Ameerika Eestis

Rein Tootmaa

Kaks dokumentaalfilmi sarjast „Eesti lood”: naeruväärne kavandamine ja kavakindel tegutsemine. Dokumentaalfilm „Kartuli Wabariik” (Alasti Kino, 2011, 29 min), režissöör Kätlin Kaganovitš, operaator Mart Raun. See kardulavabariigi film on tehtud juba mineval aastal keerlevast loost asja ümber, mis pidi avatama juba 2010. aastal (kaader filmist näitab vana Laanemetsa koolimaja seinal silti: Laanemetsa Kartulimuuseum, avatakse 2010, tel 539 13 830). Ja ega filmist saagi aru, on see muuseum nüüd avatud juba või pole seda mitte. Peataolek ehk midagi on valesti Laanemetsa on Valga-Võru maantee umbes 25 kilomeetril asfaltteest üsna eemal küla Taheva vallas, aga autoteelisele jäi veel kolm-neli aastat tagasi kohe silma bussipeatuse juures tee ääres paremat kätt kõrguv vana võimas puukirik, seda ümbritsev park ja selle sees ka vana koolimaja – maaliline unustuse hõlma vajunud kohake, kus peatuda, ringi vaadata, metsapeatus teha (ümberringi ei ühtegi elamist ega inimest) ja väike piknikki maha pidada. Nüüd, nagu filmist näha, üritab keski Peipsi äärest tulnud mees juba teist aastat teha sinna Kartuli Wabariiki. Ümber kiriku ja uute akende ning SAT TV-taldrikuga varustatud koolimaja kõlguvad kiiged, on üles pandud paviljonid välikino vaatamiseks, grillimise asjandused, välivann ja hõllandub muud kultuurilist kila-kola, aga: kardulast ei haisugi!

Ka külamehed autokaupluse peatuskohal pingil arutavad, et Tarmo pidi Peipsi äärest olema. Aga mis ta seal tegi? „Ei tiia. Mina ei tiia, mis miis ta üldse om, mis ametit ta peab või mis ta om.” – „Seda ametit ta peabki, om muuseumi juhataja.” – „Mis ta tennu om?” – „Akna teie ette ja muud ei ole midagi tennu – mis kardulimuuseum, üttegi karttulisorti ega midagi ei ole, mis kuradi muuseum too om, mida ma tule siia kaema.” – „Siin rahvast ikka vahepeal käis – käis jah, kuradi turisti ja kunstniku käisive, joosseve siin mõtsa pidi ringi – no olleve orienteeruja – ja mingi perfoormanssi teieve kirikun, üts puulpaljas naine väänass oma keha mis hirmus – perse, käie kaeman.” – „Nojah, midagi ta om iks tennu jah.”

Kartuli Wabariigi looja Tarmo Ladva ise peab aga suuri plaane, seletab bussitäiele turistidele, et siia tuleb kartulimuuseum, kartuliköök, kartulikool, kartulikino, kartuliteater ja kartulispaa ka ja et muuseum omakorda on jaotatud üksusteks: kartul ja sõda, kartul ja viin, kartul ja nõiad, kartul ja armastus, kartul ja kunst, kartul ja unistus …

Tegelikult on mees ise oma unistusega üsna segaduses ja peata. Ta ei tea, mida ta teeb ja kuidas seda ebamäärast „mida” ellu viia; ta tunnistab, et „muidugi oleks hea, kui oleks naine (respondo: peremees) majas, kes ütleks, kuidas ja mida teha …” Aga pole teist ja nii väänlebki vaene Tarmo oma kassist kaaslasega probleemi ees, kuidas teha Laanemetsa Kartuli Wabariiki, ise oma unikaalses kino-söögi-joogi-maarohtude-vannis lesides ja õlut-veini juues ning vannivälisel ajal teisi inimesi oma totra ideega tüüdates.

Õnneks on filmi sisse monteeritud üks tõeline (ehe, ilus ja tark) naine, kes ütleb, et „see ei ole maaelu kultuur, kui sa hakkad teatrit tegema mingis mahajäetud hoones või kirikus, väga valesti on midagi” ning viib oma mõttekäiguga asja juba aastakümneid kestnud ja ka praegu Eestis valitsevale olukorrale: „See on täiesti mahajäetud ala, see talupidamine ja maaharimine ja loomapidamine [— ] seda kultuuritegemist on nüüd nii palju, et ainult kultuuriinimesed ongi … Minu jaoks on nad täiesti muiduleivasööjad.”

Tõepoolest, vaadakem seda filmi ja veendugem, et midagi on tõepoolest väga valesti. Lisaks Tarmo-taolisele kultuuriüritajale näidatakse filmis ka teist Laanemetsa sisserännanut / elama tulnut ning ei-tea-ei-saa-aru-ka-mis-meest (endine näitleja? praegune kultuuritöötaja?), kes on küll erinevalt Tarmost kevadel kartuli maha pannud, aga seda kasvatada ei oska (võtab neid sügisel labidaga ristpesitsi umbrohu seest), sealjuures kuulutades: vaja ikka ise kasvatada, mitte poest osta; tähtis on, et sa midagi teed, ei ole tähtis, mida ja kuidas, tähtis on, et sa tegutsed; siinse rahva viga ongi, et öeldakse: aega on, küll saab, aga mul on kiire, mul ei ole aega oodata, ja kui mulle öeldakse, et aega on, siis ma muutun väga närviliseks. – No issajummal, kuhu sul siis kiire on!? Ehtne Ameerika: kogu aeg tuleb ikka midagi teha ja tegutseda (ja edukas ka veel olla), vaatamata sellele, kas sellel teotsemisel ka mõtet sees on (ja kas edu pole vaid pelk pettekujutlus).

Erinevalt paljudest teistest „Eesti lugudest” on sellel filmilool ka oma helilooja Kaspar Kadastik, kes on – jah, kes oskab nüüd öelda, palju ise muusikat filmile kirjutanud, aga oskuslikult ära kasutanud teisi teoseid ja muusikuid nagu „Duck”, „Oddults”, „Banned Announcements”, Bill Wells & Maher Shalal Hash Baz. Nende lood on pandud jooksvatele piltidele juurde kord sekundeerivana, kord oponeerivana, lõppkokkuvõttes resoneeruvana ja vaatajat ergutavana ja sisestama mõtet: et no mida sa mees ikkagi teha tahad ja annaks Jumal, et kogu Eesti asi omadega nii sassis ei oleks kui sinu ettevõtmine.

Ka filmi operaator Mart Raun on teadlikult või teadvustamata võtnud kaadreid kuidagi juhuslikult, nende järjestamine on režiis üsna mõtestamata ja mehaaniline, montaaž heitlik ja segane nagu kogu filmi sisugi.

„Andy astub üles” (Juriidiline Keha, 2011, 28 min), režissöör Elen Lotman, produtsent Madis Tüür.

See „Eesti lugu” toob Ameerika otse Eestisse, seda maailmas ainsa teadaoleva Eesti soost stand-up ehk siis laval esineva koomiku Andy Valvuri näol, kes on esinend Los Angeleses ja New Yorgis, kirjutanud NY Timesile, olnud Cologne’i komöödiafestivali peaesineja jne. Ta on küll esinenud ligi 25 aastat koomikuna inglise keeles ja ingliskeelse publiku ees, pluss mõned ülesastumised eesti keeles USA Lääneranniku eesti päevadel, aga pole ta kodueesti rahva ees veel esinenud. Kogu filmi pingestabki ärevus, kas ta sellega ikka hakkama saab.

Very cool!

Kui „Kartuli Wabariigi” peategelane paistab, et polegi end korralikult kohalikule rahvale tutvustanud, siis Andy kui läänes hästi kasvanud ja kasvatatud inimene alustab just sellest: „Tere, minu nimi on Andy Valvur ja ma olen eestlane. Ja mis veel haruldasem – ma olen eesti rahvusest koomik. Mu isa sündis Tallinnas ja mu ema Pärnus. Mina aga sündisin New York Citys. Kui ma olin kolmeaastane, kolisime perega Jaapanisse. Viieaastaselt rääkisin juba inglise, jaapani ja eesti keelt. Ma arvan, et see on ideaalne retsept koomikuks saamiseks.”

Erinevalt „Kartuli Wabariigi” loojast teab ta täpselt, mida ta teeb, ning valmistub oma ülesastumiseks korralikult ette: sõidab mööda Eestimaad ringi, proovib arvutisse oma eesootava etteaste tekste sisestada, teeb eelproovi Raadio 2s (kus meie tuntud ülesäratajad Madis Aesma ja Indrek Vaheoja teda Eesti rahvale tutvustavad), kohtub oma lapsepõlvesõbra Toomas Hendrik Ilvesega (kellega Andy kunagi San Franciscos koos liivakastis mängis ja kelle ema ja tema ema olid sõbrannad), tutvub oma suguvõsaga, käib jaanitulel, suguvõsa kokkutulekul, pildistab, kallistab kaugeid sugulasi ning leiab, et see kõik on very cool. Ise ütleb Andy, et Eesti on tema jaoks nagu Muinasmaa ja kõik sugulased nagu kuldraha, sedastab, et USAs on suured perekonnad ja kokkutulekud, aga temal seda polnud. Seal oli peale isa-ema, kes tal eesti keelt unustada ei lasknud ja seda täienduskoolis juurdegi õppima sundisid, vaid isa õde Montrealis ja ema vend Stockholmis … Andy annab endale aru, et oma peatsel esinemisel ta siinsete eestlaste kulul nalja teha ei saa, et ta peab seda tegema kas nõukogude naljade (à la: „venelased tegelikult ei tahtnud Eestit venestada, nad lihtsalt ei suutnud ära õppida eesti keelt, see oli neile liiga raske”) või väliseestlaste elu pealt („ma loodan, et see on väga naljakas, kuidas me seal välis-E estis olime”). Ta mõistab, et kui ta koomikuna oma rahvast naerma ei suuda ajada, siis on ta läbi kukkunud ning peab uue töö otsima.

Tegelikult on Andy näol tegemist tõesti unikaalse inimesega tema kodueesti põlvkonnakaaslastele, sest ta on elanud keskkonnas, mis oli ja on siiani müüt: 1960. aastad USA Läänerannikul, kus hipid kandsid lillepärgi ja püüdsid peatada Vietnami sõda. Tema pidi aga samal ajal kandma eesti rahvarõivaid ja õppima eesti keelt. Täiendusklassis istudes mõtles ta, et miks peab seda surnud keelt õppima, küsis vanematelt, et öelgu üks hea põhjus, miks peaks seda tegema, ja vanemad vastasid, et ei või iial teada, millal seda vaja võib minna.

Ja läkski vaja! Kui Andy käis esimest korda oma koomikust kolleegiga 1998. aastal Tallinnas, sattus ta vanalinnas kõrtsi, kus ta kui välismaalane eesti keele oskusega noortele piigadele silma paistis ja neis imetlust äratas. Neiu, kelle ta koju saatis, ütles talle: „Sinuga rääkida on väga huvitav. Kui ma sinuga räägin, siis räägiksin nagu vanaisaga juttu.” Seda tunnistust saadab naer ja aplaus ning Andy esinemise esimene lugu Eesti laval läheb eesti publikule korda.

Filmis räägib ta mitu korda vihjamisi siinse eesti rahva kinnisusest, tuimusest. Aga eks see ole nõukogude pärand, see on enam-vähem sama vahe, mis oli nõukogude ajal Ida- ja LääneSaksa turistide peal tunda: ühed käitusid nagu mökud, teised nagu vabad inimesed.

Selles kontekstis on üsna mõtlemapanev, et kohtumisel president Ilvesega käitus viimane oma lapsepõlve mängukaaslase, erksa, elava ja avatud ning vaba inimese käitumisega Andyga üsna idasakslase kombel, ametlikult ja kuivalt, nagu kardaks avameelse ja emotsionaalse suhtlemise pärast välismaalasega Siberisse saatmist …

Intelligents, rahvas, pööbel, võimukandjad ja rikkad

Kui nüüd võrrelda neid kahte filmi, siis tekib meie arusaamisse Ameerikast ja ameerikalikkusest üsna sügav lõhe. Kui meie eesrindlikumas, praegu küll underground-nägemuses on Ameerika üks salakaval („Zeitgeist”) ja valejoruline (Hollywoodi ühiskonnakriitilsed filmid) riik ning ameeriklased paksud, töntsid ja rumalad, siis Andy tõestab vastupidist. Ta paneb sellele Eesti mehele, kartulivabariigi loojale totaalselt ära ja annab sajakordselt silmad ette. Asi on ilmselt intelligentsi, rahva, pööbli ja võimulolijate („J.F.K.”) vahekorras, mida tuleks ikkagi iga teema käsitluses arvestada ja eristada. See aga on üks uurimata ala. Selge on see, et ei ole lihtrahvas, s.t vaesem kiht ei USAs, Saksamaal ega Eestis kunagi elanud nende reeglite ega nende standardite järgi kui rikkad. Ei ole maailmas olnud kunagi muud ühiskondlik-majanduslikku formatsiooni kui orjanduslik: ikka elavad rikkad hästi teiste töö arvel. Demokraatia on illusioon. Ja pole midagi teha ega saa seda ka märkamata jätta: USA on selle rafineeritud orjapidamise ehk siis demokraatia ja kapitalismi lipulaev meie maailmas. Eesti on olnud ja jääb alati teistsuguseks, jääb ellu ka pärast USA tõenäolist kokkuvarisemist, sest suure riigi võlguelamine (võlad oma rahvale, Hiinale, Saudi Araabiale jt, vt dokfilmi „Kellele kuulub Ameerika?”) kujutab endast eksistentsiaalset ohtu. Seda mõttekäiku võimendavad ehk Andy-filmis nii mitugi kohta: esiteks see, kui Andy ütleb, et Eesti emad oskavad ohata, et nad „ohkavad paremini kui üle maailma teised emad”, lõpetades puhtahäälse ja -kõlalise Eesti naise lauluga kuskil filmi keskel: „Häbenemata kallistan päikest, suudlen sooja tuult / Imetlen oma Eestimaad väikest, naeratus suul [— ] Sest maa peal on paradiis.”

Ka filmi kaadrikompositsioon on kindlakäeline, montaaž sujuv ning ka filmis kasutatud ülejäänud muusika harmoneerub kenasti kogu filmis edasiantuga.

PS Mis puutub Andy Valvuri ütlemisse president Ilvesele: „Ilmneb, et ma olen ainus eestlasest stand-up-koomik maailmas,” siis sellesse tuleb suhtuda reservatsioonidega. Tean ja olen näinud näiteks kedagi Hannes Otsa, kes on juba aastakümneid koomikuna Itaalia, Hispaania jm linnades ning turgudel edukalt Charlie Chaplinit jäljendanud ning ka liikumatute personaaži-rollidega üles astunud nii Roomas kui Elbal. Temast saaks teha ühe järjekordse põneva „Eesti loo”. Ja ega temagi ole ainuke.