Käsikaameraga filmitud õudused

RALF SAUTER

Mängufilm „Nagu ülal, nõnda all” („As Above, So Below”, USA 2014, 93 min), režissöör John Erick Dowdle, stsenaristid Dred Dowdle ja John Erick Dowdle, operaator Léo Hinstin. Osades Perdita Weeks, Ben Feldman jt. Linastub kinodes Coca-Cola Plaza, Cinamon ja Solaris.

Ehkki Hollywoodis on harjumuspärane võtta risk ja kulutada suurejooneliste suvefilmide tootmiseks-turustamiseks utoopilisi rahasummasid, väärtustatakse õudusfilmide puhul jätkuvalt praktilisust ja kokkuhoidu, et teenida kasumit ka juhul, kui ei suudeta ligi meelitada tohutuid rahvamasse. Erilise ökonoomsusega paistavad silma nn found footage’i, ehk „leitud materjalide” žanri kuuluvad õudusfilmid, mis on formaadilt kas lavastatud dokumentaalfilmid või koduvideod. Ehkki selliste filmide nagu Hispaania „[Rec]” (Jaume Balagueró, Paco Plaza, 2007) ja „Paranähtused” („Paranormal Activity”, Oren Peli, 2007) ning mõlema järgede edukus on näidanud, et see žanr pakub närvikõdi otsivale inimesele huvi, on seda sorti lähenemisele ette heidetud ka rudimentaarsust ja märgatavat eba­esteetilisust –
need pole lihtsalt välimuselt kuigi filmilikud. Üldjuhul ei lähe nende tegemiseks tarvis rohkemat kui gruppi amatöörnäitlejaid (kas või põhjusel, et üldtuntud staaride kasutamine vähendaks loo usutavust), väikest võttegruppi ning ühtainsat asukohta. Eelmainitud filmidki leiavad aset vaid ühes kohas: „[Rec]” kitsas kortermajas ja „Paranähtused” kahekorruselises elumajas. Aastate jooksul on üritatud ka selles žanris originaalsusega silma paista. Näiteks Renny Harlin on „Saatana kurus” („The Dyatlov Pass Incident”, 2013) kasutanud ainestikuna tõsielumüsteeriumi, tunnustatud režissööri Barry Levinsoni filmis „Laht” on („The Bay”, 2012) aga püütud võimalikult realistlikult kujutada ohtliku epideemia puhkemist. Kuigi mainitud filmid võivad vähemalt selle žanri raames olla kontseptuaalselt uudsed, on needki visuaalselt mannetud ning tulemusena üksluised.
Ühe found footage’i žanri uuema näite „Nagu ülal, nõnda all” teeb unikaalseks asjaolu, et see on üles võetud Pariisi all asuvas tohutus katakombide võrgustikus, aladel, kus filmimiseks pole Prantsuse valitsus seni kunagi luba andnud. Kuna turistideski suurt uudishimu ja kõhedust tekitavates katakombides on miljonite inimeste jäänused, kõik pinnad jäägitult paksu tolmukorraga kaetud ja õhustik peadpööritavalt tontlik, näib see ühe efektiivse õudusfilmi tegemiseks ideaalne paik. Kas film suudab aga narratiivi ja teostuse poolest piisavalt huvi pakkuda? Kas on välditud tüüpvigu, mida sellistes vaimuvaestes ja väetis stiilis linateostes ikka ja jälle kohtab?
Filmi võiks kirjeldada kui segu Suurbritannias valminud õudusklassikast „Laskumine” („The Descent”, Neil Marshall, 2005; selle tegevus leiab samuti aset pimedates maa-alustes tunnelites ja sellele „Nagu ülal, nõnda all” ka selgelt viitab) ja seiklusfilmiseeriatest nagu „Indiana Jones” või „Rahvuslik aare” („National Treasure”). „Nagu ülal, nõnda all” keskmes on end arheoloogiale ja alkeemiale pühendanud tütarlaps Scarlett (Perdita Weeks), kelle põhieesmärk on leida maagiliste omadustega tarkade kivi. Tüdruku otsinguist on valmimas dokumentaalfilm, mille võtab üles usin kaameramees Benji (Edwin Hodge). Tema filmitud materjali publik õigupoolest näebki. Pariisis elav Scarlett saab vihje, et müstiline tarkade kivi asub sügaval linna all üheskoos hindamatute aaretega. Ta värbab appi endise silmarõõmu George’i (Ben Feldman) ning seltskonna noori pariislasi, kes tunnevad maaalust katakombide võrgustikku (kuhu on tegelikult üleüldse keelatud minna) nagu oma viit sõrme. Seiklejate grupp satub seal aga lõksu ning mõistab, et nüüd tuleb silmitsi seista omaenda deemonitega, sest nad on eiranud selget hoiatust ning läinud läbi põrgu väravast.
„Nagu ülal, nõnda all” on paljudest omalaadsetest õudusfilmidest üle ainuüksi sündmuskoha autentsusega, mistõttu ei jää filmist ka liiga primitiivne mulje. Näitlejad pidid võtete ajal orienteeruma ühes võttemeeskonnaga kuude kaupa jahedates tolmustes koridorides ning kokku puutuma mitte üksnes mustusega, vaid ehtsate inimluudegagi, nii et paanika oli võtete käigus kerge tekkima. Režissöör John Eric Dowdle, kellele see žanr pole sugugi võõras (tegi samas stiilis filmi „Karantiin”/„Quarantine”, 2008 ehk „[Rec]’i” Hollywoodi-versiooni), on andnud endast parima, et tegelaste lahendatavad ajalugu ja teadust hõlmavad mõistatused ning nähtavad viirastused pakuksid pidevat närvikõdi. Film läheb siiski ühel hetkel kaootiliseks ja lärmakaks, suutmata anda vastuseid kõikidele küsimustele, mis vaatajal tekivad, ning seletada paljude kujutiste täpset tähendust. Vapper kaameramees Benji ja maa all viibimist isiklikel põhjustel pelgav George jagavad publiku emotsioone, olles vahetpidamata ehmunud ja segaduses, samal ajal säilitab Scarlett külma närvi ning püüab seltskonna toimetada õigesse kohta. Vahelduseks on meeldiv näha õudusfilmi, kus ainsana suudab kaine mõistuse säilitada nutikas kõrgelt haritud neiu.
Et õhustik oleks võimalikult košmaarne ja ehmatav, on kasutatud ohtralt peeni visuaal- ja heliefekte, mis tagavad filmi energilisuse ja tempokuse, kuid süvendavad ühtlasi vaataja segadust. Film on kõige köitvam siis, kui avab tegelaste minevikku. Scarlett peab näiteks  taas läbi elama olukorra, kui leidis enesetapu sooritanud isa surnukeha, George näeb aga jälle venda, kes uppus, kui George oli laps. Asjaolu, et igaühe traagilised elujuhtumised on fundamentaalne osa õudustest, millega tegelased maa-aluses pimeduses kokku puutuvad, kasvatab empaatiat tegelaste vastu ja päästab nad võimalikust üheplaanilisusest, mis on õudusfilmide karakterite puhul tavaline viga. Oma lugu on ka marginaalsematel tegelastel, kelle ainus ülesanne on paanitseda ja viimaks raskelt haavata või lausa surma saada, et ohutunne oleks suurem. Ometi tekib küsimus, kas filmi sisu on hädavajalik esitada n-ö dokumentaalkaadritena. Film on ju tänu viisakale eelarvele kvaliteetsemalt tehtud kui enamik seesuguseid (rohked eriefektid on üsnagi esinduslikud ja veenvad) ning köitvam ka ideestiku poolest. „Nagu ülal, nõnda all” kätkeb fantaasiaküllaseid, sümboolseid elemente, mis oleksid ehk kütkestavamad, kui film oleks kunstipärasem, elegantsem. Ehkki film poleks sellisel juhul niivõrd vahetu ja ehe, eristuks see teistest omataolistest ning avaldaks seega rohkem muljet neile, kellele found footage on žanrina ennast ammendanud. Ehkki film on kaasaegne, tekitab selle kulunud stiil ambivalentseid tundeid, pannes uskuma, et traditsioonilisema režii juures oleks tulemus hulga esinduslikum ja väärikam.
Pidevast negatiivsest vastukajast hoolimata ei ole see vastuoluline žanr, mille varaseimaks näiteks võib pidada „Blairi nõiaprojekti” („The Blair Witch Project”, Daniel Myrick ja Eduardo Sánchez, 1999) ja mille algeid leiab juba 1980. aasta šokifilmist „Kannibalide holokaust” („Cannibal Holocaust”, Ruggero Deodato), ometi välja suremas. Hiljemalt sel aastal on näiteks välja tulemas otsatu „Paranähtuste” sarja kuues osa. Kuna aasta alguses kinodesse jõudnud seni viimane „Paranähtused. Märgistatud” („Paranormal Activity: The Marked Ones”, Chroistopher Landon, 2014) teenis Ameerikas 30 miljonit, pole ka stuudiol vaja karta rahalist läbikukkumist. 30 miljonit võib Hollywoodi eelarve juures tunduda väikese summana, ent film tehti vaid mõne miljoni eest. Seega oli see ikkagi enam kui kasumlik, andes märku, et on küllaga inimesi, kes pole väsinud ühe ja sama asja korduvast uuesti nägemisest. Tundub, et kõige tähelepanuväärsemad teosed selles žanris polegi puhastverd õudusfilmid. 2012. aasta hitil „Videopäevikud” („Chronicle”, Josh Trank), lummuslikul ulmepõnevikul kolmest keskkooliealisest sõbrast, kes saavad endale hämmastavad võimed ning nende võimete arengut järjepidevalt filmivad, on pakkuda rohkem kui ühelgi „Paranähtuste” osal, kus ei näe suurt enamat peale vappuva voodi või põhjuseta põrandale kildudeks lendavate taldrikute pärast paanitsemise.