Aeg „Maailmafilmi” peeglis

Mathura

19. – 25. märtsini peeti Tartus maailmakultuuri festivali „Maailmafilm 2012”. Möödunud nädalal Tartusse Athena keskusse „Maailmafilmi” festivalile saabudes haaras mind mõte, et film on ajaline kunst – ta on seda rohkem kui kirjandus, maal või kõik teised kunstid. Kui romaani mõnekümnel leheküljel võib kujutada aastasadu ja mitmeid inimpõlvi ning tahvelmaal püüab väljendada ka näiteks igavikku, siis filmis – vähemalt dokumentaalfilmis – on kõik jäädvustatav piiratud filmimise ajaga, mis kestab harva üle mõne üksiku aasta. Film on ajaga seotud ka teistpidi, oma vormiga, kuna igal filmil on kindel ajaline kestus, mille jooksul ta oma lugu jutustab. Võib-olla võimendas aja kui kategooria esiletulekut seekordsel „Maailmafilmil” ka Athena maja koridore illustreerinud Johannes Pääsukese fotod, pildid ajast peaaegu sada aastat tagasi. Sada aastat pole ajalooliselt just pikk aeg, ometi võis tõdeda, et Pääsukeste piltidelt vaatasid vastu läbinisti teine aeg ja teine maailm. Ehk oleks seetõttu õige öelda, et just dokumentaalfilm pakub teiste kunstidega võrreldes kõige selgemalt pilti oma ajast, toob esile selle rõhuasetusi ja suunamuutusi. Üksi sellest tõdemusest peaks piisama, et aduda dokumentaalfilmi olulisust oma aja sotsiaalsete ja kultuuriliste nähtuste jäädvustaja ja mõtestajana. See on omamoodi paradoks, et just ajakesksus võib dokumentaalfilmile pakkuda võimaluse jõuda väärtuseni, mis kestaks üle tema aja – praegust aega saab jäädvustada ainult praegu. Iga aeg on aga endale eelnenud aja järg, mitte kunagi üksik või sõltumatu.

Kaitsjate kasvav kaitsetus

Äsjalõppenud „Maailmafilmi” peeglist on võimalik leida mitmeid erinevaid telgi ja rõhuasetusi aastal 2012. Meedias on juba räägitud mehe kui isiku fookusesse tõusmisest selleaastases filmivalikus ja on kahtlemata tõsi, et festivalil võis näha palju filme, mis jutustasid lugu mehest (või läbi mehe silmade). Sellesse ritta kuulub hulk eripalgelisi filme, alates Pihkva vanausuliste kogukonda vaatlevast lihtsakoelisest filmist „Andrei Mihalkinost” (rež Jevgeni Aleksandrov, Jelena Danilko) kuni lüürilise homoarmastuse kujutamiseni filmis „Võtsin sihikule oma kallima” (Tomer Heymann), äärmusliku vaimse eneseotsinguni filmis „Armastaja ja armastatu” (Andy Lawrence) või põletavalt poliitilise ja poleemilise meesvõrdõiguslaste looni Iisraelist, pealkirjaga „Isade õigused” (Isri Halpern). Nimekirja saaks jätkata veel kaua. Viimatinimetatule kuulub suure tõenäosusega ka seekordse kõige vastuokslikuma ja enim vaidlusi tekitanud filmi tiitel. „Isade õigused” on film, mida võib tunnustada juba ainuüksi seepärast, et ei lase ühelgi vaatajal ükskõikseks jääda – tuleb loota, et see film millalgi ka meie teleekraanidele jõuab.

Kuivõrd sellisest rõhuasetusest saaks või tuleks midagi järeldada meid ümbritseva sotsiaalse olukorra kohta, on paljuski küllap igaühe isiklike meeleolude ja tõekspidamiste küsimus. Tunnistan, et oleksin üllatunud, kui samasugune „meestekesksus” korduks järgmise aasta „Maailmafilmil”, mistõttu ma ei söanda eitada, et fookuseasetus võis tänavu olla mõneti juhuslik. Aga siiski oleks minu arvates lühinägelik mitte näha selles teatud märgilisust.

Sest kõneleb ju mehe isiku keskmesse tõus maailma dokumentaalfilmis sellest, et võrdõigusluse ja üledemokratiseerimise tasakaalupunkt on ületatud. Need, kes on seni püüdnud teisi kaitsta, on ise väsinud ja muutunud haavatavaks, mistõttu nemadki vajaksid kaitset nõndasamuti kui kõik need, keda nad järjepidevalt kaitsta on püüdnud – või keda just nende eest on püütud kaitsta. Mehe väsimus ja haavatavus, olgu siis sotsiaalsete kohustuste või perekondliku sisekliima kontekstis, on seejuures vaid üks selle printsiibi avaldumisi. Siiasamasse kuuluvad minu meelest ka näiteks rahvuspoliitilised tendentsid Skandinaavias, kus arvestatava toe on saanud rühmitused, kes soovivad kriitilisemat lähenemist immigratsioonipoliitikale. Küsimus on ka selles, et need, kes on vastutulelikult pakkunud teistele võrdseid õigusi, tunnevad nüüd omaenda õigusi ohustatuna. Ma olen seepärast päris kindel, et ka immigratsioonipoliitika tagajärjel sündinud paradokside ja sotsiaalsete probleemide teema jätab lähemate aastate dokumentaalfilmi oma jälje.

Indiviid ühiskonna hierarhia tipus

Mitte vähem tähelepanuväärseks tuleks seekordse filmivaliku juures pidada aga tõika, et paljud filmid olid küllalt intiimse filmikeelega ning kõnelesid rõhutatult isiklikku lugu. Siia kategooriasse kuuluvad kindlasti prantsuse dokumentalisti Maxime Coton’ suurepärane debüütfilm „Tagasihoidlik mees”, kus autor püüab paremini tundma õppida omaenda isa. Filmis „Võtsin sihikule oma kallima” jäädvustab režissöör oma isiklikku armulugu ning festivalil esilinastunud eesti filmiloos „Neljas” vaatleb režissöör Liis Lepik vanaema toimetulekut leinaga.

Isiklikkust tuli esile ühes või teises vormis veel mitmes filmis ning ka selles näen ma teatud sotsiaalset sõnumit. Esiteks annab see märku, et ollakse tüdinud globaalsete ja kõikehõlmavate küsimustega tegelevast kunstist. Aeg on naasta selle juurde, mis meid vahetult ümbritseb, mis meile kõige lähemal. Aeg on tagasi pöörduda üksikindiviidi juurde ja näha, et niivõrd kui üksikindiviid on ühiskonna aluslüli, on ta samas ka selle kulminatsioon – see, kelle vaimsele heaolule peaksid ühiskonna hüved lõppkokkuvõttes suunatud olema.

Kõik eelnimetatud kolm filmi on seejuures tundlikud ja visuaalselt kunstipärased, hoolikas filmikeeles teosed, kus vaatlusobjekt on autorile emotsionaalselt lähedane. Kõige hämmastavam on sellest küljest ehk just Coton’ „Tagasihoidlik mees”. Ma poleks kunagi arvanud, et võiksin filmi kohta, mis kajastab tööd terasetehases masinate, raske raua ja pideva müra keskel, öelda „poeetiline”. Ent seda Coton’ film oli, tõestades, et tundlikkus ei sõltu kinematograafias mitte niivõrd vaadeldavast objektist kui režissööri lähenemisviisist.

Regilaul ja globaliseerumine

Kolmandaks ei saa aga üle ega ümber asjaolust, et seekordse „Maailmafilmi” üheks mõtteliseks keskmeks oli Ulrike Kochi „Regilaul”, film, mis avas festivali. Olen Kochi linateosest möödunud nädala Sirbis juba kirjutanud, mistõttu mainin nüüd lihtsalt seda, et „Regilaul” polnud ainus laulutraditsioonide kajastaja seekordsel festivalil. Teemaga haakusid Björni Reinhardti ja Eckerhard Pistricki linalugu albaanlaste polüfoonilise laulu traditsioonist, Satoru Ito pilt likyaat-nimelise ülistuslaulude kirjutamise kombest Kagu-Hiinas ja otsapidi ka Laetitia Merli film „Šamaani kättemaks”, mis kujutab Tuva ülemšamaani mõttemaailma.

Festivalil kuuldud vastukajadest jäi mulje, et eesti vaataja arvamused lahknesid „Regilaulu” puhul peamiselt kaheks: ühed hindasid ennekõike filmi esteetilist elamust ja kinnitasid selle heaks, teised otsisid pigem regilaulu vaimset analüüsi või mõtestust ja nägid filmi liialt pealispindsena. Võrreldes eelnimetatud filmidega mõjus Kochi „Regilaul” siiski väljapeetult ja esteetiliselt puhtana.

Mõistagi pole mingi üllatus, et meie ajastul on jätkuvalt oluliseks teemaks ka globaliseerumine. Ühtpidi on kõik maailmas üksteisele üha lähemal, ent samas tuleneb sellest paratamatult kultuuride ja tavade eheduse säilimise küsimus. Oleme üha lähemal, aga ka üha rohkem üksteisega sarnased, nõnda et kasvavast lähedusest hoolimata on meil mõnes mõttes üha vähem üksteiselt (kultuuriliselt) õppida. Kui ses osas püüda kaardistada dokumentalismi tendentse, siis tundub mulle, et globaliseerumine on oma vaat et kõikehõlmava kohaloluga taandumas fookusest taustale: globaliseerumise probleemide üle polemiseerimine on üha enam muutumas klišeeks, mistõttu režissöörid annavad sellele üha sagedamini konteksti ja mitte enam vaatlusobjekti rolli.

Kinematograafia aspektist tasub esile tõsta ennekõike kahte filmi. Esiteks itaallastest lavastajatepaari Paolo Barberi ja Riccardo Russo lugu „Kaev. Veehääled Etioopiast”, kaunite visuaalsete lahendustega film, mis oma mitmete teemadega (ökoloogiline kriis, traditsiooni hääbumine, kogukonna ühtsus) vääriks omaette käsitlust. Filmi märkimisväärseim sõnum on aga ehk see, et modernsed lahendused, mis ühtpidi hõlbustavad kogukonna elu, võivad teisalt võtta selle liikmetelt vajaduse kanda üksteise eest hoolt. Festivali lõpufilm, belglaste Valerie Berteau’ ja Philippe Witjesi portree sikhide pühamu, Amritsari Kuldse Templi köögikogukonnast oli ootamatu ja siiras lugu eri soost, rassist ja usutunnistusega inimeste võimalikust ühtsusest, pealkirjaga „Jumala köök”. Selle filmi režissöörid on öelnud: „Liigset tarbimist, meeletuid sotsiaalseid erinevusi ja ökoloogilisi katastroofe täis maailmas tundub hädavajalik näidata meile lihtsaid tegutsemisviise.”

Kui midagi kokkuvõtteks öelda, siis ehk vaid seda, et „Maailmafilm” on festival, mille paljud erinevad osised (filmid, diskussioonid, näitused, autorid, publik) koonduvad orgaanilisse tervikusse. See on lihtne festival, kust õppida ja kuhu naasta. Festivalil on regulaarseid külastajaid kaugemaltki kui Eestist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht