Ära vaata üles

Jordan Peele’i uus mängufilm „Ei“ uurib meie sõltuvuslikku suhet vaatemänguga ja suutmatust sellest eemale vaadata, isegi kui teame, et sellega ei kaasne midagi head.

ANDREI LIIMETS

Mängufilm „Ei“ („Nope“, USA 130 min), režissöör-stsenarist Jordan Peele, operaator Hoyte van Hoytema. Osades Daniel Kaluuya, Keke Palmer, Steven Yeun, Brandon Perea, Michael Wincott jt.

Ajaloo esimeseks filmiks on läbi aegade nimetatud erinevaid liikuvaid pilte. Vendade Lumière’ide kuulus rong¹ saabus jaama 1895. aastal. Juba 1888. aastast pärineb kahesekundiline klipp koketeerimisest Prantsuse aias.² Olenevalt täpsest määratlusest võib vanimaks aga pidada veel kümme aastat varasemat stseeni „Hobune liikumas“³.

Briti fotograaf Eadweard Muybridge soovis esmajoones talletada looma liikumist, kuid vähemalt sama kõnekas on kabjalise seljas istuv nimetu džoki, õigemini tema nahavärv. Mustanahalistele olid sport ja meelelahutus sügaval Jim Crow segregatsiooniseaduste ajastul väheseks võimaluseks ühiskonnas läbi lüüa. Osalus liikuvate piltide sünni juures on enam kui märgiline, arvestades, millisele äärealale mustanahalised filmitegijad maailma vallutama määratud meediumi juures järgnevaks sadakonnaks aastaks suruti.

Sellistel filmikunsti algusaegade lavastajatel nagu ahelatesse sündinud Oscar Micheaux oli raskusi publikuni jõudmisega. Vaevalt see nimigi paljudele midagi ütleb. Erinevalt näiteks D. W. Griffithist või Victor Flemingist, kelle Ku Klux Klanile kaabut kergitav „Rahvuse sünd“ ja orjanduslikke lõunaosariike romantiseeriv „Tuulest viidud“⁴ suurte tähtedega filmiajalukku kirjutati.

Nende linalugude kultuurilist jalajälge on asutud meediumi enda vahenditega ümber mõtestama alles uuel aastatuhandel. Näiteks ristis oma debüütfilmi „Rahvuse sünniks“⁵ mustanahaline lavastaja Nate Parker, kelle tähelennule pani paraku käsipiduri vägistamissüüdistus. Erinevalt Griffithi klanni­fantaasiast rääkis sada aastat hilisem teos hoopis Ameerika ajaloos suuresti unustatud orjade ülestõusust. Suisa ajaloo kiirkursust pakuvad Spike Lee filmid nagu „BlackKkKlansman – must mees klannis“ või „Viis verevenda“⁶, mis muu hulgas lahkavad Hollywoodi osa rassistlike stereotüüpide levitamisel.

Viimasel kümnendil tõelise renessansi läbi teinud õudusžanri üheks käilakujuks kerkinud Jordan Peele mõistab visuaalse jäädvustuse mõjuvõimu vähemalt sama hästi kui Lee. Oma debüüdis „Kao ära“⁷ keskendub ta peaosalise Chrisi (Daniel Kaluuya) näole ning pisarais silmadele sedavõrd pikalt ja lähedalt, et meenuvad suured plaanid kannatavast Jeanne d’Arcist (Maria Falconetti) Carl Theodor Dreyeri kuulsas „Jeanne d’Arci kannatustes“⁸. „Meies“⁹ kõrvetab end vaataja võrkkestale kaader üksinda kaheksakümnendatel rannaliivale jõudnud väikesest tüdrukust, seljas toonast maailmaikooni, musta Ameerika printsi ja hilisemat pedofiiliaskandaali peaosalist Michael Jacksonit kujutav T-särk.

Jäädvustuste, jäädvustamise, mälu ja teadvustamise ümber keerleb ka „Ei“. Kuigi Muybridge’i mustanahalisele ratsanikule viidatakse filmis otsesõnu, on siinne käsitlus Ameerika ühiskonna painetest siiski peenem ja end raskemini kätte andev kui Peele’i senised klassi- ja rassilõhedest rääkivad lavastajatööd, ammugi tema poolt produtseeritud mullune uustöötlus õudusklassikast „Candyman“¹⁰.

Tegevuspaigaks on Peele oma eelmiste linalugude äärelinna asemel valinud Los Angelese lähedal asuva kõrbe, kus püüab ots otsaga kokku tulla Hollywoodi filmidesse hobuseid pakkuv rantšo. Ühel päeval hakkab selle kohal hõljuvast pilvest sadama pealtnäha suvalisi esemeid. Nii saab omanik õnnetul viisil hukka, jättes kiratseva pereäri eest hoolitsema vaoshoitud olemisega poja OJ („Kao ära“ järel superstaariks tõusnud, üksnes oma pilguga näitlev Daniel Kaluuya).

Ühes perest eemale kolinud õe Em’iga (Keke Palmer) hakatakse kahtlustama, et rantšo ümber, õigemini selle kohal, on toimumas midagi eriskummalist. Kuigi „Eist“ on parem võimalikult vähe ette teada – ja ka arvustuses on väga keeruline üht-teist reetmata jätta, seega lugemine enne vaatamist on omal vastutusel –, lubavad juba plakat ja reklaamklipid aimata, et ees ootab kohtumine millegi maavälisega.

Kirjeldatud taustsüsteemi pealt asub Peele osadeks muukima ja taaslooma korraga mitut žanri ja nendes kasutusel olevat troopi, mida on seni kujundanud valdavalt, kui mitte ainulikult, valge Ameerika. „Ei“ tegelased asetatakse keset klassikalise vesterni dekoratsioone – maailma, kus varem on tegutsenud John Wayne’i ja Clint Eastwoodi kehastatud kibekiire päästikusõrmega alfaisased. See on juba ajalooliselt toore jõu ja armutu võimu kants, kus õigus on tugevama poolel.

Peele’i loos pole vägivald aga konflikti lahendav vahend, vaid traumade allikas, katkisi inimesi taastootev katalüsaator. Tema kolmandaks peategelaseks on endine lapstähest näitleja Jupe (muljetavaldavalt mitmekülgne Steven Yeun), kelle meenutustega mitme kümnendi tagusest ajast põhiliin ristatud on. Lapse­põlves tegi Jupe nimelt läbi tragöödia, kui tema parimat sõpra kehastav šimpans Gordy situatsioonikomöödia võtteplatsil märatsema hakkas ning mitut näitlejat surmavalt ründas.

Jõhkrate sündmuste üleelamisele on Jupe ehitanud kogu oma hilisema elu, identiteedi ja müüdi, juhtides sealsamas kõrbes väikest lõbustusparki ning uskudes oma erilisse võimesse ohtlike olenditega läbi saada. Gordy on aga pilvede vahel tegutseva võõra kõrval teine filmi salapära allikas, hävitusliku jõu avastanud ori, kes senise võimuvahekorra pea peale pöörab. Sümbolite tasandil on kerge vedada niite kas või ulmeklassikasse kuuluva „Ahvide planeedini“, mille poleemiline allegooria väljendas ajastu hirme kodanikuõiguste liikumise poolt püünele pressitud rassikonfliktide suhtes.

Veelgi tugevamalt lähtub „Ei“ klassikaliste Steven Spielbergi ulmefilmide nagu „E. T. – sõber kaugelt“ või „Kolmanda astme lähikontakt“¹¹ aukartusega taeva poole pööratud pilkudest. Peele’i ettekujutus on Spielbergi optimistlikust ootusärevusest kordades nihilistlikum ja õõvastavam, kasutusele on võetud „halva ime“ mõiste ning mängitakse nii oma tegelaste kui ka vaatajate ootusega näha midagi imetabast. Tema käsitlus kontaktist võõraga meenutab „Stalkeri“¹² aluseks olevat vendade Strugatskite ulmeromaani „Väljasõit rohelisse“. Seal esitavad tegelased küsimuse, miks peaks võõras tsivilisatsioon hoolima või mõtlema palavikuliselt iseenda tähenduslikkust otsivast inimolendist rohkem kui metsa all piknikut pidav inimene seal lehtede vahel toimetavatest sipelgatest.

Sarnaselt „Stalkeri“ lavastajale Andrei Tarkovskile on Peele’i haare materiaalse maailma kõrval ka tugevalt metafüüsiline. „Ei“ algab vihase tsitaadiga piiblist, Nahumi nägemuste raamatu Ninive hävitamist kirjeldavast lõigust: „Ma viskan su peale jäledaid asju, häbistan sind ja panen sind silmaimeks.“

Silmaime, milleks õuduste kõigile vaatamiseks välja panemine eestikeelses piiblis tõlgitud on, tähendab inglise keeles spektaaklit ehk vaatemängu. Kuigi „Eid“ võib vaadata nii ahnuse, meelelahutustööstuse, Hollywoodi kui ka kapitalismi kriitikana, seob need abstraktsemal kujul ühte prantsuse filosoofi Guy Debordi populariseeritud termin, ühtlasi tema kuulsaima teose pealkirjana kasutatud „vaatemänguühiskond“. „Ei“ lammutabki korraga nii välis- kui ka siseilma kallal, võttes sihikule sensoorsest üleküllusest tuimastatud, passiivseks tarbijaks muutunud vaataja.

Peele on mitmes intervjuus öelnud, et „Ei“ uurib meie sõltuvuslikku suhet vaatemänguga ja suutmatust sellest eemale vaadata, isegi kui me teame, et sellega ei kaasne midagi head. Debordi käsitlus „vaatemängust“ lähtub väitest, et vahetu elukogemuse on asendanud kujutised neist. Sellest on kerge tuletada tõsiasja, et võim ühiskonna hoiakute üle on nende kujutiste loojate päralt ja see viib tagasi Peele’i huvini kujutiste – liikuvate piltide – ajaloo ning kultuurilise mõju juurde. Arvestades, et Debord suri 1994. aastal, oli tal vaevalt aimu, millisesse lõputute peegelkujutiste, virtuaalsuse ja info ülekülluse ajastusse XXI sajand jõudnud on. Eks ole käepäraseks näiteks filmivallast kas või fantaasiažanriga ühtinud laiskade koomiksifilmide vorpimine, mille iseendale viitavate, ent väljaspool loodud tehismaailma tähendusetute märkide maailm miljoneid endasse uputab. Veelgi enam muret tekitaval moel on sõltuvuslikkusele optimeeritud vaatemängulisus halvanud poliitika, kus sõnumi sisust on palju olulisemaks saanud selle vorm – tähelepanu pärast võistlevad tviidid, klipid ja meemid.

Pealkiri „Ei“ on justkui protest, keeldumine vaatemängu jälgimisest, kellegi teise loodud kujutisega kaasaminekust. „Ei“ ütleb peategelane korduvalt, otsustades pilku mitte spielbergiliku ootusärevusega taevasse suunata. Ühtlasi on tegemist naljaga õudusžanri ajaloo klišeede üle, mille raames (enamasti valged) tegelased pimeduses kõlanud heli allikat üksipäini otsima lähevad, selmet teises suunas pageda.

Peele’i kujutluspilt pole aga üksnes kriitiline või kibe, vaid vähemalt samavõrra huvitatud ja lummatud. Tema tegelaste kinnisideeks saab kosmilise külalise pildile püüdmine, et sellega rikastuda ning samal ajal ajaloo osaks saada. Õigupoolest püüdleb kaamera taga sinnapoole ka Peele ise, kes, lapanud läbi žanrifilmi kataloogi, püüab sealt leitud osad pelgalt laenamise asemel uutmoodi kokku kleepida nii sisuliselt tähenduslikul kui ka vormiliselt seninägematul moel.

Kas „Ei“ vaoshoitud rütm ja lihtsate vastusteta salapära laiemat publikut kõnetavad, on iseasi, kuid Ameerika kinodes on Peele kolmandat korda järjest potentsiaalse nišifilmiga 100 miljoni dollarilise kassatuluni jõudnud. Tõsi, ka eelarve on seekord eelkäijatest mitu korda suurem, kuid silmaimeks on siin pandud selle eest küllaga. Identifitseerimata lendava objekti kunstiline disain, kui see lõpuks täies mahus paljastatakse, paneb oma originaalsuses ja loovuses ahhetama. Cristopher Nolani kolme viimase filmi, sealhulgas „Teneti“¹³ eest vastutanud operaator Hoyte van Hoytema tõestab end omas ametis taas geeniusena, olles loonud rea hämmastavaid, ainulaadsel moel vertikaalteljel liikuvaid pilte.

Ühtaegu irooniliselt ja ka ainusobivalt on Peele loonud ühtaegu vaatemängust rääkiva ja sellega polemiseeriva mõistatuse ning aasta kõige muljetavaldavama vaatemängu – armastuskirja filmikunstile endale. Kui poolsada aastat tagasi jäi mustanahalise mehe päralt nimetu džoki roll kellegi teise liikuval pildil, siis Jordan Peele raiub oma nime vähemalt žanrifilmi ajalukku tänase ameerika filmikunsti kõige haaravamate, ambitsioonikamate ja meeldejäävamate linalugude loojana. Kas kõik sümbolid ja tähenduskihid on ka ühtlaseks tervikuks põimitud? Ilmselt mitte, aga teatav nurgelisus, lihtsustustest loobumine, purki püüdmise eest pagemine on osa Peele’i võlust. Ahelaid purustab ta ekraanil igas mõttes ja pilku pöörata on sellelt igatahes võimatu.

1 „L’arrivée d’un train en gare de La Ciotat“, Auguste ja Louis Lumière, 1895.

2 „Roundhay Garden Scene“, Louis Le Prince, 1888.

3 „Sallie Gardner at a Gallop“, Eadweard Muybridge, 1878.

4 „The Birth of a Nation“, D.W. Griffith, 1915; „Gone with the Wind“, Victor Fleming, 1938.

5 „The Birth of a Nation“, Nate Parker, 2016.

6 „BlacKKKlansman“, Spike Lee, 2018; „Da 5 Bloods“, Spike Lee, 2020.

7 „Get Out“, Jordan Peele, 2017.

8 „La passion de Jeanne d’Arc“, Carl Theodor Dreyer, 1928.

9 „Us“, Jordan Peele, 2019.

10 „Candyman“, Nia DaCosta, 2021.

11 „E.T. the Extra-Terrestrial“, Steven Spielberg, 1982; „Close Encounters of the Third Kind“, Steven Spielberg, 1977.

12 „Сталкер“, Andrei Tarkovski, 1979.

13 „Tenet“, Christopher Nolan, 2020.