Ainult osa meist saab puudutada osa teistest

„Kupee nr 6“ viib jäisel talvel teele inimhinge avarusse ja paneb küsima, kas siis, kui kontakt teise inimesega ei olnud ühe klahvivajutuse kaugusel, tundsime üksindust ja igatsust kuidagi teisiti.

MARIA REINUP

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mängufilm „Kupee nr 6“ („Hytti nro 6“, Soome-Eesti-Venemaa-Saksamaa 2021, 107 min), režissöör Juho Kuosmanen, stsenaristid Andris Feldmanis, Livia Ulman ja Juho Kuosmanen, operaator Jani-Petteri Passi. Põhineb Rosa Liksomi samanimelisel romaanil. Osades Seidi Haarla, Juri Borissov, Dinara Drukarova, Julia Aug, Polina Aug jt.

Laura (Seidi Haarla) on peol. Peol metropolis Moskvas. Juuakse veini, arutletakse kirjanduse üle. Laura püüdlik naeratus reedab, et õieti ta ei sobitu sinna, hoolimata sellest, et suhtumine temasse, Soomest pärit vene keelt purssivasse arheoloogia tudengisse, on sõbralik. Vaid üks inimene kogu seltskonnas – Laura kallim, väärikas kirjandusprofessor Irina (Dinara Drukarova) köidab tema tähelepanu. Irina on aga viimasel hetkel ära öelnud nende ühiselt planeeritud reisist.

Varahommikuses pikamaarongis Moskva-Murmansk seab üksilduse ja rahutusega maadlev Laura end sisse talle määratud kupees nr 6, kus aga on juba ees Ljohha (Juri Borissov) – rüüpav põmmpea, kes end päeva peale silmini täis joob ja enne kustumist Laurat veel solvata jõuab. Öö leiab Laura rahutult rongis uitamas ning hommik toob selguse, et ta tahab tagasi Moskvasse. Ta vajab lähedust, vajab pidet. Pikemas peatuses leiab ta ümbruskonnast taksofoni, et saada oma otsusele tuge ja kinnitust Irinalt, kelle teravmeelne nöök haavale hoopis soola riputab. Laura naaseb löödult rongi – vähemalt on tema teekonnal mingi sihtkoht. Murmanskis ootavad teda petroglüüfid.

Kupeesse pilgu heitnud, saab Laurale selgeks, et erinevamaid inimesi paarile ruutmeetrile mahutada pole võimalik. Ja kogu nende olek annab teada, et ei mahugi. Ometi hakkab selguma, et neil on, mida jagada. Mõlemal on pooleli mingi isiklik teekond, neil on raskusi inimliku kontakti loomisega, oskusega tunnistada ja omaks võtta tundeid. Kupee nr 6 jäise õhustiku murrab esimesena sõbraliku loomuga, vahepeal kaineks saanud Ljohha, kutsudes üleööpeatuse ajaks Laura kaasa oma tuttava juurde. Laura jäämäe pragunemine on aga pikk protsess – vaikne, kihthaaval murenemine. Sulamine tuleb talle eneselegi üllatusena ja kui me näeme Laurat esimest korda siiralt naeratamas, on Ljohha tuttava juures juba magama läinud. Ja sellega algab üks uus teekond Venemaa külma ja üksildasse soppi.

Kahe inimese ootamatut kohtumist on kinolinal ikka ekspluateeritud. Kohe meenub Richard Linklateri „Enne päikesetõusu“.1 Intellektualiseeritud romantika, õrnalt õhetavate inimeste, paljulubava muusika ja tegelaste, kes justkui-teavad-täpselt-mida-öelda asemel vaatavad filmis „Kupee nr 6“ meile vastu aga kottis silmaaluste, armilise naha ja pesemata juustega inimene. Inimene, kes ei oska end väljendada, kes joob viina, haukab peale vorsti ning suitsetab löntis paberosse. Detailid filmis on armutud, suitsetamine-joomine glamuuritu. Ja ometi hoiavad filmitegijad neid tegelasi selles külmas ja kitsas maailmas koos vaatajale tajutava hellusega, mis vahel mõjub kui ettevaatlik luba veeta aega kellelegi armsate mälestustega. Tegelaste piirjooned kohati hajuvad, ja seda enam tõusevad esile nende väikesed, ehedad püüdlused leida lähedust ja mõistmist. Inimhinge sügavustes toimuvad protsessid on stsenaariumi paigutatud sügava hoolimisega, sest just tegelaste siseilmastseenid, nende detailitäpsus on see, mis kõige enam puudutab.

Laura (Seidi Haarla) ja Ljohha (Juri Borissov) on justkui sihtpunkti kohale jõudnud, aga samas ikka alles teel.

Kaader filmist

Laura roll on näitlejale keeruline – mängida sisemisi protsesse väljapoole, ilma et tegevustik seda otseselt toetaks. Ometi mängib Seidi Haarla tagasihoidlikku Laurat, tema ebakindlust ja kõikuvat enesehinnangut sellise avatuse ja nüansirikkusega, et vaataja elab tema teekonnale kaasa kordagi kõhklemata algusest lõpuni. Kui filmi algul küsitakse peol Lauralt, miks ta tahab minna Venemaa teise otsa vaatama tuhandete aastate vanuseid kaljujooniseid, ei leia ta head põhjendust ning tema eest vastab vanem härrasmees: „Olevikku on lihtsam mõista, kui teame minevikku.“ Laura noogutab, kuid jääb ähmaseks, kas reis maailma külmale ja pimedale veerele on ainult püüe meeldida Irinale. Hiljem pärib jooniste kohta ka Ljohha ning Laura kordab kuuldud sententsi kui enese veendumust. Tegelikult ei ole Laura jaoks vahet, kus olla, ta ei tunne end mitte ainult ühest kiindumusest ära lõigatuna, ta tunneb end terves maailmas üksi.

See kõikehõlmav üksindusetunne räägib inimese soovist olla märgatud, olla kellegi jaoks tähenduslik. Olla nähtud, tunda lähedust. Üks suurepärasemaid stseene filmis on Ljohha suutmatus toime tulla mõttega, et keegi võib näha tema kõige salajasemasse hingesoppi – siis kui Laura teeb talle ootamatu kingituse. Ljohhat mängiv Juri Borissov toob ekraanile mitte ainult tavalise inimese erakordsuse, vaid mängib nappide vahenditega välja kogu jäätunud põrgupõhjas kaevurina töötava mehe hingeskaala – robustsest haprani. Borissov on siinsele publikule tuttav Venemaa lavastajate raskekahurväelase Kirill Serebrennikovi filmist „Petrovid gripi küüsis“,2 ja astub nimiosas üles ka Veneetsia filmifestivalil võistelnud „Kapten Volkonogovi põgenemises“.3 Osalemine veelgi mainekamas, Cannes’i filmifestivali grand prix’ võitnud filmis „Kupee nr 6“ räägib kõnekalt Borissovi tõusvast tähelennust.

Ühtlasi on võimatu siinkohal mitte teha kõrvalepõiget asjaolusse, et ühe aasta jooksul on maailma kõige mainekamatel festivalidel võistelnud kaks linateost, milles on osa ka eesti talendil. „Kapten Volkonogovi põgenemise“ operaator ja kaasstsenarist on Mart Taniel, toeks valgusmeister Taivo Tenso ja helirežissöör Matis Rei, kaasprodutsendiks Katrin Kissa (Homeless Bob Productions). Ning „Kupee nr 6“ stsenaristideks (koos lavastajaga) Andris Feldmanis ja Livia Ulman, kostüümikunstnik Jaanus Vahtra, kaasprodutsendiks Riina Sildos (Amrion). Eesti filmi käekäigule kaasaelajana ei saa salata rõõmu selle üle, et ka meie filmitegijatel on tähelennuaasta.

Ainuüksi tunnustatud festivalidel osalemine ei pruugi olla loodule kindel kvaliteedimärk, kokkuvõttes on olulisim, kas filmil on süda sees. Just südamlikkus teeb „Kupee nr 6“ eriliseks – auhinnatud või mitte, osa sellest filmist puudutab osa sinust. Filmi lavastaja Juho Kuosmanen võitis vaatajate südamed ning Cannes’i „Kõrvalpilgu“ („Un Certain Regard“) alaprogrammi juba oma debüütfilmiga „Kõige õnnelikum päev Olli Mäki elus“.4 Kui otsida ühiseid jooni, siis mõlemas linateoses on selgelt tajutav režissööri poolehoid oma tegelastele ja neid ümbritsevale maailmale, läbitunnetatud, inimlikud tegelased ning loojutustamine, mis teenib emotsionaalset väljendusrikkust. Loo peenhäälestusest kumab läbi autori soov elu mitte lõpuni kontrollida – neid kaht linateost ühendabki sõnulseletamatu toetus ja pehme huumor selle suhtes, kui ehe on olla ebatäiuslik. Kes aga ootab Kuosmaneni uuest filmist „Olli Mäki“ relvitukstegevat huumorit ja sära või suurejoonelist armastuslugu, võib pettuda, sest selle filmi teevad köitvaks lihtsus ja teatud lõpetamatus. „Kupee nr 6“ on hästi kalibreeritud vaatlus juhustest, meeleolumuutustest, lähedusevajadusest.

Film põhineb osaliselt Rosa Liksomi samanimelisel romaanil, mille tegevustik on toodud 1990ndate Venemaale. Aega, mil teisega kontakti saamiseks tuli linnas taksofon leida, number märkmikust üles otsida. Filmitegijate valik on tabav ja paneb vaataja küsima: kas siis, kui kontakt teise inimesega ei olnud ühe klahvivajutuse kaugusel, tundsime üksindust ja igatsust kuidagi teisiti? Kas toonane suhe – kui see viimaks sai loodud – oli väärtuslikum kui praegune? Filmis äärmiselt inimlikul moel kontakti otsimine ja leidmine toob kaasa nostalgia möödunud aegade järele, kui inimsuhted olid justkui ehedamad. Kui ainult osa meist on võimeline puudutama ainult osaliselt teiste hinge; kui suudame mõista vaid väga väikest osa teisest inimestest ning hoopis vähestega kontakti leida, siis kas „päris kontakti“ saamiseks peavad kohtuma „päris inimesed“? Kuigi linateose sündmustik areneb peaaegu kolm kümnendit tagasi, on need küsimused ka kõikide võimaluste ajastul (sh võimaluste olla keegi teine, mitte mina ise) igati aktuaalsed.

Mitmed tegijate otsused annavad linateosele ainult juurde. Filmis ei ole kasutatud väga palju muusikat, mis lubaks vaatajal tegelaste tundeid aimata. Olmelisele ja napile dialoogile on jäetud õhku, tegelastele ruumi olla ja vaatajale ruumi olla nendega. Suured tunded, millega on romantilisi komöödiaid ikka mõõdetud ja hinnatud, on alamängitud ja sellealast mõõdupuud polegi võimalik kasutada. Tulemuseks on eluline, pisiasjades kinni olev lihtsus par excellence. Otsus filmida kõik stseenid üles 35 mm käsikaameraga (operaator JP Passi) toetab tegelaste sisemise rahutuse portreteerimist, teatud loomulikku kaost. Samal ajal loovad nii rongi kitsikus kui ka kaamera suured plaanid läheduse, mis ei krooni pelgalt näitlejamängu detaile, vaid lubab tekkida lähedusel, tegelaste omavahelisel sümpaatial ja ka vaataja sümpaatial nende suhtes. Lisaks peab ära märkima kunstnikutöö. Filmis loodud maailm ei uhkelda millegagi, võttepaigad on realistlikud ning kohati on lausa tunda nende paikade lõhna. Isegi valitud sümbolid, mille otsene kirjeldamine teeks ehk filmikogemusele liiga, on võttepaiga taustal oma pretensioonituses võluvad.

Nagu on kohane ühele teekonnafilmile, kus lõppeesmärgi asemel kujuneb määravaks hoopis teekond ise, teab vaataja juba, et petroglüüfide nägemine ei olegi enam tähtis. Selle filmi teekond ei suundu väljapoole, kuhugi. Kohalejõudmine võib olla teeleasumine. Võimalik, et see, kes ei tunne minevikku, ei mõista ka olevikku, kuid kui olev jääb meist märkamata, meid sügavamalt puudutamata, on seegi juba saanud minevikuks. „Kupee nr 6“ viib teekonnale läbi jäise keskkonna otse peategelaste ja vaatajate südamesse, ühendades need. Mida karmimas, trööstitumas, külmemas keskkonnas vaataja filmimaailmas on, seda soojemaks seest läheb. Ja see soe kuma hõõgub vaikselt edasi ka siis, kui kinosaalist lumisele tänavale on astutud.

1 „Before Sunrise“, Richard Linklater, 1995.

2 „Петровы в гриппе“, Kirill Serebrennikov, 2021.

3 „Капитан Волконогов бежал“, Aleksei Tšupov ja Nataša Merkulova, 2021.

4 „Hymyilevä mies“, Juho Kuosmanen, 2016.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht