94 minutit, täis värvilist tühjust

Kuidas õppida vihkama moodi? Vaata ära Jean-Paul Gaultier’ lahkumis-show lavastamise lugu ja saad teada!

ANNE VETIK

Dokumentaalfilm „Jean-Paul Gaultier, šikk friik“ (Prantsusmaa 2018, 94 min), režissöör-stsenarist-operaator Yann L’Hénoret, helilooja Stéphane Lopez.

Moefilmižanris, mille najal püsib näiteks Eesti festival „Moekunstikino“, järgitakse kindlat malli. Kui soovid teha moefilmi, võtad ette suure nime ja puhud nime taga oleva persooni loo veelgi suuremaks. Näitad arhiivikaadreid, uhkeid rõivaid, intervjuusid peategelase kaasaegsetega, parimal juhul hoiab asja koos kerge draama kas vaimsete kannatuste või õnnetu armastuse näol. Ja ongi olemas. Daamid kinosaalis sosistavad üksteisele kõrva: „Nii ilus!!!“ ja plaksutavad, kui jõuab kätte lõpudefilee – selleta on moefilm nagu vatitupsukeseta apelsinimahl nälgivale modellile. Mis siis, et ammu surnud moeheeros ei kuule plaksutamist. Ta võib ka istuda oma vandlitornis kusagil New Yorgis või Pariisis ja teda huvitavad Eesti daamid vaid siis, kui nood jaksavad osta ulmehindadega käekotte ning parfüüme.

Muidugi on ka teistsuguseid moefilme. Seal avatakse mõne elustiili tagamaa või mõtestatakse moodi sotsiaalse nähtusena, nt feminismi raamistikus. Säärane oli näiteks viimasel PÖFFil linastunud „Minu ema kadumine“,1 fantastiline meditatsioon naiserolli teemal: suurtest loojatest meeste (abikaasad, disainerid, fotograafid) maailmas anti neile võimalus võtta sisse koht tagareas – ja mitte üks piuks! Pikantsust ja Oidipuse kompleksi vürtsi lisab asjaolu, et selle filmi lavastaja on kangelanna, endise supermodelli ning praeguse ülikooli õppejõu poeg, kusjuures ilmselgelt tema sünnitanud naise suhtes obsessiivne või vähemalt soovinud selline näida. „Minu ema kadumine“ tekitas rohkelt mõtteid ja küsimusi, millele pole ühest vastust. Sama ei saa öelda moefilmi „Jean-Paul Gaultier, šikk friik“ kohta, mida vaatasin esimese filmina kinos pärast karantiiniaega.

Õudus, film

Seda arvustust kirjutades olen kogu aeg võidelnud sooviga hakata kõnealusele filmile puid alla panema, püüdmatagi seda kuidagi analüüsida või kultuurikonteksti paigutada – lihtsalt nii halb on, noh. Võtan end siiski kokku, et väljendada end pühapäeva-filmikriitiku vääriliselt.

Kõigepealt naasmisest kinosaali pärast kaht kuud pausi. Seda soovitan soojalt kogeda kõigil filmisõpradel, kui nad pole juba kinno jõudnud. Mõistagi tuleks valida nii värviline ja vali (või siis tume ja pahaendeliselt sosistav) film kui võimalik. Põhiline on maksimaalne ekstreemsus ja võimalus nautida psühhedeeliat hallutsinogeene tarbimata. Värvid, valgus, heli ja üleelusuurused figuurid võtavad üle kinotooli surutud keha ja pakuvad vaimse kõrval füüsilise kogemuse. Kui tore (või siis jube) oleks olnud pärast pikka pausi vaadata „Šiki friigi“ asemel korraliku õudukat!

Mitte et „Šikk friik“ poleks omamoodi õudne. Siin on olemas nii mõnigi žanrifilmi element ja osa tegelasi passiks hästi David Lynchi või Dario Argento stsenaariumisse, näiteks Gaultier’ Folies Bergère’is etendatava lavastuse režissööri Tonie Marshalli purjus ilukirurgi käe alt tulnud nägu, zoofiiliaga koketeerivad tantsivad mõmmid, lavastuses esinevate tantsijate ebainimlikustamine jms. Viimaseid on kasutatud nii filmis kui ka filmile jäädvustatud etenduses justkui ohverdatuid, kelle noorusest, jõust ja ilust toituvad lavastaja, koreograaf ja Jean-Paul ise. Neile ei ole antud häält, neile ei ole lubatud tunded. Vaid ühel korral pöördub Gaultier kummalise naeratusega ühe mustanahalise tantsija poole, uurides, ega tolle kingad ei hõõru. Siin võiks näha paralleeli tantsuõudukaga „Suspiria“2 ja leppida kokku, et Gaultier on madame Blanc või siis lausa Mater Suspiriorum isiklikult ja eesmärgiks on, et ta elaks igavesti, et tema kultuse jõud ei raugeks – seda kas või moeajaloos.

Formalism kui rassism

Zoofiiliaga koketeerivad tantsivad mõmmid Jean-Paul Gaultier’ eluloolavastuses.

Kaader filmist

Filmis järgitakse kirjutise alguses mainitud vormelit: Gaultier on moe suurkuju, lausa moelooja arhetüüp. Me oleme kaasatud tema viimasesse ja suurimasse etendusse, meile serveeritakse tema lapsepõlv erakordse ja märke täis ajana. Tema juurest astuvad läbi kuulsad näod (tuntuim nende seast on ehk Madonna), keda on plastilise kirurgia teenuse tõttu (jälle skalpelliga igavese nooruse eest võitlev naine) küll raske ära tunda. Madonnat seob Gaultier’iga pikem suhe. Jean-Paul disainis Madonna ikoonilised koonusrinnahoidjad ja sellest ajast saati tegid nad korduvalt koostööd.

Madonnat on tihti süüdistatud pealiskaudsuses ja kultuurilises apropriatsioonis, Jean-Pauli samuti. Kumbki ei ole lasknud end etteheidetest segada, vaid jätkanud laenamise ja mugandamise mustrit oma loomingus tänase, ülimalt poliitkorrektse päevani. Eks see ole ju „kõigest“ mood, need on „kõigest“ riided, „kõigest“ soengud. Tegelikult on tegu kehale kõige lähema viimase kaitsekihiga, mis meid maailmast eraldab ja eristab ning kinnitab meie identiteeti ja erilisust. Valge inimesena on keeruline kujutada ette tunnet, kui sinu kultuuri üleolevalt suhtuv klass järsku otsustab, et tegelikult on rastapatsid päris ägedad ja neid võiks isegi kanda. Tuleb ainult veidi India päritolu inimese juukseid juurde osta, sest oma lakast ei piisa.

Oma loo jutustamisel on kõikvõimalikel suurkujudel privileeg kasutada teisi pelgalt dekoratsioonina, kasvatada ning kujundada oma mütoloogiat. Seda nii laval, näitlejate-tantsijate kui ka ka eraelus kohatud persoonide puhul. Gaulter’ filmis on kaevatud klassikalist moefilmi skeemi järgides üles tema kunagine armastatu François, kes, kui lühidalt rääkida (mitte küll lühemalt kui filmis), köitis Jean-Pauli oma iluga ning suri siis aidsi. Selle looga sai panna ära ristikese lahtrisse „dramaatiline armastus = piinatud geenius“. Check, voilà, lähme mööda catwalk’i edasi – ja ole palun hästi fierce.

Iseenda vang

„Kõik, mis sa teed, teed sa endale,“ laulis kunagi Ines ja tal oli ja on õigus, eriti nartsissistliku isiksuse puhul. Iga ikooniks saanu liigutus peab vastama tema enda loodud standardile: ei olda enam inimene, vaid midagi enamat. Keegi ju ei osta 80eurost kellegi nime kandvat parfüümi selleks, et lõhnata nagu inimene. Parfüüm on mõeldud just nimelt inimese lõhna varjamiseks. Seega, moe-umwelt’i asununa tuleb jälgida igat oma sammu, et mitte lasta oma inimlikkusel välja paista. Tuleb sügavkülmutada oma nägu, õigemini, mürgitada näolihased, et jääda igavesti selliseks, nagu oldi kuulsuse rüppe astudes. Tuleb korrata ühtesid ja samu trikke, neile küll järjest kanguskraade lisades. Tuleb olla alati meelelahutuslik – ära ole Proust, ole Netflix!

„Šikk friik“ on märkimisväärne film selle poolest, et näitab moemaailma suurkuju näitel iseendale monumendi ehitamist kogu selle tegelikus kurbuses. Inimene ei suuda leppida oma surelikkusega, sellega, et ta peab lahkuma, et ta ei saa alati võita, et kõik ta naljad ei pruugi olla naljakad ja maailmas on olulisemaid asju kui korsetid ja hästiistuvad teksapüksid. Alati ei tööta kognitiivse psühholoogia trikk „naerata endale peeglisse 10 minutit ja tuju läheb paremaks“. Nägu võib hoopis krampi minna ja naeratuse asemel salvestub näkku agressiivne irve, mida ei varja enam ka neoonvärvides helendavad reklaamid ja kilomeetrite kaupa õhulist tülli.

1 „Storia di B. – La scomparsa di mia madre“, Beniamino Barrese, 2019.

2 „Suspiria“, Dario Argento, 1977.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht