Hüvasti, Pets

Margit Mutso

Peeter Brambat 31. XII 1954 – 16. VIII 2014See oli alles hiljuti, juuli alguses, kui saatsime ära filmimehe Raivo Lugima. Oli kuum suvepäev, Jaani kirik oli rahvast täis. Kirikus oli meeldivalt jahe ja kirikuõpetaja Jaan Tammsalu pidas väikseid lohutuslugusid täis matusekõne. Üks neist oli poisist, kelle isa suri ja kes ütles kirikuõpetajale, et teab, miks isa taevasse kutsuti: üleval läks miski katki. Tema isa oskas kõik asjad ära parandada. Edasi arutles õpetaja, kas äkki pole taevas teoksil uue orkestri loomine, miks muidu on lahkunud viimasel ajal nii palju muusikamehi. Raivo oli Otsa kooli vilistlane, orkestrijuht, ehkki teda teati teletegijana. Ma ei tea, Pets, mida sa sel hetkel tundsid, sest ka sina olid professionaalne muusik, keda tunti eeskätt filmirežissöörina. Lootsin nii väga, et taevane orkester veel mõnda aegagi ilma flöödita hakkama saab. Ei saanud. Väike surmav loomake su sees oli endast juba kaheksa kuud tagasi märku andnud.

Paar päeva pärast Raivo matuseid oli meil viimane ühine võttepäev, see vist jäigi sul päris viimaseks. Nagu ikka, võtsid sa hommikul tehnika, korjasid reipalt minu ja operaator Aare Variku auto peale ja teekond Tartu võis alata. Mainisid veel, et haiglast helistati, et mingid näitajad on pahad ja sa peaksid tegelikult kohe PERHi minema, aga valetasid, et oleme juba Tartus, ja lubasid õhtul minna. Mis see üks päev …
Filmisime kõigepealt Kavakava Tartu tervishoiu kõrgkooli: vahva ehitis, mis ilutseb koos ülikoolihoonetega kuskil Tartu serval. Arutlesime veel Tartu kummalise linnaplaneerimise üle, mis suunab üliõpilased kesklinnast välja. Ronisime kõikjale, kuhu andis, et saada ikka paremaid kaadreid, ilm oli tänavusele suvele omaselt kuum. Sa aitasid Aarel tehnikat tassida, valisid sobivaid filmimiskohti. Nagu ikka. Oli tore, nagu kõik need 11 aastat, mis me iga-aastast arhitektuurifilmi tegime. Vahel ma väsisin mõnest ninakast arhitektist või ülbest majaomanikust, kes arhitektuuriteosesse filmima ei tahtnud lasta, 2004. aasta parimast arhitektuuriobjektist Ülemiste hotellist saimegi vaid välisplaanid. Aga igasuvine filmimisprotsess oli nauding, seda just tänu filmigrupile, tänu sinu heale tujule, optimismile. Polnud probleemi, millele sa lahendust poleks leidnud, polnud päeva, mil sa oleksid pahas tujus olnud. Sinuga käis kaasas hea musa, mis kõlas auto plaadimängijast, kui jälitasime mööda Eestimaad parimaid arhitektuuriteoseid, Seto­maalt Saaremaa ja Kihnuni. See teekond ise oli kui üks mõnus dokfilm. Kord oli mu tütar kaasas, kes imestas: kas selline võib olla päris töö? See on ju lõbu? Jah, oligi lõbus.
Viimane kord tegime vist nalja veidi vähem kui tavaliselt. Aga kohustuslik nali operaatori kulul sai ikka tehtud: kuule, Varik, sa võta see maja sealt, sealt ja sealt kõik ilusti purki, me Petsiga joome seni kohvi. Ja Varik vastas nagu alati, et ja-jah, ja kui ma siis hingetuna kohvikusse saabun, siis ütlete, et ahah, said valmis, hakkame siis minema … Tegelikult kugistasime kõik kohutava kiirusega midagi alla kahe filmiobjekti vahel, sest nagu ikka jäi ajast puudu. Teine, sinu viimane filmitud objekt oli tol päeval Kaose arhitektide kujundatud ülikooli varakamber Toomemäel. Vaikselt silmitsesid seal Puškini ja Viiralti surimaski.
Tagasi sõites olin surmväsinud, tukkusin pool teed Tartust Tallinna, Varik oli roolis ja sina istusid tagapingil ning kirjutasid mingit käsikirja, mida oli veel samal õhtul su pojal montaažis vaja. Muidugi pidid sa hilisõhtul linnas veel maha laadima kaamera filmikaardid ja nii sa selle kuupäeva sees enam haiglasse ei jõudnudki. Aega polnud. Ajast oli sul alati puudus, kuni päris lõpuni, kuni aeg sai lihtsalt otsa.
Sulle meeldis arhitektuuri filmida. Arhitektuuri filmimiseks pidi alati olema parim tehnika ja oli vaid paar operaatorit, keda sa selle töö peale usaldasid. Arhitektuur pidi suurel linal mõjuma võimsalt, selle ülesvõtmisel sa järeleandmisi ei teinud. Mitte kunagi ei nurisenud sa, et filmime liiga kaua, et montaaž venib pikaks, et see läheb liig kalliks. Ma ju tean, et maksid sellele projektile peale nagu paljudele asjadele, mis sind köitsid. Tundsin end halvasti, et mõne arhitektuurifilmi puhul ei olnud esilinastustki, et sa ise lõpptulemust kordki suure pildina näha ei saanud. Nii see läks.
PERHi kaheteistkümnes korrus on kena ja puhas. Väiksest palatist, kus sa üksi lamasid, avaneb hunnitu vaade hulgale koledatele Mustamäe majadele. Küsisin sult viimase vestluse ajal ühte asja, aga sa väsisid ja jäid tukkuma. Kui silmad avasid, siis juhtisid naeratades mu tähelepanu kitsale linnaviirule, mis sulle voodisse ära pistis, sellele, kuidas see koos valgusega muutub. Päike oli loojumas, hetkes oli palju filmilikku. Sain kaudselt sellega vastuse oma küsimusele, ehkki sa küsimust vist ei kuulnud. Järgmine hetk kihvatas mul sees: kas arhitektil oli raske teha palatile natuke suurem aken, et voodisse aheldatule pisut rohkem vaadet avada?! Kõige olulisem on arhitekti empaatilisus. Sa nõustusid minuga, et aken võiks olla suurem, aga pigem olid siiski üllatunud ja tänulik, et meil on nii häid palateid.
Rääkisime tookord veel Islandist, kus sa just olid käinud tegemas lugu Islandile suundunud Eesti muusikutest. Ja muidugi rääkisime Fredist. Film Fredi Tompsist, mida möödunud aastal alustasime, oli sul hinge peal. Lubasid, et kui välja saad, võtad tempot maha, aga selle filmi filmimise juures tahad kindlasti kohal olla. Tõin sulle paksu sinise kausta Fredi töödega. Teadsin, et ega sa enam ei vaata, aga sa ise ju ikka uskusid, et tuled sellest jamast välja. Või lasid meil uskuda, et uskusid? Kui sa enam ei rääkinud, võtsin sinise kausta kaasa. Õnnela, su armas naine, oli su tööarvuti juba ära viinud. Töö selles elus oli otsa saanud. Liiga vara? Nii meile tundub.