Tuvi võitis lõvi

MARTA BAŁAGA

Roy Andersson: „Ma olen liiga vana, et olla elus pettunud.”71. Veneetsia rahvusvaheline filmifestival lõppes teadaandega, mis tegi rõõmu nii ajakirjanikele kui ka musta huumori austajatele. Prantsuse helilooja Alexandre Desplat’ juhtimisel otsustas žürii koosseisus Joan Chen, Philip Gröning, Jessica Hausner, Jhumpa Lahiri, Sandy Powell, Tim Roth, Elia Sulejman ja Carlo Verdone anda tähtsuselt kolmanda suure žüriipreemia Joshua Oppenheimeri löövale dokfilmile „Vaikuse ilme” („The Look of Silence”), Hõbelõvi parima režissööritöö eest läks Andrei Kon­tšalovskile filmiga „Postiljon Aleksei Trjapitsõni valged ööd” („Белые ночи почтальона Алексея Тряпицына”) ja peapreemia Kuldlõvi legendaarsele rootslasele Roy Anderssonile filmi eest „Tuvi istus oksal ja mõtles elu mõttest” („En duva satt på en gren och funderade på tillvaron”). Pole kahtlustki, et Anderssoni puhul oli selline tunnustus juba ammu välja teenitud. Juba pealkirja eest oleks võinud preemia ära anda. Auhinda vastu võttes oli Andersson sügavalt liigutatud: „Mul on au sellise tunnustuse osaks saada,” ütles ta. „Eriti Itaalias, maal, mis on filmiajalukku lisanud nii palju meistriteoseid. Ma ütleksin lausa, et ilma mõnd neist nägemata poleks minust võib-olla saanud filmilavastajat. Lemmikute nimekirjas esimene ja jätkuvalt eeskujuks on mulle Vittorio de Sica „Jalgrattavargad” („Ladri di biciclette”, 1948). Selles filmis on nii palju suurepäraseid stseene, aga üks koht, mis nende hulgast silma paistab ja mille vaatamist ma Rootsis õpetades aeg-ajalt ka oma tudengitele kohustuslikuks püüan teha, on see, kus vaesel perekonnal on vaja jalgratta ostmiseks raha ja nad panevad oma voodilinad panti – ilmselt kõige isiklikuma asja, mis neil kodus on. Pandimaja assistent võtab linad ja viskab need tagatoas hiiglasliku linadekuhja otsa. Ühes stseenis näidatakse veenvalt, kui paljud vaesed roomlased pidid samalaadse katsumuse läbi tegema. Selles stseenis on nii palju empaatiat. Minu meelest ongi see filmitegemise mõte. Ma jätkan ja püüan teha sama häid filme kui Vittorio de Sica.”

„Tuvi …” on kolmas Anderssoni nn elutriloogiast filmide „Laulud teiselt korruselt” („Sånger från andra våningen”, 2000) ja „Teie, kes te elate” („Du levande”, 2007) järel ning järjekordne näide tema imiteerimatust stiilist – mitte keegi teine poleks saanud seda filmi teha. Vaataja mitte lihtsalt ei vaata seda filmi, vaid rändab selle sees, teadmata iial, mis nurga taga peidus on. „Ma ei lugenud ühegi võistlusprogrammi filmi tutvustust,” ütleb Desplat žürii otsust kommenteerides. „Läksin kinno täiesti puhta lehena. Ma teadsin loomulikult Roy Anderssoni või Andrei Kontšalovski nime ja olin tuttav nende töödega, aga ei teadnud midagi nende konkreetsete uute filmide kohta. Olime kõik üllatunud ja hämmastunud sellest, mida Anderssonil oli õnnestunud korda saata.” Nagu Monty Pythoni naljadegagi oleks iga katse või püüd „Tuvi …” kirjeldada filmi suhtes ebaaus. Sellele tuleb läheneda nii, nagu seda tegi Desplat – pakkuda endale üllatusmoment. Nagu tema filmi kaks õnnetut müügimeest, tahab ka Andersson lihtsalt inimeste meelt lahutada. Erinevalt neist läheb see tal aga korda.

Te olete öelnud, et „Tuvi …” peaks mõjuma õrritavamalt kui teised teie filmid. Kuidas seda mõista?
Roy Andersson: Mulle meeldib õrritada. Ja natuke ka ärritada. Inimesed ei peaks end iial turvaliselt tundma (naer). Ausalt öelda tundub mulle, et tuvi on mu enda peegelpilt, kui nii võib öelda. Istusin ühel päeval köögis ja püüdsin filmi mõne lausega formuleerida. Ei tulnud ühtki head mõtet. Äkki nägin tuvi istumas akna taga puu otsas. Tabasin end mõttelt, et äkki on temal keeruline sõnastada seda, mis täpselt on elu mõte.

Nii et see tuvi akna taga oli põhiline inspiratsiooniallikas? Ma kuulsin kuskilt, et teid mõjutas ka Pieter Bruegel vanema maal „Jahimehed lumes”.
Jah, see on erakordne maastikumaal. Me näeme külarahvast uisutamas oru põhjas külmunud järvel, esiplaanil naaseb kolm kütti koos koertega jahilt. Nende kohal, raagus puu oksal, istuvad ka linnud, kes jälgivad all laiuvat maailma uudishimulikult. Ma loodan, et nad mõtisklevad selle üle, mida paganat need imelikud olendid seal all teevad. Nad juurdleksid justkui selle üle, miks kõigil tundub olevat nii kiire. Selles filmis on ka palju Becketti „Godot’d oodates”. Näidendis räägitakse kolm tundi täielikku jama ja me tunneme end selles ära sellest hoolimata. Ma tahtsin saavutada midagi sellesarnast.

„Tuvi …” on täiesti veider ja võluv filmiime. Mida te selle kõigega seal öelda tahate?
On kolme teemat, mille juurde ma ikka ja jälle vahelduva eduga tagasi tulen: haavatavus, alandus ja empaatia puudumine. Ma olen neist teemadest väga huvitatud, sest vihkan alandustunnet ja haavatavana on see väga kerge tulema. Need asjad on kõik omavahel ühenduses. Empaatia puudumine on meie ajale väga omane. Kahjuks (paus). Ma vihkan alandust. Mõnes mõttes on kõik mu filmid sellest. Ma olen pärit töölisklassist ja nägin oma silmaga, kuidas inimesed end oma ülemuste ees alandavad. Olen seda kogenud terve oma elu.

Ütlesite kord, et asi, mida te kõige enam vihkate, on rumalus.
Tõsi ta on. On mitut sorti rumalust. Kõige hullem on lühiperspektiiv, sest see on väga ohtlik. Tuleviku ees ei tunta vastutust – veel üks meie aja märk. Tänapäeval ei istuta Rootsis keegi tammepuud, sest tal võtab ühe- või kahemeetriseks kasvamine aega sada aastat. Meil on palju igivanu puid, aga nüüd neid enam juurde ei tule, sest keegi ei vaata nii kaugele tulevikku.