletud ja salapärasel saarel. Mehi ei ole selles filmis tõepoolest peaaegu üldse näha. Jääb mulje, et saare naised on rahvariietes kangelased, kelle kõrval mehi ei olegi.

Film liigub edasi koos Olga ja seenioride rahvatantsurühmaga. Sõidetakse ringi bussi ja praamiga, esinetakse vabaõhumuuseumis ja tullakse tagasi koju. Kogu lõbu käib tantsusammul rahvamuusika saatel. Naise arhetüübist ei julge rääkida, aga filmilinal on näha naerul nägusid ja päikesekuivatatud põski ning räägitakse meestest, kellest siis veel. Naabrinaine teatab, et roostes püssist pauku ei tule ja naised naeravad südamest. Soome vanasõna ütleb „Siitä puhe, mistä puute” (räägitakse sellest, millest puudus). Need ehtsad elukillukesed ja vanade naiste vabameelsus ongi selle filmi kõige tugevam külg. Siis aga laulab Olga, kuidas noor saab vanaks ja filmi seni tähtsaim tegelane kaob filmist.

Filmi teine pool hakkab jälgima noort peret, uueks peategelaseks on käsitööga leiba teeniv pereema Triinu. Näidatakse ülisuuri plaane kollasest Muhu seelikust, mida ema valmistab oma seitsmeaastasele tütrele. Triinu on veetnud kümme aastat Tallinnas ning naasnud kahekesi koos tütrega kodusaarele. On aimatav, et varsti tuleb perele lisa, sest Triinu on rase.

Triinu kodu on kaunis ja tema käsitöö pilkupüüdev. Öeldakse ju, et õige Muhu naine on nagu piltpostkaardi peal. Käiakse jaanitulel kätt hoidmas, kõnnitakse rahvariietes ja tantsitakse lõkke ümber kuni udu tulekuni. Kõike seda on operaator Sergei Kibus jäädvustanud tänuväärselt hoolikalt. Kaadrid sumedast maastikust autotulede ja jalgratturiga ning ühtlasi ka maastik aurava kruusateega panevad vaataja ilust ohkama. Naudime neid looduskauneid kaadreid ja tekib tunne, et tahaks ka Muhusse minna.

Siis otsustab režissöör viia rõhu üle noorte naiste rahvatantsurühmale. Siduvaks stseenina ehitatakse veidi kunstlikult üles Triinu kohtumine oma sõbrannaga tantsutrennist. Rase naine tantsurühmas enam ei osale ja jääb seega järgnevast kõrvale. Filmi loo mõttes on otsus tantsugruppi jälgida küsitav. Vaatajana kaotame juba teise tähtsa tegelase. Film hakkab jälgima meie jaoks võõrast noorte naiste tantsurühma, kes keerutab-lennutab kuni Saksamaani välja. Taas näidatakse praami- ja bussisõitu.

Tekib küsimus, kellest ja millest film tegelikult tahab rääkida. Hea küll, Muhu naise arhetüübist, aga millest siis täpsemalt? Kas filmi teemaks võiks olla üksinda vanaks jäämine, armastus oma kodukoha vastu või kogunisti kultuuri kadumine? Sellest täpselt aru ei saa.

Kaldun arvama, et film oleks välja vedanud ka ilma noorte tantsurühmata. Tulemuseks oleks olnud imekaunis portree kahest algsest tegelasest, Olgast ja Triinust. Nüüd aga on filmis nii palju tegelasi, et lugu kaob ära. Vaataja ei saa ühegi tegelasega päriselt tuttavaks, ja mida kaugemale Muhu saarelt minnakse, seda laialivalguvamaks muutub ka lugu. Imekaunid makrovõtted saare loodusest vahetuvad üldplaanidega Saksamaa väikelinna festivalimelust ja täpselt suunatud poommikrofoni asemel kuuleme kaameraheli.

Pärast seda kõrvalehüpet jõuab film koos naistega tagasi saarele. Vaataja kohtub taas Olga ja tema sõbrannadega ja saab jälle südamest kaasa naerda olmeolukordadele. Süžee kõrvalliinis valmivad Triinu tütre rahvarõivad ja algab uus kooliaasta. Vana astub kõrvale, et uus saaks alata.

Filmi pealkiri „Ätsed ja roosid” (ätsed – karikakrad) on filmitegija sõnul vihje Muhu folkloorirühmale Ätses ja naisrühmale Tokkroes ning et üks muhukeelne ja teine kirjakeelne sõna vihjavad muutumisele ajas. Mõte on hea, kuid filmi autorid ei suuna vaatajat selle juurde. Muutumist ei jõua filmi jooksul väga tekkida, sest režissöör on juba eos andnud filmile kindla vormi. Fookuses peab justkui olema naiste roll selles suletud ühiskonnas. Mulle tundub, et selline kroonikažanr on nii tugevalt Eesti dokumentaalfilmidesse sisse raiutud, et saarte elu teisiti üles võtta ei saagi. Tulemuseks on antropoloogiline film, mis vaatleb ja jäädvustab, aga ei puuri. Filmi tegijad ja seega ka vaatajad tunnevad ühest küljest uhkust õitsva pärimuskultuuri üle, teisalt aga kurdavad selle kadumise üle. Huvitav, et saarte inimeste elu jääb alati filmitegijatele nii kaugeks. Eestlased ise käsitlevad seda õitsvat kultuuri kui eksootilist nähtust. Kas film omaenda kultuurist ei saaks toimida ilma rahvusromantikata?

Kahe Muhu filmi vaatamine jättis sooja tunde. Ma ei mäleta, millal vaatajad seansil ümberringi nii palju naeratanud oleks. Filmitegijad olid näinud tublisti vaeva ja neil on õnnestunud kätte saada hetki, nägusid ja nalju, mida kindlasti tuleb jäädvustada. Neid kaht filmi võiks vaadata korra veel, kas või lörtsisel novembriõhtul, sest suvi möödub sama kiiresti kui auto läbib Muhu saare.